panelarrow

Sotsiaalmeedia ja demokraatia

| 0 comments

Marten Kokk

Marten Kokk töötab Pekingis 2016. aasta suvest. Foto taustal Tšingis-khaani kuju.

Marten Kokk, suursaadik Pekingis

Sotsiaalmeedia roll välispoliitikas on olnud viimase 10 aasta jooksul järsult kasvav. Ma ei räägi siinkohal mitte ainult  USA president Donald Trumpist, kelle tegevus Twitteris on hästi teada.

Märkimisväärne on see, et eelmisel nädalal ühines Twitteriga näiteks endine Iraani president Mahmoud Ahmadinejad, ehkki ta oli varasemalt kõvasti vaeva näinud sotsiaalvõrgustike keelustamisega riigis. Kuigi Twitter on Iraanis endiselt tehniliselt võttes keelatud, on konto ka president Hassan Rouhanil ning isegi usujuhil Ali Khameneil on mitmekeelne konto. Twitter keelati Iraanis 2009. aasta valimiste aegu. Nüüd kogus endine Iraani juht ülilühikese ajaga 10 000 jälgijat ning tänaseks on neid juba 22 000. Mõistagi teeb ta oma sissekandeid inglise keeles.

Sotsiaalmeedia roll ühiskondlike protsesside mõjutaja või katalüsaatorina tõusis esimest korda üldsuse huviorbiiti seoses Araabia kevadega alles mõned aastad peale Twitter keelamist Iraanis.  Sotsiaalmeedia mängis Araabia kevade puhul olulist rolli just platvormi ja „võimaldajana“. Üheksa kümnest küsitletud tuneeslasest ja egiptlasest vastas, et nad kasutasid info edastamiseks ja ürituste organiseerimiseks Facebooki.

Tehnoloogia on iseenesest neutraalne, poliitilise sisu annab sellele see, kuidas ja kes seda kasutab. Online vestlused eelnesid Araabiamaades tihti füüsilistele meeleavaldustele ning aitasid neid paljuski tehniliselt organiseerida. Enamasti viis see „võrdlemisi“ rahumeelse riigikorra lagunemiseni nagu Tuneesias või isegi Egiptuses. Süürias aga asutati esmalt „Süüria Elektrooniline Armee“, mis poliitiliste vastaste kodulehekülgi ründas ning üritas agressiivselt ning ebaõnnestunult muuta sealse diskussiooni kulgu. Süürias oli Facebook väga vähe levinud ning diskussiooni tegelikult üldsuse ja valitsuse vahel sel platvormil ei tekkinud. Nagu ei tekkinud ka mingil muul platvormil.

Sotsiaalmeedia on usutavam kui „päris meedia“

Sotsiaalmeedia sai alguse tehnoloogilisest innovatsioonist, kuid on tänaseks muutunud kogu ühiskonda hõlmavaks fenomeniks. Olles algselt peredele ja sõpradele lihtsalt ühendusepidamise vahendiks, muutis ta selles osalejad ka erinevate turunduskampaaniate sihtmärgiks. Seejuures on poliitilised kampaaniad vaid üks turunduskampaaniate alaliike, aga märksa suurema mõjuga edasisele elule kui meie valik osta üht või teist šampooni. Aktiivselt mittepoliitilistel eesmärkidel sotsiaalmeediat kasutavate inimeste poliitilisi valikuid ja maailmapilti mõjutab seal osalemine ilma, et nad seda ise väga selgelt tajuksid.

Kuna inimeste arvates suhtlevad sotsiaalmeedias nendega päris inimesed iseenda nimel (ja suures osas see ka nii on) siis kalduvad nad uskuma rohkem teineteise poolt edastatud/ära märgitud uudiseid ja vähem suuri ja tunnustatud meediaorganisatsioone või poliitikute lehekülgedelt laekuvat infot, mida sinna sisestavad palgatöölised.

