panelarrow

Diplomaatiast filmikunstis: konsul kui diplomaatide jokker ja juhuvõlur

Tiit Kuuskmäe, seireosakond

Tiit Kuuskmäe

Tiit Kuuskmäe

Diplomaatia suhe kunstiga on pentsik ja vastuoluline. Diplomaatidest tehtud filmid peegeldavad küll elu, kuid teevad seda valikuliselt. Diplomaatia omakorda jäljendab kunsti – seda aga ühe või teise diplomaadi elustiilis, mitte selles, kuidas asju ühiselt aetakse.

Võrreldes diplomaatilisi ametikohti kaardipakiga võib vaielda, kas suursaadik on kuningas või äss. Kunstis seevastu küsimust ei teki – suursaadik on harvaesinev nähtus ja tema positsioon kunstilises kaardipakis on ülepea küsitav. Kunstilise inspiratsiooni allikaks on konsul. Amet, mille staatus päriselus on sama ambivalentne nagu kooselu seadus.

1999. aastal valminud režissöör Régis Wargnieri filmis “East/West” pääseb prantslannast naispeaosatäitja Marie (Sandrine Bonnaire) nõukogude ideoloogilisest vanglast tänu kuulsa prantsuse näitleja Gabrielle Develay (Catherine Deneuve) ja Bulgaarias resideeruva Prantsusmaa saatkonna konsuli ülesandeid täitva kultuuriatašee vandenõule. Dramaatilises stseenis teatab vene aristokraadist Marie abikaasa Alexei (Oleg Menshikov), et ta on seda hetke oodanud kümme aastat. Marie palub, et Alexei tuleks temaga kaasa. Just Alexei on oma identiteeti diskrediteerides astunud samme selleks, et Marie põgenemine üleüldse teostuks. Kuid talle Prantsusmaa esinduse diplomaatiline kaitse ei kohaldu. Alexei sõnab: “Saatkond kaitseb sind. Mina aga olen nõukogude kodanik.”

Režissöör Ben Afflecki film “Argo” (2012) pajatleb 1979. aasta pingelistest sündmustest Iraanis. Seoses valitseva režiimi muutusega asuvad võimule tulnud jõud jõhkralt rikkuma Viini diplomaatiliste suhete konventsiooni. Saatkond vallutatakse, diplomaadid vangistatakse. Olukorda saadetakse klaarima CIA agent Tony Mendez (Ben Affleck), kelle ülesandeks saab mitte saatkonna töötajate või suursaadiku, vaid vahistamisest hoiduda suutnud konsulaarteenistujate päästmine. Üks Ameerika Ühendriikide diplomaat usaldas mulle kunagi: “Kõik oli täpselt nii nagu filmis. Välja arvatud lõpustseenid, kus toimub tagaajamine ja tulistamine Teherani lennuväljal.”

Foto: Kultuurikava.ee

Foto: Kultuurikava.ee

Omaette oopus on 2014. aastal valminud režissöör Volker Schlöndorffi film “Diplomaatia”. Kaalul on ei rohkem ega vähem kui kogu Pariis. Siingi on protagonist ja prantsuse kultuuri kinnisvara päästja Rootsi saatkonna peakonsul Raoul Nordling (André Dussollier). Tema vastas seisab tumedaid jõude kehastav natsistlik kindral von Choltitz (Niels Arestrup). Ilmselt on “Diplomaatia” seniviidatud filmidest kõige diplomaatilisem ja seda just asja olemuse tabamise mõttes. See amet seisneb paljuski lõputus rääkimises ja läbirääkimises. Nagu Schlöndorffi film, mis on pikk, ühes ja samas ruumis toimuv vaidlus, mitmete pöörete ja üllatuslike rõhuasetustega.

Esiteks äratab huvi viis, kuidas Schlöndorff avab von Choltitzi karakteri. Tegemist ei ole barbarist jõhkardi, vaid ülimalt erudeeritud sõjaväelasega, kelle kaljukindel soov täita füüreri käsk Pariisi õhkulaskmiseks on tervemõistuslikult tõlgendatav vaid tema enda perekonna pantvangistatuse kontekstis. Konsul Nordling omakorda lahendab Pariisi päästmise näol “konsulaarkaasust”, mis vähemalt tänapäeva mõistes ületab konsuli pädevuse igasugused piirid. Nordling on võlur ja diplomaatilise tülitsemise tulemusena hommikuks püsima jäänud Pariis on tema poolt loodud võlumaailm.

Filmikunst maalib konsulist pildi, mis on kirju, ärev ja ohtusid trotsiv. Nii see ka elus paljuski on. Selle vahega, et konsuli argipäev ei seisne teisitimõtlejate dokumentide võltsimises ja nende riigist põgenemisele kaasaaitamises. Samuti ei tegele konsulid mitte just iga päev maailma kultuuripärandi täielikust hävingust päästmisega. Seda enam on huvitav kunstilise keele põhiliinis paika loksunud valik keskenduda diplomaatiliste sangarite otsingutel just konsuli ametile.

Diplomaatia ässadest ehk suursaadikutest järgmises postituses.

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Comments are closed.