panelarrow

Nelja aastaaja maitsed

pille-ii

Pille Toompere töötab Eesti saatkonnas Helsingis pressinõunikuna ja oli üks reisi korraldajatest.

Pille Toompere, pressinõunik Eesti saatkonnas Helsingis

Nelja aastaaja maitsed. Mis see võiks küll olla? Ehk Eesti uus võimalik kaubamärk maailmas – Eesti toit? Me ise ei mõtle sellele iga päev, alles siis, kui keegi Eesti sõpradest selle valjuhäälselt ja selgesõnaliselt välja ütleb, hakkad ka ise aduma, milline rikkus meil kodus olemas on.

Kas teadsite, et Eestis on mahemajanduslikku põllupinda 170 000 hektarit, samal ajal kui Soomes 220 000 hektarit? Kui võrrelda rahvaarvu ja riikide pindala, siis on kaalukauss selgelt Eesti poole kaldu. Või seda, et uhked palmiksaiad ja krõbeleivad, mida soomlased ja rootslased kodupoodidest ostavad, tulevad tegelikult Tallinnast Leiburi naiste nobedate näppude alt? Või siis seda, et meil on Eestis nii hõrke roogasid pakkuvaid restorane, et paljunäinud ja maailmas ringi käinud toidutoimetajad möönavad, et on meie peale suisa kadedad?

Nüüd te kindlasti juba küsite, et millest selles kirjatükis küll tegelikult juttu tuleb. Eesti toidust loomulikult ja sellest, kuidas me Soomemaalt 16 toidutoimetajat Eestisse pressireisile tõime. Mõte pressireisi korraldamisest sai esimest korda õhku visatud möödunud sügisel, kui Maaeluministeeriumis oli ühise laua ümber hulk erinevaid osapooli koos, et arutada Eesti toidu tutvustamise võimalusi maailmas. Mõte küpses ja arenes, koos käidi mitmeid kordi, arutati, vaieldi, nõustuti, pakuti üha uusi ideid.

4toit-jpg

Pressireisi sepistajad ja suunaseadjad olid koostöös saatkonnaga sedakorda Mariann Roos, Kadi Raudsepp ja Janika Salev Maaeluministeeriumist, Mall Oja ja Jaanus Vahesalu Tallinna Linnavalitsusest, Sirje Potisepp Eesti Toiduainetööstuse Liidust, Evi Randpere Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojast, Pilvi Hämäläinen EAS- ist ja Kadri Linnas Välisministeeriumist.

Kui vahel tundub, et riik hakkaks nagu valmis saama ja inimesed väsima, siis selle pressireisi korraldustoimkonnas osalemine tõestas teist – meis on veel soovi, julgust ja tahet asju teha, neid hästi teha, anda endast parim.

Aasta aega tööd ja lõpuks oli reisiprogramm valmis, logistika paigas, sponsorid otsitud ja eelarved kinnitatud. Ajakirjanike rühma mahutasime 17 toidutoimetajat, sealhulgas ajalehtedest Turun Sanomat, Maaseudun Tulevaisuus, Etelä-Suomen Sanomat, ajakirjadest Kotiliesi, Maku, Kotivinkki ning mitmeid toidublogijaid. Kõik, kes soovisid, ei mahtunudki kaasa, osa jäi ootelistile.

Programmiga alustasime juba teel Tallinna, kui Tallink pakkus meile hurmava õhtusöögi ning Tallinki peakokk Anti Lepik paotas ust laevaköögi saladuste poolele. Baltic Queeni kapten kutsus meid koguni kaptenisillale Tallinna saabumist kaema.

leibur

Leiburil külas. Foto: Mariann Roos

Pühapäeva, 9. oktoobri hommikul suundusime Leiburisse leivategu uudistama, osalesime Eesti toidutööstuste avatud uste nädala avapidustustel ning ajasime juttu mitme suure toiduettevõtte juhiga. Teel järgmisse sihtkohta, Esko tallu, tegime ajakirjanike soovil kiire spontaanse põike Nõmme turule. Nõmme turg on külaliste silmade läbi vaadatuna uhke küll oma küllusliku eestimaise aia- ja puuviljavalikuga.

nomme-turul

Kõrvalepõige Nõmme turule. Foto: Mariann Roos

Esko talus – või peaks ütlema Uue-Varikul, nii, nagu enamus meist seda toredat talu „Õnne 13“ teleseriaalist tunneb – ootas peremees meid eestimaise mahejuustu ja –jäätisega ning rääkis sellest, kuidas IT mehest taluperemees sai. Mahelehmad vaatasime ka üle ning tõud said ajakirjanikel usinalt üles kirjutatud. Eskolt suundus buss Raplamaale Ööbiku Gastronoomiatallu.

maal

Esko talu mahelehmasid uudistamas. Foto: Mariann Roos

Ants Uustalul, endisel Soome saatkonna peakokal, oli Jaanihanso talu siider juba külmas ning hõrgutised küpsemas. Antsu muhe suhtlusstiil ja lugu sellest, kuidas varemeis vanast talukohast üks Eesti esimeste hulka kuuluvaid gurmeekohti sai, võitsid jäägitult ajakirjanike südamed. Kui veel kuldne kuu ka laudakatuse tagant paistma hakkas ja metskitsed bussi nina eest üle tee silkasid, olid ajakirjanikud lõplikult Eesti poolele võidetud.

