panelarrow

Iirimaal on juubeliaasta

| 0 comments

k5

Suursaadik Kristi Karelsohn kirjutab Iirimaa 100. juubeliaasta tähistamistest.

Kristi Karelsohn, suursaadik Iirimaal

Kuna Eesti Vabariik valmistub kahe aasta pärast toimuvateks juubelipidustusteks, oleks inspireeriv heita pilk teiste riikide sarnastele tähtaastatele. Näiteks Iirimaa tähistab terve selle aasta jooksul väga mahuka programmiga 100 aasta möödumist 1916. aasta lihavõtteülestõusust (Easter Rising).

Hämmastunud eestlane küsib nüüd kohe: „Mis ülestõusu aastapäev? Aga kuhu jääb siis Patrick?“ Jah, muidugi – kuigi käesolev aasta möödub ajaloosündmustele pühendatud riiklike ürituste tähe all, on iirlaste rahvuspüha endiselt hoopis Püha Patricku päev 17. märtsil, mida ka tänavu peeti uhkete karnevaliparaadide ja pidustustega. Iirimaa ei tähista oma riigi ametlikku sünnipäeva erinevalt paljudest teistest riikliku pühana, küll aga meenutatakse olulise ajaloosündmusena lihavõtteülestõusu, sel juubeliaastal vägagi suurejooneliselt. Põgus pilk ajalukku selgitab, miks just see sündmus on nii oluline.

Kuigi iirlased olid võidelnud oma vabaduse ja sotsiaalsete õiguste eest läbi sajandite, tekkis neilgi tõsisem võimalus brittide ülemvõimu alt vabanemiseks I Maailmasõja ajal. Esimeseks oluliseks teetähiseks iseseisva riigi loomisel oli ülestõus, mis algas 1916. aasta lihavõttepühade esmaspäeval, 24. aprillil ja kestis nädala. Ülestõus ei kukkunud välja sugugi nii suurelt kui kavandatud ning koondus peamiselt Dublini kesklinna. Sündmusel ei olnud ka kuigi laialdast toetust, pigem oli paljude silmis tegu isehakanud mässajatega (kokku ca 1400 inimest), kes ei olnud valitud rahvast esindama ja kelle süül hukkus 250 süütut kõrvaltvaatajat.

Vaatamata sellele on sündmust tagantjärele siiski põhjust pidada oluliseks teetähiseks Iiri Vabariigi iseseisvuse saavutamisel. Esiteks oli see erinevalt mitmest teisest iseseisvuseni viinud sammust iirlaste endi juhitud ettevõtmine. Teiseks võitis ülestõus varsti rahva poolehoiu ja selle juhtidest said märtrid, kuna Briti võimud surusid selle üsna julmalt maha. Kolmandaks ja tegelikult kõige olulisemaks sündmuseks oli Iiri Vabariigi iseseisvusdeklaratsiooni (Proclamation of the Irish Republic) avaldamine ja ettelugemine ülestõusu alguses. Deklaratsiooni peetakse praegu olulisimaks dokumendiks Iiri Vabariigi ajaloos.

20160327_132409_resized

Juubeliaasta ühe olulisema ajaloosündmusena meenutatakse lihavõtteülestõusu (24. aprill 1916), mida tähistati uhke sõjaväeparaadiga.

Viimase puhul saab otsese paralleeli tõmmata Eesti ajalooga, kus loeme riigi sünniks just iseseisvusdeklaratsiooni ettelugemist Tallinnas. Edasine protsess kulges iirlastel aga teisi radu pidi ja see seletabki ehk, miks nii suurelt on otsustatud tähistada just ülestõusu aastapäeva. Praegune Iiri Vabariik loeb oma sünnikuupäevaks 6. detsembrit 1922, mil jõustus Inglise-Iiri leping (Anglo-Irish Treaty), millega loodi Iiri Vaba Riik (Irish Free State) ning kehtestati riigi esimene konstitutsioon. See leping oli aga paljude iirlaste jaoks vastuvõtmatu, kuna lõi 1916. aasta deklaratsiooniga välja kuulutatud riigi asemele uue, mis jäi Briti Rahvaste Ühenduse koosseisu ja oli sunnitud leppima brittide poolt ette kirjutatud tingimustega. Leping lõhestas iiri rahvast sellisel määral, et selle pooldajate ja vastaste vahel puhkes ligi aasta väldanud kodusõda, mille jäljed ulatuvad tänasessegi päeva.

