panelarrow

Palju õnne sünnipäevaks, välisministeerium!

opetajate-maja

HOONE RAEKOJA PLATS 14 (praegune Õpetajate Maja), kus välisministeerium asus 1918. aasta novembris-detsembris. Foto: Riigiarhiiv

Kadri Linnas, avalike suhete osakond

Tänaseks on välisministeerium töötanud vaheaegadeta 98 aastat (alates 1918. aastast). Välisministeeriumit võib pidada ainsaks ministeeriumiks, mis ei lakanud tänu oma välisesinduste (saatkond Londonis ja peakonsulaat New Yorgis) tegevusele nõukogude okupatsiooni ajal eksisteerimast, olles niiviisi üheks Eesti riikluse hoidjaks.

Ministeeriumi tegevuse algusajaks võib pidada kahte kuupäeva – 14. novembrit, mil ministeeriumist saadeti välja esimene kiri Inglise ja Prantsuse konsulitele Helsingis, kus paluti Eestile saata relvi ja takistada sakslasi välja vedamast toiduaineid ning varandusi. Algusajaks on nimetatud ka 11. novembrit, mil taas alustas tegevust Ajutine Valitsus.

Sünnipäeva äramärkimiseks oleme välja valinud paar meeleolukat mälestuskatket ministeeriumi algaastatest.

Palju õnne, välisministeerium!

Välisdelegatsiooni liige ja välisministeeriumis peasekretäri ülesandeid täitnud FERDINAND KULL kirjutab oma mälestustes (“Mässumehi ja boheemlasi. Esimesi Eesti diplomaate”), kuidas ta novembri keskel 1918. aastal Helsingist Tallinna jõudis:

“Vaatamata ärevatele eksimistele Soome skääride miiniväljadel ja meresõidule kogu öö kestel, ei tunnud hommikul mingit väsimust: nii kütkestas närve tolleaegse Tallinna iseäralik kahepaikne ilme – Eesti Ajutine Valitsus ja Saksa kindralkomando.

Heitlus võimu pärast nende kahe vahel nõudis suurt visadust ja energiat. Iga saavutust tuli sakslastelt nagu läbi hammaste välja rebida. Et nad Toompea lossi veel nõus ei olnud Eesti võimudele üle andma, siis tuli meil Raekoja platsile, praegusesse Ohvitseride keskkasiino ruumidesse kolida.

Maapäeva koosolekuid peeti praeguses suures tantsusaalis, Ajutise Valitsuse omi pahemat kätt asuvas vähemas ruumis, kuna “ministeeriumid” kogu oma ametkondadega praegusesse puhvetiruumi pidid mahtuma.

vm_esimene_dokument

ESIMENE DOKUMENT, mis saadeti 14.11.1918 abipalvena Inglise ja Prantsuse konsulitele Helsingis. Dokument on allkirjastatud välisminster Otto Strandmanni ja Ferdinand Kulli poolt. Foto: Riigiarhiiv

Selle võrdlemisi ruumika toa seinte veeres asusid siis üksikud lihtsad lauad paari-kolme tooliga. Iga laud moodustas omaette ministeeriumi ja iga ministeeriumi laua taga istus üks inimene – asutuse kõrgem ja ühtlasi ainus ametnik. Hiljem sigines tuppa ka lõbusamat elementi: nimelt sai iga laud endale eraldi masinapreili, mille järele naljatamised ja hõikamised ühest ministeeriumist teise sinna nagu puhangu kevadist päikest oleks kandnud, ehk küll väljas juba sügis valitses.

Omapärane mugav oli see terve valitsemise aparaadi koondumine ainsamasse ruumi. Oli vaja teiselt ministeeriumilt mõnda teadet, tarvitses ainult vähe valjemini hõigata.

Arusaadavalt valitses kõikides praktilistes küsimustes esialgu suur segadus. Ehk küll sissepääsu valitsuse hoonesse ainult sellekohaste kaartide abil võimaldati, hakkas rahvast murdu sisse voolama – ühel üks, teisel teine häda, paljud aetud lihtsast uudishimust. Et välisministeeriumi laud otse ukse kõrval asus, siis pärisid kõik sissetulijad esijoones minult, kuhu kellelgi vaja oleks pöörduda. Vahel polnud vähimatki aimu, kellele küsimus peaks alluma. Näiteks, andsin ma mitmel päeval isegi harilikke välispasse välja, kuni lõpuks K. Lepp selle toimingu siseministeeriumi alana enda peale võttis.

