panelarrow

Andres Dido ja Eesti esindus Pariisis

Andres Dido esimesteks sidemeteks Pariisi saatkonnaga võib kaudselt pidada tema kohtumist tulevase Eesti Vabariigi saadiku Karl Robert Pustaga 1905. aasta alguses Pariisis. Pusta sattus Pariisi poliitilise pagulasena. Ta arreteeriti tsaarivastase revolutsioonilise tegevuse eest 1903. aastal ja peale vabanemist 1904. aastal põgenes välismaale, kus esialgu peatus Saksamaal ja siis siirdus 1905. aasta jaanuaris Pariisi. Pusta saabus Pariisi Eduard Virgo kutsel, kes õppis seal õigusteadust ning soovis abi eesti ajalehe asutamise asjus. Virgo kuulus hiljem Eesti välisdelegatsiooni koosseisu ning oli esindajaks Soomes ja Skandinaaviamaades ning hiljem välisministeeriumi väliskaubanduse osakonna direktor. Koosolekud ajalehe asutamise teemal korraldati Dido väikeses korteris, sest tema oli lehe asutamismõtte algataja. Seekord ei saanud küll ajalehe asutamisest rahapuuduse tõttu asja, aga 1906. aastal asutas Dido ise oma kulu ja kirjadega ajalehe “Õigus”.
Dido oli Pustale nagu ka paljudele teistele Pariisis elavatele eestlastest üliõpilastele, kunstnikele, kirjanikele ja poliitilistele pagulastele abiks ka isiklikes küsimustes – juhatas ta odavasse võõrastemajja Montmartre’is, kus Pusta elas paar nädalat kuni Ladina linnaosasse kolimiseni, viis sööma odavasse restorani, tegi tuttavaks mitmete Pariisis elavate eestlastega. Andres Dido oli 1904. aastal asutanud Pariisi Eesti Sõpruskonna, millest hiljem kasvas välja Pariisi Eesti Selts. Dido ja Pusta said omavahel vaatamata vanusevahele väga hästi läbi, said tihti kokku ja vaidlesid paljudel teemadel, sest noored pidasid teda unistajaks. Dido oli Pustale üks esimesi, kui mitte esimene, Eesti iseseisvuse ennustajaid. Pusta viibis Pariisis kuni 1905. aasta septembrini õppides Maksim Kovalevski Kõrgemas Sotsiaalteaduste Koolis. Seejärel sõitis ta Berni, kus õppis mõnda aega Berni ülikoolis ja naasis Eestisse 1906. aastal.

Järgmine Dido ja Pusta vaheline kohtumine leidis aset 1918. aasta mais, kui Pusta saabus Pariisi lähetatuna Eesti Vabariigi poolt välisdelegatsiooni koosseisus. Pusta oli Eesti saadikuks Pariisis (esmalt esitajaks) aastatel 1918 kuni 1932, olles vahepeal 1920. aastal 3 päeva ja aastatel 1924-1925 Eesti välisminister. Peale Pariisi oli ta saadikuks Varssavis ja Stockholmis, 1936. aastal ta arreteeriti ja oli vangistuses süüdistatuna seotuses vapsidega ning naasis Pariisi 1939. aastal saatkonna nõunikuna. Pusta kirjeldab oma kohtumist järgmiselt: “Dido oli nüüd 63-aastane mees, kuid väliselt mitte palju muutunud ja asus oma endises katusekambris rue Ramey’l. Ta tunnistas mind tüki aega läbi paksude prilliklaaside ja sõnas siis: “Näe, teie jälle siin! Kust te siis tulete ja kes te nüüd olete?” Kui vastasin, et esindan Eesti Vabariiki Prantsusmaal ja tulin teda kutsuma kaastööliseks, sai Dido väga liigutatud. “ Või siis Eesti Vabariigi nimel… Tulen, muidugi tulen”. Ta ilmuski teisel päeval hotelli oma vanamoelises saterkuues, kinnastatult ja kõvakübar peas (1905. aastal kandis ta vaid torukübarat).” Eesti esindus asus sel ajal hotellis D’Albe kolmetoalises esinduslikus korteris.

