panelarrow

Mõttevahetus üleilmse humanitaarabi seisu ja tuleviku üle

mõttehommik

Mõttevahetus rahvusvahelise humanitaarabisüsteemi seisust ja tulevikust.

Marje Pihlak, arengukoostöö- ja humanitaarabi lauaülem

Täna, 8.12.2015, toimus Välisministeeriumi ja MTÜ Arengukoostöö Ümarlaua poolt korraldatud mõttevahetus rahvusvahelise humanitaarabisüsteemi seisust ja tulevikust. Arutleti ja kuulati seisukohti nii rahvusvahelise abisüsteemi hetkeseisust, humanitaarabi rollist relvastatud konfliktides, juurdepääsust ja turvalisusest abi andmisel ning mõttekohtadest Eesti humanitaarabi tuleviku jaoks.

2014. aastal anti senini rekordiliselt humanitaarabi, samal ajal on juurdepääs abivajajateni ning konfliktide tõttu kannatavate tsiviilisikute kaitse üha keerulisem. Üleilmne humanitaarabisüsteem seisab suure väljakutse ees: kuidas kasvavatele kriisidele ja hädaabipalvetele vastata, humanitaarkatastroofe ennetada või neid paremini lahendada.

Välisministeeriumi välismajanduse ja arengukoostööküsimuste asekantsler Väino Reinart tõdes arutelu avasõnades, et konfliktidest tingitud humanitaarkriisides on üha suuremaks probleemiks humanitaarruumi ning turvalise juurdepääsu puudumine. „Keskkond, kus humanitaarabi organisatsioonid saaksid tegutseda turvaliselt ja vastavuses humanitaarabi põhimõtetele, on piiratud,“ – rõhutas Reinart. Tema nägemuses on palju ka meie riigi teha, seetõttu ei tohi me maailmas toimuvat maha vaikida ja peaksime jätkama humanitaarabi andmisega ning rõhutama, et humanitaarabi andmine üksi ei lahenda humanitaarkriise. Suureks pildiks ja lahenduseks on tarvis on erinevate valdkondade nagu elanikkonnakaitse päästetööde, humanitaarabi, arengukoostöö, kliima, tsiviil-militaar poole, rahuvalve ja teiste erimandaadiga tegevuste omavaheline mõistmine.

Tänaselt mõttevahetuselt ekspertidega Hille Hanso, Ilmar Raag, Eerik-Niiles Kross ja Eero Janson jäid kõlama dilemmad konflikti olukorras humanitaarabi neutraalsuse säilitamisest, süsteemi paindlikkusest, poliitilisest tahtest, tsiviil-militaar koostöö ja infojagamise olulisusest. Humanitaarabi ei tohi olla kriisiohje vahend, ega poliitiline mõjuinstrument. Selle abi sihtgrupp on inimene. Vajalik on kaasata humanitaarabiandmisse uusi partnereid, õppida erasektorilt, eelistada kõige haavatavamaid ühiskonnagruppe, keskenduda inimesele ja kohalikule tasandile. Kriisidest haavatud kogukonnad soovivad ise osaleda lahenduse leidmises. Eesti vabakonna väiksuse plussid on paindlikkus ja inimeselt-inimesele suhtlus partnerite ja abivajajatega humanitaarkriisis kohapeal.

Arutelu oli ajendatud esmakordsest ÜRO poolt kokku kutsutud Maailma Humanitaartippkohtumisest, mis toimub 2016. aasta mais Istanbulis. Tippkohtumiseni viiv protsess peab kinnistama humanitaarabi andmise põhimõtteid – inimlikkus, erapooletus, sõltumatus ja neutraalsus ja humanitaarõiguse järgimist. 14 kuuga on 8 regioonis konsulteeritud 23 000 inimesega abivajajate, valitsuste, humanitaarabi organisatsioonide, erasektori, ülikoolide, mõttekodade, diasporaade hulgast. Arutelude keskmes on märksõnad: väärikus, turvalisus, partnerlus, vastupidavusvõime, rahastus. Peamised teemad on humanitaarabi andmise efektiivsus, innovatsioon, katastroofide riskihaldus ning tsiviilisikute kaitse ning abivajadused konfliktides.

Eesti ise osales perioodil 2011–2015 aktiivselt rahvusvahelises humanitaarabipoliitikas EL ja ÜRO organisatsioonide vahendusel, kasvatades järjekindlalt oma panust nii looduse põhjustatud kui ka inimtekkelistele humanitaarkriisidele reageerimisel ning rahvusvahelise humanitaarabisüsteemi toetuseks. Aastatel 2011–2014 eraldati Välisministeeriumi eelarvest humanitaarabiks 7,8 miljonit eurot. Sellel aastal jääb see 3 miljoni euro juurde.

Lisainfo: http://www.worldhumanitariansummit.org/

Tänane intervjuu Välisministeeriumi arengukoostöö- ja humanitaarabi büroo lauaülema Marje Pihlakuga

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Comments are closed.