panelarrow

Eesti saatkonna delegatsiooni külaskäik Eesti Aiakesse, Sotši

üldfoto

Kohaliku eestlaste kogukonnaga Eesti Aiakeses asuva Tammsaare majamuusemi ees.

Regina Palandi-Paju, Moskva saatkonna teine sekretär

Venemaal asuvad lõunapoolseimad eesti külad asuvad Krasnodari krais, täpsemalt Eesti Aiakeses (Esto Sadok), mis jääb Olümpialinnast Sotšist 30-40min autosõidu kaugusele mäeahelike vahele. Sinna saab ka väga edukalt mööda uut raudteed ning bussiga – logistika töötab hästi. Eesti Aiakeses toimusid Olümpiamängude ajal mõningad spordivõistlused ning selleks puhuks on külasse ehitatud lugematul hulgal suuri majutusasutusi ning spordirajatisi talviseks hooajaks.

Eesti Aiakesse asusid paarkümmend eesti perekonda ümber juba pea 130 aastat tagasi – järgmisel aastal tähistabki küla oma ümmargust juubelit. Kohale saabudes asutasid nad peagi ka puhkpilliorkestri ja laulukoori – ega eestlane saa siis ilma muusikata! Meiegi kuulsime visiidi käigus elavas esitluses „Ta lendab mesipuu poole“. Eesti Aiakese nimetus tuleb kohalike sõnul sellest, et saabunud asusid viljapuid kasvatama – nimetus Esto Sadok. Praeguseks on küla ilme küll muutunud ning viljapuid vähemaks jäänud, kuid eestlasi võib ikka kohata, kui õigele väravale osata koputada. Hea õnne korral võib eesti keeltki kuulda ning juttu jääda ajama. Kaukaasia eestlased on külalislahked ja avatud, kuid samas selge ja konkreetse jutuga.

Kokku saime me kohaliku eesti kogukonnaga septembri keskpaigas Eesti Aiakeses asuvas Tammsaare majamuuseumis, kus avasime Georg Otsale pühendatud näituse. Georg Ots on laulja, kes kõnetab kohalikku publikut. Kohale oli tulnud vanemaid ja nooremaid inimesi – kõige vanem oli üle 90-aastane terava mõistusega vanahärra ning kõige noorem vilgas 4-aastane tüdrukutirts. Näitus ise sai teoks tänu Arne Mikule (Rahvusooper Estonia) ning kohalikele muuseumidele: Ostrovski-nimelisele muuseumile ja Tammsaare muuseumile. Meil oli heameel üle anda ka saatkonna tänukirjad – kummalegi muuseumile ning tänukirjaga ära märkida Eesti Aiakese eestlaste eestvedajat Valter Germani ning Kaukaasia eestlaste initsiatiivgrupi juhti Ugo Reiljani.

Diana2

Tammsaare majamuuseumi juht Diana Gubareva.

Tammsaare majamuuseum avati Eesti Aiakeses 1980ndate lõpus. Tammsaare ise viibis sealkandis 1912.a mõned kuud, et ravida tuberkuloosi. Tammsaarest, muuseumist, Eesti Aiakesest võib kõigile külastajatele tunde rääkida südamlik ning agar muuseumijuht Diana Gubareva, kelle esivanemad on samuti Eestit pärit. Muuseum on lahti esmajoones nädalavahetusel ning kindlasti on tegu ühe kohaliku kandi vaatamisväärsusega, mida Eesti Aiakesse sattunud turistid hea meelega ka külastavad. Sotši Olümpiamängude ajal oli maja rahvast pidevalt pungil. Tammsaare majamuuseum on Sotšis asuva Ostrovski-nimelise muuseumi filiaal ning toetub kohaliku administratsiooni rahastusele. Ka Eesti riik on muuseumi abistanud. Muuseum on killuke kohalikust ajaloost, kultuurilisest eripärast ja rikkusest, mida säilitada ning mille väljapanek väärib edasiarendamist. See on ka osa meie kirjandusloost: Tammsaare kirjutas Eesti Aiakeses olles jutustuse „Poiss ja liblikas“. Õpetliku loo sellest, kuidas kõik see kallim on alati meil olemas – nina ees ning oluline on seda tähele panna.