Lisaks vanadele sõprussidemetele oli üheks põhjuseks, miks Pusta Dido üles otsis see, et Didol olid säilinud head suhted prantsuse sotsialistidega (Dido oli ise veendunud sotsialist ja vabariiklane), ta oli suur sõber prantsuse poliitiku, endise ministri ja saadikutekoja liikme Albert Thomas’ga. Thomas oli 1904. aastal l’Humanite asetoimetaja (Dido oli l’Humanite aktiivne kirjasaatja), Üldise Töökonföderatsiooni parempoolse tiiva liider, valiti mitmel korral prantsuse parlamenti sotsialistide esindajana ning oli alates 1920 aastast kuni surmani Rahvusvahelise Tööbüroo esimees Genfis. Pusta lootis Albert Thomas abiga pääseda Prantsuse välisminister Stephen Pichoni jutule, et saada selgust iseseisva Eesti tunnustamise suhtes. Stephen Pichon oli Prantsusmaa välisminister aastatel 1906-1911 ja 1913 ning 1917-1920. Ta oli andnud oma tegevusega suure panuse Poola, Soome ja Ukraina iseseisvuse tunnustamisel ning nüüd loodeti ka tema abile Eesti iseseisvuse tunnustamises liitlasriikide poolt.

Karl Robert Pusta võttis Andres Dido Eesti esindusse tööle sekretär-nõunikuna. Dido aitas Pustat kirjade ja dokumentide koostamisel ning prantsuse keelde tõlkimisel. Ametlikult aga teda siiski esinduse koosseisuliseks ametnikuks ei vormistatud. Dido suhtumist töösse Eesti esinduses kirjeldavad ilmekalt järgmised lõigud kaasaegsete mälestustest. Pusta meenutab: “Millise pühaliku ilmega, oma parimas pidukuues, ilmus Dido saatkonna korterisse oma töötundidele. Ta võis nüüd Eestit teenida, oma maa esinduse nimel kõnelda ja kirjutada”. Karl August Hindrey kirjutab: ”Saatkond ei olnud temale mitte mõneks ametiasutuseks, vaid vaba Eesti pühaks sümboliks, millesse selle lugupidamisega, selle sügava aukartusega tuli läheneda, mida ühel vabadust kättevõidelnud riigi esituse vastu kodanik, vanaaegne civis peab südames kandma”. Omavahelisi töösuhteid kirjeldab Pusta järgmiselt: “Meie koostöö sobis hästi, kuigi tuli vahel pidurdada vana 1883. aasta revolutsionääri, kes oleks soovinud meie esildustesse Prantsuse valitsusele ikka rohkem “pipart” lisada. 1918. aasta sügisel olin kord Piip’i kutsel Londonis ja vaheajal oli Albert Thomas oma “Entente’i”-delegaatitega käinud välisminister Pichoni jutul. Seal oli siis Dido ministrile seletanud, et mingisugust kokkulepet ei saa olla Eestil ja teistel Balti rahvastel venelastega, kes tulevat lihtsalt tagasi tõrjuda nende etnograafilistesse piiridesse. See avaldus ei olnud vähemalt sel momendil mitte diplomaatlik ja jätsin Dido käreda memorandumi edasi saatmata tema suureks meelehärmiks.” Albert Thomas oli Pariisis asutanud Rõhutud Rahvaste Komitee, kus Andres Dido oli Eesti esindaja ja tänu sellele oli Didol olnud võimalik pääseda välisminister Stephen Pichoniga kohtuma. Prantsuse valitsus ei kiirustanud Eesti iseseisvuse toetamisega, kartes Venemaa killustamist ja ebastabiilsuse kujunemist Euroopas. Oma kirjas Albert Thomas’le küsib välisminister Pichon muuseas, kas Prantsusmaal on õigust toetada igat endist Vene rahvast ja isegi mainib, et kas see on õiglane ja tark tegu, julgustada inimesi ilma volituseta, nagu seda on Dido, vahelesegamisele välispoliitilistes asjades.
Selle peale kirjutab Dido 11. septembril Albert Thomas’le väga vihase kirja Pichoni väidete vastu, milles kinnitab, et on saanud õiguse esindada Eestit Eesti välisdelegatsiooni poolt, et Eesti ei taotle Venemaa killustamist vaid ainult iseseisvust ning lõpetab kirja kinnitusega, et Eesti rahvas, olles alati valmis valama oma verd vabaduse eest, ei hakka seda tegema selle heaks, et sattuda Vene võimu alla tagasi. Katkend Dido kirjast: “Omalt poolt ei ole ma iialgi küsinud ei härra ministrilt ega komiteelt muud kui seda, mida meie diplomaatilised esindajad ei ole väsinud küsimast kõigilt valitsustelt: Eesti iseseisvuse tunnustamist ja kindlustust, et liitlaste valitsused ei taha uuesti meie maad viia Vene ülemvõimu alla või aidata teda ära võtta”. Kindlasti oli ka Dido kiri abiks selles, et 6. novembril 1918 saatis välisminister Stephen Pichon Pustale kirja, milles kinnitas Prantsusmaa toetusest Eesti iseseisvusele.