See muudab inimesed väga haavatavaks – kaaskodanike heakskiit mingile seisukohale on väga oluline ja inimesed eristavad poliitilist propagandat sotsiaalmeedias minu arvates oluliselt halvemini kui tavameedias. Kasutajate „meediadieet“ sõltub enamasti nende sõprade poolt jagatud sisust ja ei saa seega juba teoreetiliselt hõlmata arvamuste paljususe kogu spektrit. See loob aga väga head eeldused grupimõtlemiseks.

Grupimõtlemine

Sotsiaalmeedia loob inimgruppidest erinevad klastrid, mille vahel info liigub üllatavalt halvasti. Grupimõtlemine on aga psühholoogiast tuntud nähtus, kus üksikisik püüab kohandada oma vaateid ja tegevust ühiskonnale ehk „grupile“ tema enda hinnangul vastavamaks. Inimesed püüavad vältida konflikte ja jõuda konsensusele ilma kriitiliselt alternatiive vaagimata. Kui juba valdav enamik sotsiaalmeedia „sõpru“ või „jälgijaid“ midagi arvab, siis tõenäoliselt on mõistlikum oma aega nendega vaidlemisele mitte kulutada kui pole tegemist just väga olulise küsimusega. Grupimõtlemise tagajärjel tuuakse ebaõnnestumise kõige klassikalisemaks näiteks tavaliselt USA võimetust rünnakut Pearl Harbor´ile ette näha. Ameeriklased lihtsalt kollektiivselt ei uskunud, et jaapanlased on millekski selliseks võimelised alavääristades isegi nende lendamisoskust, milleks nad ei pidavat geneetiliselt võimelised olema. Läks muidugi teisti.

Eelmisel aastal tabas väga suurt hulka inimesi suure üllatusena brittide hääletamine Brexiti poolt ning Donald Trumpi valimine USA presidendiks. Ka sotsiaalmeedias väga aktiivselt osalevaid inimesi. Minugi tutvusringkonnas polnud praktiliselt ühtegi inimest, kes oleks mingilgi moel väljendanud toetust Brexitile ja kõik toetasid üsna üksmeelselt Hillary Clintoni kandidatuuri, kes selles küsimuses üldse midagi arvasid. Ehkki poliitiliste sõnumite jagamine pole Eestis eriti populaarne, on see aga märksa populaarsem mu välismaa sõprade hulgas. Ja kusagil leidus siiski kriitiline mass inimesi, kes mõtles absoluutselt teisiti?! Pean tunnistama, et Brexit tuli ka mulle suure üllatusena, kuid Donald Trumpi valimine enam mitte. Asjaolu, et Donald Trumpil on Twitteris Hillary Clintonist märksa rohkem jälgijaid äratas tähelepanu. Kusagil pidi veelgi aktiivsemalt toimuma diskussioon, mis täielikult erines minu tutvusringkonnas toimuvast. Seetõttu olen ma viimasel ajal püüdnud laiendada oma „sõprade“ ringi ja „jälgida“ just inimesi, kelle seisukohad on vahel isegi valusad kuulata.

Siin on peidus tohutu potentsiaal ka rahvusvahelise diplomaatia ja üleüldse välispoliitika huviliste jaoks, mis võimaldab kuulata ja jälgida hoopis teistsugust juttu, kui me soovime tavapäraselt kuulda. Ilma sotsiaalmeediata kuuleks me seda tsenseeritud kujul diplomaatidena ÜRO-s. Laiem üldsus ei kuuleks seda aga peaaegu üldse. Praegu saab aga jälgida, mida ütleb Mahmoud Ahmadinejad Teheranis või  mida postitab Facebooki Maria Zakharova Moskvas koheselt. Ja nende seisukohad pole väheolulised. Twitteris vaid 43 inimest ja organisatsooni jälgiv president Trump ei peaks olema diplomaatidele praegusel ajal parimaks eeskujuks.

Tekst on avaldatud ka Postimehe arvamusküljel.

 

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.