Teiste aladega oldi endises maavalitsuses juba enam-vähem harjutud, kuna välisministeerium täielikult luua tuli. Oma puudulikkudel andmetel seadsin siiski esialgse korralduse kava kokku, mille järele tal kolm osakonda pidi olema: administratiivne, poliitiline ja informatsiooni osakond. Kuid tegelikkude sammudeni ei jõutud minna, kuna mul varsti tuli jälle Stokholmi sõita.”

v-parnu-mnt-3

HOONE VÄIKE-PÄRNU MNT 3, kus välisministeerium asus 1918 lõpust kuni 1921. Just siin toimusid E. Virgo mälestustes mainitud koosviibimised. Foto: Riigiarhiiv

Tol ajal välisministeeriumis Esturi juhatajana ja Tartu rahuläbirääkimiste delegatsiooni sekretärina töötanud EDUARD VIRGO kirjutab (Välisministeeriumi algaastailt. Ajakiri Olion nr 1, 1935):

“Tol ajal viibis Tallinnas väga palju välismaalasi, kas ajutiselt või pikemat aega, ja kõigil neil oli alati asja välisministeeriumi. Hr. Hellat hoolitses selle eest, et välisministeeriumi preilid välismaalasi linnaga tutvustaksid ja neile tarbekorral seltsi pakuksid. Seepärast oli preilidel pääle tööaja veel hulk esinduskohustusi täita. Osalt sündis see seepärast, et välismaalased meie oludest ja seisukorrast saaksid õiglase, Eesti seisukohale vastava informatsiooni.

Tihtipääle pandi välisministeeriumis toime pidusid välismaalastele ja suvisel ajal kutsuti neid ministeeriumi võrdlemisi suurde aeda tennist mängima. Pidusid peeti harilikult ministeeriumi kõigis ruumes, keskkohaks olles muidugi ministeeriumi avar saal, milline oma suurte palmidega avaldas eksootilist mõju.

vm-1919a

MINISTEERIUMI ESIMENE KOOSSEIS Väike-Pärnu mnt 3 maja ees sügisel 1919. Esimene rida vasakult: Alma Lindpere, Friida Tomson, Aleksander Schipai, välisminister Jaan Poska, Herman Hellat, Nikolai Maim, Helene Müllerstein. Teine rida: Jakob Saar, Edurad Hunt, Erika Saler, Marta Johanson, Mary Veldt, Alice Erjapea. Kolmas rida: Henrik Sepp, Villem Truve, Margarete Seilman, Hilda Metsis (?), Eduard Lipso, Johan Lusikas. Foto: Riigiarhiiv

Mäletan üht suvist pidu, kus välisministeeriumi daamide poolt pruulitud piima- ja muude likööride ning kohviga tuju tõsteti ning agaralt tantsiti. Etiketist riietuse suhtes olid meil tol ajal veel üsna ämarad kujutlused. Mäletan üht tähtsamat ametlikku härrat, kes ilmus ballile valgeis pükses ja sinises pintsakus, olles vist arvamisel, et see on kõige peenem šikk. Agarasti tantsides tallas ta vahetpidamata ühe Ameerika naisajakirjaniku teravatele kinganinadele.

Välisministeeriumi arhiiv ja kirjavahetus olid tol ajal veel kaunis väiksed. Need mahtusid tervena ühte aktikappi ja olid nii segi paisatud, et säält väga raske oli mõnda paberit kätte leid.

Arhiivi hakati korraldama 1919. aasta lõpus ja õhtuti oli ministeeriumis igavene paberite sorteerimine käsil, millist sooritas tolleaegne arhivaar, neiu Metsis (vt esimese koosseisu foto) ja tema abi hr. Puura. Kuna aga neiu Metsisel sagedasti tuli esindusotstarbel õhtuti ja öösiti väljas viibida, oli ta tihtipääle nii väsinud, et ta hommikuti välisministeeriumi väga uniselt saabus ja ministeeriumi vannitoas vannis oma väsimust pidi välja puhkama. Säält kutsus teda hr. Puura ettevaatliku koputuse järel välja, kui teda kui arhivaari tarvis oli.”

 

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Comments are closed.