Pariisi saatkonnas töötas sel ajal lisaks esindaja Karl Robert Pustale ja Andres Didole prantslannast masinakirjutaja Raymonde Fontaine ning alates 1919. aastast arst Johan Leppik, kes oli diplomaadina saatkonna teenistuses kuni 1922 aastani. Hiljem oli Leppik saadik Poolas, töötas Välisministeeriumi poliitilise osakonna juhatajana ning oli saadikuks Leedus ja lõpuks Itaalias. 1919. aastal hakkas saatkonnas raamatupidajana tööle Elsa Saukas, kellega Dido oli tuttav juba varasemast ajast. Ferdinad Kulli (elas Pariisis aastatel 1907-1917 ja oli Eesti välisdelegatsiooni liige 1918. aastal) mälestuste järgi oli preili Saukas ainuke inimene Pariisis, keda Dido enam-vähem järjekindlalt külastas. “Iga kord, kui teda Valvini metroojaamast nägime väljuvat ja Raspail’ bulvarile pöörduvat, pühapäevases riietuses ja kahe paari prillidega, naersime omavahel: Dido läheb nüüd kurameerima”. Ka Pusta oli Elsa Saukasega tuttav varasemast ajast olles õppinud temaga koos Berni ülikoolis.

Kahjuks hakkas Didol tekkima üha rohkem probleeme tervisega. Süvenev südamehaigus ei lasknud teda otseselt enam saatkonna töös osaleda, kuid ka voodihaigena hoidis ta end kursis saatkonna tegemistega, oli saatkonnaga kirjavahetuses ning püüdis haigushoogude vaheaegadel saatkonda külastada. Ka saatkonna töötajad pidasid Didod meeles kirjade ja külaskäikudega ning teda toodi nii mõnigi kord saatkonda autoga, et vähendada vanahärra jalavaeva ja üles näidata tema vastu austust. 1920. aasta 29. aprillil kirjutab Dido Johan Leppikule muuhulgas: “ Nagu näete ei luba mu tervis ligemal ajal, vist paar nädalat välja minna, ja meie saatkonda tulla nagu see mu soov oli. Kahetsen ka, et ma herra Kallasele tema lahket küllaskäiku vist enne ta ärasõitu tasuda ei saa ja palun Teid teda selle eest veel kord südamlikult tänada. Niisama palun Teid herra ja proua Pustat ja kõiki saatkonnas sõbralikult tervitada, loodan paari nädala pärast seda isiklikult teha võima”. Sama aasta 10. juulil kirjutab ta Pustale: “Tänan teid sõbraliku kaardi eest, mis ma teilt Hollandimaalt sain. Mu tervis on nüüd jõudsalt paranemas, kuid kehalik jõud on veel nõrk, nii et ma sel suvel veel kodumaale sõita ei saa, nagu mul nõu oli”. Dido unistas kogu paguluses oleku aja naasmisest kodumaale, vabasse Eestisse, kuid nüüd kui Eesti oli lõpuks vaba ei lubanud südamehaigus unistust ellu viia.