Ka lihavõtte ülestõusu suhtumine ei ole kunagi olnud ega ole tänase päevani päris ühene. On neid, kes leiavad, et see oli mõttetu vägivallaakt, kuid teiste arvates ülestõus siiski koondas rahvast ja kiirendas iseseisvuse saavutamist. Omariikluse tekkides kujunes traditsiooniks meenutada igal aastal ülestõusu hukkunute mälestamise ja sõjaväeparaadiga. Üritused kulmineerusid 1966. aastal, mil ülestõusust möödus 50 aastat. Varsti peale seda otsustas aga valitsus loobuda paraadidest ning keelustas koguni mälestusüritused, kuna need valasid õli tulle Põhja-Iirimaal alanud rahutustesse. Väiksemas mastaabis mälestati ülestõusu taas selle 80. aastapäeval 1996. aastal, kui Põhja-Iirimaa rahuleping oli käeulatuses. Paraad toimus esmakordselt uuesti 2006. aastal.

Ülestõusu 100. aastapäeva suurejoonelist tähistamist hakati ette valmistama juba mitu aastat tagasi ja käesolev aasta on täielikult sellele pühendatud (vt täpsem programm). Ürituste kulminatsioon on tavapäraselt lihavõttepühade ajal, nii seostub ülestõus oma nimele vastavalt just lihavõtete, mitte konkreetse kuupäeva – 24. aprilliga -, mil see algas. Sel aastal toimus taas sõjaväeparaad ning mitu mälestustseremooniat presidendi ja peaministri osavõtul.

paraad1

Kuna lihavõtteülestõusu puhul oli tegu oli relvastatud ülestõusuga, torkab silma mälestusürituste militaarne loomus.

Heites pilgu juubeliaasta programmile, tundub, et oma plaanidega me seda päris kõrvutada ei saa, küll aga ideid koguda. Meil on kombeks aastapäeva ürituste raames käsitleda Eesti ajalugu, kultuuri, keelt ja iseolemist laiemalt. Meie pidustustel on tihti ajalugu põimunud kaasajaga ja traditsiooniline modernsega. Kuigi ka Iirimaal jätkub üritusi kogu aastasse ja lisaks riiklikele tseremooniatele korraldatakse seminare ja näitusi, loodud on hulk teatrietendusi, dokumentaal- ja mängufilme, keskenduvad need olulises osas konkreetse ajaloosündmuse meenutamisele ja mõtestamisele. Kesksel kohal on iseseisvusdeklaratsiooni lugemine. Käesoleva aasta 15. märts nimetati deklaratsiooni päevaks, mil tekst loeti üheaegselt ette kõigis Iirimaa koolides. See loetakse täies ulatuses ette ka riiklikel tseremooniatel, mälestuskontsertidel ja sündmusele pühendatud telesaadetes.

Teiseks mälestatakse kõikvõimalikel üritustel ülestõusu käigus hukkunuid. Et ajaloosündmuste mõtestamine ja hindamine on jätkuvalt keeruline, seda näitavad tänavustegi juubeliürituste ümber tekkinud vastuolud. Iirlased üritasid harrastada teatavas mõttes köielkõndi – peamiselt meenutati ülestõusust osavõtnuid ja selle juhte, kuid mõnel üritusel tasakaalu mõttes ka kõiki hukkunuid, sh ülestõusu maha surunud Briti sõdureid. Mõlemad variandid leidsid kriitikuid ja toimus isegi väiksemaid vastudemonstratsioone.

Kuna tegu oli relvastatud ülestõusuga, torkab silma mälestusürituste militaarne loomus. Lisaks sõjaväeparaadidele mitmes linnas toimuvad mälestusüritused sõjaväeosades ja sõjaväeliste auavalduste saatel. Kõiki Iirimaa koole külastasid kaitseväe ohvitserid, viies kingituseks Iiri Vabariigi trikoloori.

Flag_of_Ireland.svg - Copy

Iirimaa lipp on kasutuses alates 1916. aastast, ametliku staatuse riigilipuna sai see alles 1937. aastal.

Ülestõusu käsitletakse sel aastal  koolide ajalooprogrammides ja selleks on trükitud suisa eraldi õpikud. Väga palju tõstetakse Iirimaal esile ülestõusus osalenud naisi –, kellel tõesti oli sündmustes aktiivne roll –  ning üritustele kaasatakse ülestõusus osalenute järeltulijaid. Võrreldes 1966. aastaga on suurimaks erinevuseks katoliku kiriku rolli vähenemine tseremooniatel, mis peegeldab üldist tendentsi ühiskonnas. Kuigi jumalasõna loetakse kõigil mälestusüritustel ka tänapäeval, oli kirik aastakümnete eest üks suuremaid aastapäevaürituste korraldajaid ja koordinaatoreid.

Sündmust tähistatakse ka mujal maailmas ning sellesse on kaasatud nii Iiri Vabariigi saatkonnad kui kogu suur iirlaste diasporaa. Üle maailma näidatakse ülestõusule pühendatud filme ja korraldataks kultuuriüritusi, selle rahastamiseks on loodud eraldi fondid.

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.