panelarrow

Andres Dido (Tiido) 160

dido

1918 kutsuti Andres Dido Eesti esindusse Pariisis kaastöötajaks, mis teda südamepõhjani liigutas.

Kadri Linnas, avaliku diplomaatia osakond

Täna möödub 160 aastat Andres Dido (Tiido) sünnist.

Andres Dido (Tiido) oli Eesti haridustegelane ja poliitik, kes elas aastatel 1855 kuni 1921.

Anarhistlikus tegevuses süüdistatuna saadeti ta 1882. aastal asumisele. Süüdistusmaterjali hulka kuulus valitsuse-vastane kirjandus ja ka luuletus “Eesti sõalaul” käsikiri, kus seisavad read:

“Nüüd orjaunest ärkame
ja ühes sõtta tõttame,
sest priius läigib meie eel
ja Eesti Vabariigi peal.”

Teadaolevalt on see üldse esmakordne Eesti Vabariigi mainimine kirjalikus allikas.

Andres Dido`d võib pidada ka esimeseks Eesti poliitiliseks pagulaseks, kes oma vaadete pärast kannatas ja oli sunnitud elama paguluses. Elu lõpuni elas ta Pariisis, kus ta oli aktiivseks Eesti asja ajajaks ja abiks Karl Robert Pustale (Välisdelegatsiooni liige ja esimene Eesti esindaja Prantsusmaal) saatkonna loomisel 1918. aastal.

Loe pikemalt Heini Vilbiksi teksti “Andres Dido ja Eesti esindus Pariisis”.

1921

Saadik Karl Robert Pusta koos Pariisi eeestlastega Andres Dido haual Eesti Vabariigi aastapäeval  1928.  Paremalt seitsmes Karl Robert Pusta.

Kahjuks ei jõudnud Dido halva tervise tõttu iseseisvunud Eesti riiki külastada. Andres Dido suri 1921 ja on maetud Pariisi Pantini surnuaiale.  Matused korraldas Eesti saatkond Pariisis ja kulud kandis Eesti Vabariik.

Pärast Karl Robert Pusta surma 1964 ei mäletanud enam keegi Dido haua asukohta ja alles aastal 1994 Prantsuse välisministeeriumi abiga suudeti see haud üles leida. Aastal 2005 tehti see Eesti riigi poolt antud rahade ja Eesti saatkonna abiga korda.

Andres Dido 150. sünniaastapäeva puhul 2005 Pariisis peetud konverentsi külalised ja saatkonna töötajad Dido haual.

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Comments are closed.