Kui 1921. aasta 26. jaanuaril saabus teade liitlasriikide Eesti tunnustamisest de jure pandi kõige pealt saatkonna korteri rõdule Eesti lipp lehvima ja seejärel otsustati kohe minna Montmartre’ile, et teatada rõõmusõnumit ka haigevoodis viibivale Didole. Pusta sõnul said nad sõnumi viimise eest tasuks näha sügavat, pisarates rõõmu, mida ta ei enne ega pärast seda ühegi noore silmis ei olnud näinud. Oma suurt rõõmu kinnitas Dido ka kaks päeva hiljem saadetud kirjas: “Teie külaskäik ei olnud mitte üksi meie kauaaegse sõpruse kinnitamine, vaid ühe vana vabadusvõitleja meeldetuletamine, kes on järele jäänud Eesti iseteadvuse ärkamisajast. Ah, mis ei annaks ma selle eest, kui nüüd kõik tolleaegsed kaaskülvajad oma rõõmupisaraid minuga võiksid segada! Nüüd, kus see kõige suurem rõõm on mulle osaks saanud, võin ma rahus surra, eesti saab igavesti vabalt elama”. Kui Karl Robert Pusta esitas 19. mail Prantsusmaa president Alexandre Millerand’le oma volikirjad, tundis Dido sellest sama suurt rõõmu kui Eesti iseseisvumise tunnistamisel. Oma kirjas Pustale ütleb ta: “See on siis üks lõpmata suur rõõm minule, et Eesti esitaja ametlikult suure Prantsuse Vabariigi poolt suure auga vastu on võetud ja ma saadan teile minu kõige sõbralikumad õnnesoovid ja loodan, et Teie veel kaua Eestimaad tagajärjerikkalt saate esitama”. Veel 14. juulil Pustale saadetud kirjas loodab Dido oma tervise paranemist ja jõu taastumist nii palju, et ta saaks saatkonda külastada, kuid kahjuks ei tõusnudki vana revolutsionäär enam haigevoodist.

Andres Dido suri 1921. aasta 30. augustil Lariboisière hospidalis. Matused korraldas Eesti saatkond Pariisis ja kulud kandis Eesti Vabariik. Dido põrm maeti 1. septembril Pariisi Pantini surnuaiale ja hauale paigutati plaat tekstiga: “Siin puhkab Andres Dido, vaba Eesti mees. Ta on oma isamaad palju armastanud. Sündinud Helmes 20. augustil 1855. Surnud Pariisis 30. augustil 1921.”
Lahkunut olid Eesti saatkonna poolt ära saatma tulnud saadik Karl Robert Pusta ja Elsa Saukas ning Rooma saatkonna sekretär Leonhard Neuman. Neuman (kunstniku nimega Leenart Helisalu) oli Pariisi saatkonna diplomaat asukohaga Roomas. Peale lahkumist välisministeeriumi teenistusest oli Neuman tuntud muusikategelane ja lauluõpetaja Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. Veel olid kohal ajakirjanik ja kirjanik Karl August Hindrey ning skulptor Jaan Koort. Hindrey oli Didoga tuttavaks saanud oma õpingute ajal Pariisis ja Koort suhtles Didoga tihedalt aastatel 1905-1915, mil elas ja töötas Pariisis. Lisaks neile oli kohal hulganisti prantslasi, Dido sõpru ja õpilasi.
Saadik Karl Robert Pusta pidas kõne, milles rääkis lühidalt Dido elust, igatsusest vaba Eesti järele, nende esimesest kohtumisest, tööst saatkonnas ja lahkumisest. Lõpetuseks ütles Pusta: „Sinu paljuarmastatud, nüüd vaba isamaa nimel tänan sind sinu suure truuduse eest! Olgu sulle kerge selle maa muld, kes sulle olnud teiseks kodumaaks. Leidku sinu haua juurde teed paljud eestlased”.

