panelarrow

„Womenomics“ ja mõningad Lääne kujutelmad Jaapanist

| 0 comments

13015375_1704188396531510_4741485987966964345_n

Eesti suursaadik Jaapanis, Jaak Lensment, kirjutab Lääne kujutelmadest Jaapani kohta.

Jaak Lensment, suursaadik Jaapanis

Jaapanis räägitakse nüüd palju „abenoomikast“, st peaminister Abe valitsuse sammudest majanduse turgutamisel. Fiskaal- ja monetaarabinõude kõrval sisaldab abenoomika meetmeid, mida sunnib peale Jaapani kahanev ja vananev elanikkond. Viimaste hulgas arutatakse naiste rohkearvulisemat rakendamist ettevõtluses, eriti juhtivatel positsioonidel – peaminister Abe soovib, et aastaks 2020 oleks 30% juhtidest naised. Mõningate aktivistide arvates on seda aga raske saavutada. Puuduvat ühiskondlikult tunnustatud naisliidrid, kes võiks ametialase ja eraeluliste eesmärkide seadmisel teenida rollimudelitena.

See kaebus viitab viimase 125 aasta jooksul juurdunud stereotüübile, mille kohaselt olevat Jaapani nais-ideaaliks geiša: veetlev ja peente maneeridega daam, kes aga on haritud üksnes selleks, et pakkuda meestele kvaliteetset meelelahutust. Kehtivat versiooni sellest arusaamast seostatakse kultuurantropoloog Ruth Benedickti käsitlusega Jaapani ühiskonnast. Tema 1946.a. ilmunud raamatus “The Chrysanthemum and the Sword: Patterns of Japanese Culture“ leiame väite, et Jaapani naisele antakse haridust just nii palju, et ta mõistaks panna oma mehe raamatuid õiget pidi tagasi riiulisse, kui ta saab valmis neilt tolmu pühkimisega.

Ruth Benedickt teostas nimetatud uurimuse USA sõja-aja informatsioonitalituse (OWI) tellimusel, eduka okupatsiooni-režiimi rakendamise huvides II Maailmasõjas alistatud Jaapani üle. Groteskne pilt, mille Jaapanist ja jaapanlastest lõi liitlaste sõja-aegne propaganda, kajastub R. Benedickti teoses. Propagandas aga sisaldab rohkem propagandisti tundeid kui tegelikkust. Kui palju on selles R. Benedickti süüd, ei tea, aga Jaapani suhtes püsivad stereotüübid eriti visalt (huvitav märkida, et Lääne meedias ilmnevad need eriti juhtudel, kui suhtlemisel Jaapaniga tekib raskusi).

TheChrysanthemumAndTheSword

The Chrysanthemum and the Sword: Patterns of Japanese Culture: esmatrüki esikaas, 1946. Allikas: wikipedia.org

Kui on tõsi, et propaganda peegeldab enam propagandisti tarbeid kui tegelikkust, siis võib olla ka tõsi, et Lääne arusaam Jaapani naistest käsitleb rohkem lääne meeste unelmaid kui jaapanlannade olemust. Selliseid projektsioone on uurinud Edinburgh’i ülikooli õpetlane Christopher Harding. Olles lahanud BBC Jaapanit käsitlevaid raadioreportaaže läbi kümnendite, leidis Haridng hulga sümptomaatilisi raadiolugusid. Muuhulgas köitis tema tähelepanu ühe BBC heaks töötanud jaapanlanna mälestus Austraaliast. Raudteejaamas rongi oodates oli perroonil tema juurde astunud keegi vanem härra küsimusega, et kas preili pole ehk jaapanlanna – härra olevat nimelt kuulnud, et jaapanlannad on maailma parimad abikaasad ja seetõttu ta sooviks neiut oma pojale naita. Harding oletab, et see Austraalia härrasmees oli tuttav käsitlusega jaapani koduperenaistest ja see vastas tema ideaalile: naine, kelle õnn seisneb töölt tulnud mehe tarvete rahuldamises – tema söötmises, vannitamises ja magamapanemises; Austraalia härra paneks ilmselt väga imeks teada saades, et muuhulgas loovutab Jaapani mees kogu oma teenistuse naisele, kes talitab sellega suveräänselt, eraldades mehele vaid 300 USD ulatuses igakuist taskuraha.

Vaatamata sellele armastatakse aina korrata lugusid sellest, kuidas Jaapanis olevat tavaline, et ülemeelikult, abikaasadeta koosviibimist toob mehe koju tema armuke ja tagastab abikaasale, andes veel ülevaate õhtu jooksul tekkinud asjaoludest, mida tänulikul abikaasal võiks olla hea teada. Sellised fantaasiad leidsid palju vastukaja 1960-ndatel, Lääne naiste energiliste eneseotsingute perioodil, kui kirjeldatav mudel eriti kõnetas patriarhaalse kasvatusega Euroopa meeste tundeid.

