panelarrow

Euroopa julgeoleku tagab tihedam koostöö EL ja NATO vahel

| 0 comments

Celia Kuningas

Celia Kuningas-Saagpakk Itaalia endise presidendi Giorgio Napolitanoga.

Celia Kuningas-Saagpakk, suursaadik Roomas

Artikkel ilmus Itaalia suurema päevalehe Corriere della Sera online-versioonis 30. jaanuaril vastukajaks Itaalia meedias ilmunud väidetele, justkui tunneksime me hirmu oma julgeoleku pärast.

Ma mõistan, et pärast Brexiti rahvahääletust tekkis kõigil tahtmine sulguda oma tuppa ja kuulata lugu „The Final Countdown“, mida sobivalt esitab bänd nimega Europe. Euroopa ei tundu enam endine, maailm ei tundu endine. Tunneli lõpus ei paista valgust ja igaüks suudab välja pakkuda õudusstsenaariume ajaloo lõpust ja mitte sellisest nagu Fukuyama meile alles hiljaaegu ennustas. Kahjuks levib Itaalias arvamusi, et järgmine kriis võib alguse saada Euroopa Liidu idapiiril. Ma pole sellega nõus, see on vildakas arvamus, mille paneb oma elu elama kellegi võimas propagandamasin. Paraku on iga väitega nii, et kui seda tuhat korda öelda, siis tundub see lõpuks usutav.

Olen veendunud, et alahindame seda, mida meediaajastul saab meiega teha osava manipulaatori propagandamasinaga. Analüüsige veidi referendumi ajal toimunut – näiteks Russia Today kaadreid Roomas referendumi toetuseks toimunud meeleavalduselt, mida televaatajaile serveeriti hoopis referendumi ja Renzi vastase meeleavaldusena. Kui see ei ole propaganda, siis mis see on? Peenelt öeldes, see on kellegi mõjutustegevus oma teatud eesmärkide saavutamiseks. Mõistan, et vabas demokraatlikus ühiskonnas kasvanud inimestel on esialgu raske märgata pehmet jõudu, mida meie vastu kasutatakse. Seda, et mõni uudis ei ole tõene, vaid hoopis osavalt suunatud õõnestustegevuslik vale, ei oska alati kohe tähele panna. Infot on tohutult, tõde läheb kaduma ja vale levib. Viha, hirm ja vägivald müüvad ning levivad uudistena kõige kiiremini. Ainus soovitus siin on olla märksa allikakriitilisem. Enne kui midagi tõe pähe võtate, vaadake, kes räägib.

Ja nüüd lükkaksin ma ümber mõned valeväited Eesti kohta. Pole tõsi, et oleme meeletult hirmunud ja kaitsetud. „Is Narva next?“ kostub meile sama jaburalt nagu mõni aeg tagasi sotsiaalmeedias levinud venekeelne loosung Kaluga linnast „Täna Krimm – homme Rooma. Oleme koos Itaaliaga sama, maailma tugevaima sõjalise alliansi NATO liikmed ja meie ühine julgeolek on jagamatu. Pole mõtet kaasa minna spekulatsioonidega, et uus USA president peab NATO-t ebaoluliseks või leiab, et Balti riike ei peaks kaitsma. Trump’i selleteemaline avaldus oli, et ameeriklased ei pea teiste kaitsmist ise kinni maksma. Õige! Vastupidine olekski vale, igaüks peab vastavalt kokkulepitule NATO-sse panustama.

Eesti on juba aastaid panustanud julgeolekusse NATO nõutud 2% SKP-st, järgmisel aastal meie panus kasvab veelgi. Tänapäeva maailmas ei suuda keegi enam üksi tegutseda, kõik vajavad liitlasi. Seepärast panustab Eesti rahvusvahelistesse sõjalistesse operatsioonidesse ja missioonidesse Afganistanis, Liibanonis, Palestiinas, Malis ja mujal. Samal põhjusel on Euroopa  kaitsmine seotud atlandiüleste suhetega – 20 enim USA-sse investeeriva riigi seast  on 13 Euroopa riigid. Eesti hindab kõrgelt Itaalia kaalutud otsust panustada Balti riikide kaitsemeetmetesse. Nii tegutseb tark valitsus, kui soovib, et tal oleks liitlasi ja ta soovib panustada rahu tagamisse. Väited, et lisameetmete kasutamine NATO idatiiva julgeolekusse on kellegi provotseerimine, on panus vastaspoole propagandasse. Heidutuse tugevdamine on investeering rahu tagamisse. Selles ei ole midagi imelikku, et NATO väed paiknevad alliansi eri nurkades.

Miks on enda heaolu nimel mõistlik tegutseda kodust kaugel? Vanadel roomlastel oli õigus: sis vis pacem, para bellum (kui soovid rahu, siis valmistu sõjaks). Kui soovid rahu tänapäeval, siis tuleb sellesse panustada tihti kodust eemal. Demokraatiad omavahel ei sõdi, me soovime alati rahu. Kõik riigid pole demokraatiad.

Pärast Gruusias ja Ukrainas toimunut oleks kuritegelikult naiivne istuda ilma kaitseplaanideta. Ukraina ja Venemaa vahel, nagu ukrainlaste ja venelaste vahel, valitses sõprus. Mis sellest tänaseks on saanud, kelle tõttu? Miks Saksamaa on asunud suurendama kaitsekulutusi? Miks Rootsis on kasvanud toetus NATO-ga liitumisele? Euroopa põhjaosas on riik, meie naaber, kel on alati olnud head suhted Venemaaga ja ometi arvab 50% soomlastest, et Venemaa mõju Soome turvalisusele on negatiivne. Võrdluseks 2010. a arvas nii 28% soomlastest. Huvitav, miks? Seepärast, et keegi pole naiivne. Kui pidevalt jõudemonstratsiooni vaadata, siis õpid sellest ja mitte ainult seda, mida on vaja teha, vaid sedagi, mis juhtub, kui sa midagi ei tee. NATO ei hakanud idatiiva kaitsevõimet tugevdama niisama, see sündis naabruses toimuva tulemusena, see oli reaktsioon toimunule. Meie oleme kõigiks stsenaariumiteks valmis.

Kokkuvõtteks – Euroopa julgeolekule mõeldes on meil vaja tugevdada EL-i ja NATO koostööd ning hoolitseda selle eest, et eri pooluste harmooniaotsingud oleks kantud Helsingi, mitte Jalta põhimõtetest. Mina esindan riiki, mis endiselt leiab, et igal riigil on õigus lähtuda OSCE kehtestatud põhimõttest – valida ise oma julgeoleku tagamise korraldus. Töötame selle nimel heade liitlaste ja partneritega üheskoos iga päev, NATO-s ja EL-is, suured ja väiksemad, Itaalia ja Eesti.

Itaaliakeelset artiklit saab lugeda SIIT.

 

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.