Didost testamenti maha jäänud, kuid nädal enne surma kinnitas ta Karl Robert Pustale suusõnaliselt, et soovib kogu oma maise vara jätta kadunud venna pojale Heino Didole (sündinud arvatavasti 1911). Juba varasemal ajal oli ta soovinud Heinot enda juurde Pariisi tuua, et poiss vajalikult haritud saaks, kuid haiguse tõttu jäi see tegemata. Saatkond võttis endale ülesandeks pärandusasjad korda ajada ja Dido viimne soov täita. Saadik Pusta määrati Tartu Hoolekandekohtu 1922. aasta 2. juuni otsusega päranditombu hooldajaks ja novembris vaadati Didost maha jäänud vara üle ning pandi oksjonile müügiks. Saatkond ostis ära mõned asjad (raamatuid, õlimaali, puidust reljeefportree ning kipsist rinnakuju Didost, pikksilma jne.), mis Eesti Rahva Muuseumile ja Dido pärijatele huvi võisid pakkuda, ülejäänud vara müüdi maha 646 frangi eest. Lisaks jäi Didost järele veel üks 1000 frangine väärtpaber. Pärandus läks Andres Dido õele Emilie Didole, kes oli sel ajal Heino Dido hooldaja ja elas Tartus Kivi tänav 38 korter 6. Ainult Dido reljeefportree soovis Pariisi saatkond endale jätta.

Karl Robert Pusta Pariisis saadikuks oleku ajal peeti Dido mälestamist meeles. 23. veebruaril 1928. aastal kutsuti Eesti Vabariigi 10. aastapäeva puhul saadik Pusta ja Pariisi saatkonna eestvõttel Pariisi eestlased Andres Dido mälestamiseks tema hauale Pantini surnuaial. Kohal oli kogu Eesti saatkonna koosseis, saadik koos naise ja lastega ning hulk Pariisis elavaid ja ajutiselt viibivaid eestlasi. Pusta pidas kõne, mille lõpetas sõnadega. “Kaasvõitleja Dido. Sinu muldasängitamisel tõotasime, et eestlased ei unusta teed sinu hauale. Oleme tulnud seda tõendama ja paneme selle märgi oma kustumata austuse ja armastuse tunnistuseks. Hinga rahus, Eesti ei unusta sind!” Mälestusürituse lõpetuseks kinnitati Dido hauakivile pronksist palmioks.

Kahjuks aga rohtusid aja jooksul teed Dido hauani ja Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare sõnul ei osanud mitte keegi pärast Karl Robert Pusta surma (1964) näidata, kus asub Andres Dido haud. Karassev-Orgusaare eestvõtmisel otsiti hauda aastaid ja alles Prantsuse välisministeeriumi kaasabil leiti see 1994. aastal. Liivakivist hauakivi oli küll alles, kuid mulda vajunud ja kiri hauakivil ei olnud enam loetav. Praeguseks ajaks on Dido haud Eesti riigi poolt antud rahadega Pariisi saatkonna korraldamisel korda tehtud.

Kasutatud kirjandus:

Hindrey, K. A. Andres Dido matus.- Päevaleht. 1921. 13. september
Karassev-Orgusaar, V.-G. Andres Tiido haud Pariisis leitud.- Eesti Aeg. 1994.
16. november
Kull, F. Mässumehi ja boheemlasi.- Tallinn, 1996
Neggo-Wõssokotsky, J. Andres Dido mälestamine Eesti iseseisvuse 10. aastapäeva puhul Pariisis Pantini surnuaial.- Päevaleht. 1928. 2. märts.
Piip, A. Tormine aasta.- Stockholm, 1966.
Pusta, K. R. Kehra metsast maailma.- Stockholm, 1960.
Pusta, K. R. Kontrastide aastasada.- Tartu, 2000.
Pusta, K. R.- Saadiku päevik.- Tallinn, 1992.
ERA.1585.1.199
ERA.1622.1.430