panelarrow

Keel, emakeel ja “väljamaa värk”

| 0 comments

DSC04908

Välisministeeriumis antakse igal aastal emakeelepäeval välja Kauni Keele auhind. Laureaadi rändauhinnaks on Andrus Saareste raamat “Kaunis emakeel”, mille sisse kirjutatakse laureaadi nimi ja raamat jääb auhinnasaaja kätte üheks aastaks.

Tiit Kuuskmäe, seireosakonna lauaülem

Luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval ning reisikirjaniku, välisministri ja Eesti presidendi Lennart Meri surmaaastapäeval, 14. märtsil tähistame Eestis emakeelepäeva. Ka rahvusvahelist emakeelepäeva tähistatakse UNESCO kalendri järgi talvel — 21. veebruaril ja seda 1952. aastal Dhakas hukkunud tudengite mälestuseks, kes nõudsid bengali keele lisamist Pakistani riigikeeleks.

Keel ühendab ja keel lahutab. Kuid selleski tõdemuses pole ühest selgust.

Kui 19. sajandi keeleteadlased tegelesid usinasti keeleperede klassifiseerimise, algkeelte otsingute ning muude taoliste etümoloogiliste ja võrdlevate uuringutega, siis 20. sajandi keeleteadus paiskas kaardid sassi. Ferdinand de Saussure’i (1916) ja Noam Chomsky (1955, 1957) töödest alates uurib lingvistika pealiin keelt üldinimliku kognitiivse võime tähenduses. Emakeele uurimisest on saanud keele omandamise (language acquisition), bilingvismi, filoloogia jms valdkondade pärusmaa.

Teiselt poolt on emakeele küsimused, ka Eesti ühiskonnas, naasmas ajapikku järjest kasvava kiirusega kultuuriliste ja sotsiaalsete debattide keskmesse. Emakeele päeva kontekstis on Eesti iseseisvuse manifesti vaimus (“kõigile Eestimaa rahwastele“) kõlanud küsimusi selle kohta, et kui emakeel, siis kas igale Eestimaal elavale rahvakillule oma? Peame me emakeele all silmas ju ennekõike Põhja-Eesti keelel põhinevat eesti keelt ja ei kihnu ega saare pruuki, noarootslaste rootsi keelest või Peipsi ääres elavate vanausulistest vene keelest rääkimata.

Eks sellistes debattides tuleb tulipeadest vaidlejatele meenutada sedagi, et olukorras, kus maailmas toimub keelte massiline väljasuremine (on ennustatud, et aastaks 2100 sureb välja kuni 90% praegustest keeltest), on ühtpidi üllatav, et eesti keel, sellisena nagu ta täna on, üldse veel eksisteerib ja teiselt poolt pidada tubliks saavutuseks tema jätkuvat pikka iga. Kummati tasub taolistesse prognoosidesse suhtuda eluterve skepsisega. Hoolimata sellest, et maailma lõppu on ennustatud juba viimased paartuhat aastat, pole teda kõige kiuste veel tulnud. Nii tasub ka küsida, et kui keeli jääbki vähemaks (räägitakse enne II maailmasõda eksisteerinud Tartu murdest, mis erines sellest, kuidas Tallinnas keelt seati), siis kas kõiksuguseid erialakeeli, slänge jms keelelise rikkuse täieõiguslikke kandidaate ei teki mitte juurde?

Tihti oleme, ka diplomaatidena, keskendunud niivõrd välisilmas toimuvale, et ei märka seda, mis meil endal on. Laulva revolutsiooni ajal sirgunud noored peaksid mäletama, kuidas tol ajal läks hinda kõiksugune “väljamaa värk”. Koguni nii, et piltlikult öeldes kisuti pilliroost tehtud katused (mida tänapäeval saavad lubada omale pigem varanduslikult hästi kindlustatud pered) maha ning selle asemele seati mis iganes, nii kaua kui see pärines “väljamaalt”.

DSC04924

Kantsler Rainer Saks jätkab eelnevate kantslerite Kauni Keele konkursi patrooniks olemise traditsiooni.

Välisilmale suunatud binokli rihtimisel vastupidiseks avastame, et ka meie ise oleme eksootilised. Näituseks oleme välisministeeriumis viimase paari aasta jooksul kogutud ametkondlikust slängist saanud lehekülgede viisi kõiksuguseid mõisteid, mis ühes või teises saatkonnas, peamaja osakonnas või ajastul käibel on olnud. Kingime välisministeeriumi meene sellele, kes väljaspool ministeeriumit oskab öelda, mida tähendab mõiste “tütarlapsest sirgub diplomaat”.

DSC04930

Välisministeeriumi Kauni Emakeele auhinna laureaadiks 2016 sai Tanel Jõks (vasakul), kelle kohta on kolleegid öelnud, et Tanel pöörab väga suurt tähelepanu korrektsele keelekasutusele, suutes seejuures jääda nüansirikkaks ning vältides kantseliiti.

Sellise retoorilise küsimusega jõuamegi 2016. aasta Kauni Keele auhinna laureaadini, kelleks žürii valis sel korral esitatud kandidaatidest konsulaarosakonna lauaülema Tanel Jõksi. Taneli kandidatuuri seadnud kolleeg on tema kohta öelnud järgmist: „Tanel pöörab väga suurt tähelepanu korrektsele keelekasutusele, suutes seejuures jääda nüansirikkaks ning vältides kantseliiti. Tanelit huvitab kaunis eesti keel ka sügavuti, nimelt arutleb ta tihti eesti keele sõnade või väljendite päritolu üle, rikastades sellega nii enda kui kolleegide keelekasutust ning mõtteärksust.“

Mõtlemise ja keele seostele on alates ameerika keeleteadlase Benjamin Lee Whorfi töödest korduvalt tähelepanu juhitud. Kodumaistest õpetlastest on sedasorti seoseid tähtsustanud näiteks Uku Masing. Nõustudes, et keele ja mõtlemise vahel on seos, võiks ju otsida selle ilminguid ka välispoliitilistes toimetamistes. Kuid kaasaja diplomaatia ülesanne on teistsugune ning paljuski paradoksaalne – emakeelte säilimiseks ja  arenguks peavad riigid ja riikide ühendused jõudma „ühise keeleni“ ja seda nii keele (lingua franca) kui meele mõttes. Tuleb leida see, mis on ühine säilitamaks seda, mis on erinev.

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.