Muuseumist mõne sammu kaugusele on ehitatud uhke ja moodsa joonega kultuurimaja (saal lausa 300 istekohaga) – kultuurimaja avatakse ilmselt lähima aja jooksul ning kultuurimaja juht on igati huvitatud sellest, et ka Eestist kultuurikollektiivid ja artistid kohale tuleksid. Kultuurimaja kõrval seisab uhke tamme võra, millesse Valter German ning kohalik kunstnik ühel palaval suvel voolisid Eesti Aiakese asutamisloo (illustratsioonid, kuupäevad, nimed jmt). Loodetavasti leiavad ka Eesti inimesed ning kultuurirahvas tee Eesti Aiakesse, et see tamm saaks hakata rääkima uusi lugusid! Tamme juures seistes ja juttu ajades kostus ka kellegi päikseline soov – et kunagi võiks platsil seista vana talukiik.

külapuu

Kultuurimaja kõrval seisab uhke tamm, mille tüvesse Valter German ning kohalik kunstnik ühel palaval suvel voolisid Eesti Aiakese asutamisloo.

Meil oli hea võimalus kokku saada abhaasia eestlastega (Salme ja Sulevi külast), kes tulid Eesti Aiakesse Georg Otsa näituse avamisele. Kohal oli esinduslik ja krapsakas 10-liikmeline seltskond. Prouad viskasid nalja ja rääkisid ladusas eesti keeles. Abhaasia eestlased sõitsid maha u 60km maa, kuna tahtsid osa saada kultuuriüritusest ning praktilistele konsulaaralastele küsimustele meie konsulilt vastused saada. Nii mõndagi abhaasia eestlaste loomust räägib tõik, mida kuulsime. Salme külas on eestlased selges vähemuses (vahekord olevat isegi 90-10, armeenlaste kasuks), kuid vaatamata sellele on kohalikud eestlased pannud nii mõnedki küla armeenlased eesti keelt kõnelema. Abhaasia eestlaste puhul võis tajuda, et nad peavad eesti keele säilitamist oluliseks. Õnneks on veel vanavanemad, kellel on viitsimist lapsi eesti keeles kantseldada ning ka kohalikus koolis on võimalus õppida eesti keelt. Lapsed käivad suvel Eestis keelelaagris, millest neile jäävad pikaks ajaks ilusad mälestused ja positiivne laeng.

Vähem kui aasta eest püstitati Punasele Lagedale, mis asub Eesti Aiakesest loetud kilomeetrite kaugusel mälestusmärk 1936-38 represseeritute ja maha lastute mälestuseks. Üles loetletute seas on ka Eesti pered – mälestuskivilt võis välja lugeda 30 inimese ringis. Kohalike väitel oli kivi ülespanemise taga kreeka kogukond. Punase Lageda on traditsiooniliselt olnud kreeklaste küla. Omal ajal oli Punase Lageda ja Eesti Aiake isegi omamoodi vaenujalal – kreeka kuumaverelised noormehed tahtsid naiseks võtta blonde eesti piigasid Eesti Aiakesest, nii et kahe küla piiril tuli teinekord ette ka kaklust naiste pärast. Nüüdne represseeritute mälestusmärk väikese Vene õigeusu kiriku kõrval Punasel Lagedal toob aga eestlased ja kreeklased taas kokku – ühele mälestusplaadile, ühele ajalooleheküljele. Saatkonna poolt asetasime mälestuskivi juurde leinakimbu ning mõtlesime korraks perekond Tiidemani, Tobiase, Ummeli, Nahkuri, Runtali, Reismanni, Anniku, Asmani jt peale, kelle nimed plaadil kirjas olid.

represseeritute mälestumärk

Punase Lageda küla mälestusmärk 1936-38 represseeritute ja maha lastute mälestuseks.

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Comments are closed.