Tallinnas tagasi, suutsid vitaalsemad meist veel ööeluga tutvust tegema minna. Teised nautisid Estoria hotelli, uut kaunist majutuskohta Tallinna kesklinnas, mis tutvustab Eesti disaini tugitoolidest kingalusikateni ning Eesti lugusid. Estorias on muide iga numbrituba ühele Eesti loole pühendatud ning ajakirjanikud said kaasa hotelli poolt kokkuseatud raamatu „Sada põhjust, miks Eestit külastada“.

saku

Saku Õlletehases, keskel tehase peaõllemeister Tarmo Tappo. Foto: Mariann Roos

Pressireisi kolmandal päeval startisime Saku Õlletehasesse õllepruulimist õppima. Ja nii nagu Leiburi puhul, tuli üllatusega tõdeda, kui palju „väljamaa värki“ ehk tuntud õllede kaubamärke tegelikult Sakus pruulitakse ja villitakse. Tallinna tagasi jõudes suundusime Tuljakusse – Eesti kaasaegse toidukultuuri ühte lipulaeva lõunat sööma. Toidutoimetajatel oli häid äratundmishetki, teevad Tuljakus tööd ju mitmed rahvusvahelistel festivalidel pärjatud tippkokad.

lamuu

Külas LaMuul. Ökojäätise valmistamisest rääkis üks ettvõtte asutajatest Rasmus Rask. Foto: Mariann Roos

Kõhud täis, sõitsime Telliskivi Loomelinnakus asuvasse ettevõttesse LaMuu ökojäätise valmimist kaema. LaMuus toimetavad kuus särasilmset noort inimest, kes aina uusi maitseid katsetavad ning hoolimata kõrgevõitu hinnast Eesti toiduturul oma ökojäätisega ülimalt populaarsed on.

Järgnevgi külastuspaik Chocolala on edulugu ja omast kohast imetegu – ehk siis näide sellest, mis saab siis, kui pankurist ja juristist koosnev pere oma ametid korraga maha paneb ning šokolaaditöötoa asutada otsustab. Ajakirjanikud said ka ise käe valgeks – ehk siis šokolaadiseks, meisterdades endile karbitäied valikšokolaadi koduteele kaasa.

Kirsiks tordil jäi viimase reisipäeva õhtusöök ArtPriori restoranis. Üks ajakirjanikest ütles õhtusöögilauas koguni, et on Eesti peale heas mõttes suisa kade. Kuidas teil küll niisuguseid paiku lausa varrukast juurde tulemas on!

art-priori

Toidukunst restoranis ArtPriori. Foto: Mariann Roos

Ja siis tuli teha paar kiiremat sammu, et viimasele Helsingisse suunduvale laevale jõuda. Kella üheks öösel Länsisadamasse jõudes olime kõik väsinud, kuid õnnelikud.

Ajakirjanike tänusõnad – nii ArtPriori õhtusöögil, laevas tagasiteel kui ka mu kirjakastis – on olnud ohtrad. Neile meeldis, et programm oli nii mitmekesine, sisaldades erineva suurusega toidutööstusettevõtteid ja eripalgelisi söögikohti. Meeldis, et käisime Tallinnast väljas Eesti taludes. Meeldis, et külastatavate kohtade peremehed ja perenaised olid nõus rääkima, kuidas nad oma praegusesse ametisse jõudsid, kui suurt julgust ja otsustuskindlust on neilt nõudnud uue ettevõtte asutamine ja edulooks ülestöötamine. Meeldis ka programmi ladus ja õlitatult kulgemine, imestati, kuidas teil küll kõik kellajad ja kokkulepped programmis peavad.

Mina ise õppisin vaat et kõige rohkem. Oli uhke ja hää näidata Soome sõpradele sellist Eestimaad. Ja jõuda lõpuks koos toidutoimetajatega tõdemuseni, et Eesti hästivarjatud saladust – Eesti toitu – tasuks kogu maailmale näidata. Sest seda, mida näidata, meil tõesti on. Üks ajakirjanikest ütles otse, et te eestlased, ei adu vist ise, millise rikkuse otsas istute. Rääkige sellest! Rääkige maailmale, et lisaks e-Eestile on teil ka maailma tippklassi kuuluv toidukultuur!

Selline lugu. Sõpru tuleb uskuda.

Fotomeenutusi pressireisist saab vaadata Eesti Toidu ja Eesti Saatkonna Helsingis facebooki lehtedelt.

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Comments are closed.