panelarrow

Diplomaatiast filmikunstis 2. osa: kotkaste tähetund südametunnistuse altaril

Tiit Kuuskmäe, seireosakonna lauaülem

Tiit Kuuskmäe

Tiit Kuuskmäe kirjutab diplomaatiast filmikunstis.

Kõik konsulid on kangelaslikult sarnased, iga suursaadik vaatab tõtt isemoodi. Nende otsingud toimuvad ristteedel, kus liiklust reguleeriv märk näitab ühtelt poolt suunda väärtuste, teisalt huvide suunas. Näiteks J. Lee Thompsoni kunstiliselt mitte kõige tugevamas filmis “The Ambassador” (1984) on esimeseks viiuliks Ameerika Ühendriikide suursaadik Iisraelis, Iisraeli-Palestiina rahuprotsessi tulihingeline edendaja, Peter Hacker (Robert Mitchum). Paraku ei jäta suursaadik Hacker kasutamata juhust vilistada diplomaatilisele tavale mitte sekkuda teise riigi siseasjadesse. Hackeri protokolliväline soolo lõpeb fiaskoga kui iidsete varemete vahel toimuval konspiratiivkohtumisel lastakse terroristide poolt maha terve platsitäis rahuaktiviste.

Elukutselisele diplomaadile võib film pakkuda huvi teistsugusel põhjusel. Hackeri abikaasal on tähelepanupuudusest kõrvalehüpe kohaliku antiigikaupmehega, kellest tõotab saada järgmine PLO (Palestiina Vabastusorganisatsioon) liider. Sündmusi satub filmima Iisraeli luureagentuur Mossad. Kui nende laboritest läheb üks lindirull jalutama, jõuab see KGB kätte. Kuidas suursaadikuna vastata santažeerivale telefonikõnele, milles piinliku sisuga andmete lunastamise eest nõutakse miljon dollarit?

Sellele küsimusele annab vale vastuse Briti teleseriaal “Ambassadors” (2013), milles saatkonna number kaks, Neil Tilly (Robert Webb) allub Tazbekistani separatistide väljapressimisele ja vahetab oma kohaliku tüdruksõbra elujärje Briti siseinfo lekitamise vastu. Saadik Keith Davies (David Mitchell), kes on kõike muud kui kotkas, peab rinda pistma mitmesuguste poliitilise elu realiteetidega. Kas relvatehing või inimõiguste toetamine? Kas abikaasa karjäärile kaasaelamine ja füüsiline lahusolek või perekonna ühtsuse säilitamine? Siia vahele videokonverentsid pealinnaga, mis sisuliselt võrduvad etteheidete ja noomituste sahmakaga, Tazbekistani salapolitseinikest pealtkuulajate iroonilised kommentaarid ning esinduse elu kogu selle korrastatud kaootilisuses. Kriitikud on seriaali prototüüpide seas identifiseerinud nii Briti poliitilise eliidi aktiivseid liikmeid kui KeskAasia avaliku elu tegelasi.

Jon Cassari 2011. aastal valminud Kanada-USA lühiseriaalis “The Kennedys” sunnitakse suursaadik Joe Kennedy (Tom Wilkson) katkestama pikaajaline lähetus Suurbritanniasse. Tema vaated natsistliku Saksamaa osas lähevad radikaalselt vastuollu Ameerika Ühendriikide ametliku seisukohaga. Kuid mässajast suursaadiku roll on mitmekülgsem kui esialgu paistab. Joe Kennedy kujundab endast halli kardinali, kes ei tahagi olla osa mingist kaardipakist, vaid kes on ise mängur. Pojad Joseph (Gabriel Hogan), Jack (Greg Kinnear) ja Bobby (Barry Pepper) muutuvad trumpideks tema varrukas. Asetuselt esimese, Joseph Kennedy sõjas langemisel tõmbab Joe pakist tähtsuselt järgmise poja Jack Kennedy. Ja teeb temast ässade kuninga.

Nora Ephroni 2009. aastal valminud filmi “Julie & Julia” ei saa vaadata tühja kõhuga. See pajatleb legendaarse Ameerika koka Julia Childi (Meryl Streep ) ja tema austaja Julie Powelli (Amy Adams) elust. Pariisi saadetud Ameerika Ühendriikide suursaadik Paul Child (Stanley Tucci) satub tegutsema ajastul, mil USAs jahitakse senaator Joseph McCarthey juhtimisel kõiki, kes on või võivad olla kommunistid. Kodumaise vastuluure raudsetest kammitsate eest ei jää puutumata ka varem Hiinas lähetuses olnud Paul Child, kes kutsutakse Washingtoni ülekuulamisele. Massipsühhoosist nördinud Paul esitab Prantsusmaale naastes oma abikaasale retoorilise küsimuse: “Kuidas ma edasi elan? Ma tunnen, et kogu mu elu on olnud mõttetu. Mul on veel üks lähetus. Siis lähen pensionile. Kuid mis edasi saab? Sul on vähemalt sinu kokaraamat…” Väärtus ja huvi olla suursaadik saab tagasilöögi õhustikus, kus ainsaks kandvaks väärtuseks on jaht reeturitele.

Ühteaegu toob “Julie & Julia” esile huvitava erinevuse võrdluses seriaaliga “Ambassadors”. Kui 20. sajandi keskpaigas tuleb mehest suursaadiku naine (Julia Child) saadikuga lihtsalt kaasa ning leiab huvitava projekti, millega end Pariisis lõbustada, siis 21. sajandi alguses peab mehest suursaadik (Keith Davies) seisma silmitsi võimalusega, et tema abikaasa võib oma enda isikliku karjääri huvides saadiku juurest lahkuda.

Kuid kõike eelnevat võib vaadata ka täiesti teistsugusest, märksa küünilisemast seisukohast. Taani ajakirjanik ja skandalist Mads Brøgger uurib 2011. aastal valminud dokumentaalfilmis “The Ambassador” kodakondsuse ning suursaadiku positsiooni müüdavust Aafrikas. Ilmneb, et mõlemad asjad on võimalik raha olemasolul ja õigete tutvuste korral soetada. Libeeriast ostetud dokumentidega saab avada esinduse Kesk-Aafrika Vabariigis puhtalt selleks, et ajada teemantiäri. Mads Brøggeri dokumentaal maalib maailma selliste näidetega, kus kõik on südametunnistuse piinadeta ostetav ja müüdav. Niisuguses maailmas ongi vaid üks väärtus. Selleks väärtuseks on huvid.

Loe ka 1.osa “Diplomaatiast filmikunstis: konsul kui diplomaatide jokker ja juhuvõlur”

FacebooktwittermailFacebooktwittermail