Selles rakendus veel üks populaarne arusaam Jaapanist: Jaapanis olevat kõik vastupidine meie harjumuspärasele. Leitakse, et seda reaktsiooni 1960-ndate naisõiguslikele tendentsidele väljendab Kissy Suzuki, karakter Ian Flemingu James Bondi romaanist ja selle põhjal vändatud linateoses “You Only Live Twice“ (1967). Kissy Suzukis on nimelt tegelane, kes kehastab ideed, et naistele on loomulik tunda end ammendavalt õnnelikena, kui nad saavad olla osa meestele meeldivast miljööst. Need, keda kohutas edenev naisõiguslus, leidsid selle karakteri antud kontekstis mõjuvat n-ö värskendavalt – Jaapanis tekitas Kissy Suzuki kuju aga vaidlusi.

Hardingu arvates osaleb Jaapan ka ise sellistes fabrikatsioonides. Lääne setereotüübid on muutunud Jaapani olulisteks müügiartikliteks, II Maailmasõja mõjul kujunenud soorollimudelite kaubastamine on nende hulgas üks tähtsamaid. Kui massikultuuris pakutav versioon samuraidest vastab välismaalaste ettekujutustele jaapani meestest (ses põimuvad ennastsalgav isandakuulekus ja surmapõlgus vägivalduse ja hoolimatu seksuaalsusega), siis ülalkirjeldatud naismudel leiab nt väljenduse Jaapani iidol-bändides. Ses seoses nimetatakse muusika- ja tantsukollektiivi AKB-48. Ansambli 130 trikoos või sõjaväemundri-laadsetes kostüümis liiget (Guinnessi rekordiraamatu kohaselt on see maailma suurim pop-ansambel) pingutavad vaid selleks, et vastata nihestatud sotsiaalsusega, kuid maksuvõimelise meespubliku ettekujutusele „kenadusest“ nimelt selles Jaapani kultuuriruumile omistavas kontekstis („kawaii“). Müügiartiklina kuulub AKB-48 Jaapani kõige edukamate muusika-projektide hulka – fakt, mis peaks meile andma mõtteainet, sest AKB-48 on pigem sotsiaalne ja kui muusikaline nähtus.

450px-Pink_bunny-shaped_roadblock

Kawaii: näide teeremonditöödeks püstitatud ajutistest piiretest Naritas (Chiba prefektuur). Allikas: wikimedia.org

Kawaii-kontseptsioon on kombineeritav teise Jaapani suhtes kehtivate kujutelmadega – näiteks selle usuga, et jaapanlaste võõrus väljendub nende nihestatud arusaamas meelelahutusest ja fanaatilises kiindumuses veidratesse vaatemängudesse  – Tamagotchi, kummaliste toitude või osavõtjaid alandavate telemängude vastu. Pop-kultuurist pärit näide oleks siin kawaii-poppi ja heavy metal’it, st üksteist välistavaid nähtusi ühendav kollektiivi BABYMETAL. Jaapanis pöörati sellele tähelepanu alles peale seda, kui gruppi tunnustas Euroopa: mikstuur iidol-popist ja metal’ist on vist tõesti üksnes Lääne stereotüüpidel töötav kujund – nagu seda on ka Kissy Suzuki, AKB-48 ja BABYMETAL. Nad ei kujuta Jaapani naiste rollimudeleid, see kahtlemata pole ka womenomics-i kõige suurem mure.

Jaapan on muidugi edasi „väga võõras“, aga peale kaht olulist avanemist (1868 Meiji restauratsiooni ja II Maailmasõda) siiski olulisel määral läänestunud ja võib-olla mitte enam nii võõras, kui Jaapani kohta kehtiv bränd seda paista laseb. Muidugi, paljusid Jaapani nähtusi võib edasi põhjendada Jaapani „kultuurilise singulaarsusega“ (R. Benedickt). Mõned uurijad aga leiavad, et selle kõrval võiks asju seletada poliitilise võimu teostamise eripäradega Jaapanis. Kaks Hollandi uurijat, Ian Buruma ja eriti Karel van Wolferen on võrdlemisi veenvalt näidanud, et see meetodi rakendamisel paistab nii mõnigi Jaapani mõistatus vähem müstiline. Igatahes, võib-olla just tänu selle meetodi rakendamisele kuulub K. van Wolfereni raamat „The Enigma of Japanese Power“ kõige veenvamate käsitluste hulka, mis kaasaegse Jaapani äri-, sotsiaal- ja poliitilistes kultuurist kirjutatud. See raamat pälvis ilmudes (1989) tohutu tähelepanu ka Jaapanis endas. Detailides see tänaseks 11 keelde tõlgitud käsitlus ehk vananenud, kuid kõiges muus on see edasi ammendavalt kehtiv raamat.

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.