panelarrow

ÜRO 70

16296994843_a04d6b8724_k

Margus Kolga on alates 2010. aastast olnud Eesti alaline esindaja ÜRO juures. Sel suvel lõpeb tema lähetus New Yorgis.

Margus Kolga, suursaadik, Eesti alaline esindaja ÜRO juures

Üle-eelmisel nädalal sai Ühinenud Rahvaste Organisatsioon või ÜRO, nagu me teda lühendatuna vast isegi paremini tunneme, 70-aastaseks. See on juba peaaegu tänase päeva inimese eluiga, mis annab igasugu kommentaatoritele võimaluse teha nii tagasi- kui ettevaateid, hinnata organisatsiooni edukust ja läbikukkumisi. Eesti jaoks jääb ÜRO liigagi tihti kusagile horisondile, mitte küll horisondi taha, aga ikkagi sellise pooliku tõusva või loojuva päikesena silmapiirile – nähtav, kuid ikkagi kaugel. Eks sellel ole omad objektiivsed põhjused. Oleme alles veidi üle 20 aasta olnud iseseisvana selle maailma liikmed. Pealegi tegeleb ÜRO maailma teemadega enamalt jaolt sellisel üldistuse tasandil ja pikas tulevikkuvaatavas ajaperspektiivis, mis teeb asja olemuse hoomamise väikesele ja noorele riigile, nagu Eesti seda on, mõneti keeruliseks. Need asjad, mis kodule lähemal, tunduvad alati olulisemad, eriti veel kui tuleb kogu aeg mõelda prioriteetidele, et olemasolevate ressurssidega välja tulla. Selles kontekstis on suurriikidel alati kergem olla riik ja täita talle pandud ootusi, kui väikeriigil, kes peab kas või enda nähtavaks tegemiseks palju rohkem vaeva nägema.

Tõsi see on, et ÜRO ja selle sees ning ümber toimuv saab Eestis palju vähem vastukaja kui näiteks Euroopa Liitu või NATOt puudutavad küsimused, seda hoolimata sellest, et väga suurel osal mõlema organisatsiooni päevakavast on seotud ka ÜROga või jõuab mingis faasis lõpuks ikka maailmaorganisatsiooni tähelepanu keskmesse. Kui lugeda ÜRO hartat, siis on selles loetletud neli põhitegevusvaldkonda – rahu ja julgeolek, areng, inimõigused ning rahvusvaheline õigus – selgelt meie väärtusruumi ja -hinnangutega seotud ning meie iseolemisele olulised. See, et maailmapoliitika veskid aeglaselt jahvatavad, on tihti paratamatus, peaasi aga, et jahvatavad. Sellise vaikse voolu adumine võib riigil, kes II maailmasõja järel vaid 20 aastat oma iseseisvust maitsta on saanud, vahel närvesöövalt raske olla. Tahaks kõike ju kiiremini ja paremini.

ÜROsse vastuvõtmine 1991

Meenutus ajast kui Eestist sai Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liige 17. septembril 1991.

ÜRO on nagu lakmuspaber, mille abil aduda maailma suundumusi, mille alusel saab hinnata globaalse koosmeele suurust ja erimeele ohtlikkust. Selles osas pole kahjuks midagi väga positiivset kirjutada, kuna maailm muutub päev-päevalt üha keerukamaks paigaks, kus elada. ÜRO-aegses maailmas pole kunagi olnud korraga nelja kõrgema astmega humanitaarkriisi, põgenike arv pole kunagi olnud samaaegselt nii suur kui praegu ja see ei näita vähenemise tendentse. Hull on see, et ÜRO julgeolekunõukogu ei ole suutnud sellele konfliktide välja vupsamisele kuidagi piire panna. Pigem on otsustamatus ja nõukogu sees valitsevad erimeelsused ning veto-õiguse vastutustundetu kasutamine viinud olukorda, kus tähelepanu hajub ilma lahendust andmata kriisist kriisi, inimkannatused aga võtavad üha hoomamatumaid mõõtmeid. Süüria põgenikke on maailmas juba üle 10 miljoni, Ukraina põgenike arv ületas hiljuti miljoni piiri.

Teisalt on ÜRO aga rinda pistmas ühe hoopiski pikema ajaperspektiivi ja olemuslikult isegi olulisema protsessiga, mille üheks eesmärgiks on muuhulgas ka konfliktide põhjuste likvideerimine. Tegemist on kestliku arenguga, mille põhisisuks ja -eesmärgiks on luua maailmas selline keskkond, mis võimaldaks inimkonnal ka 20, 50, 100 või rohkema aasta pärast üldjoontes tänasega samaväärselt edasi eksisteerida, seda nii, et keskkonnal oleks vähem survet, äärmine vaesus oleks kadunud ja kõikide inimeste õigused oleks kaitstud. Üllas eesmärk, kas aga saavutatav? Eriti kui arvestada teist ja hoopiski murettekitavamat suundumust. Nimelt on külma sõja järgses maailmas iga päevaga üha rohkem näha ja tunda revanšistlikke meeleolusid.

Külma sõja lõpp tekitas olukorra, milles oli üleilmselt võimalik leppida kokku ja kirjutada rahvusvahelisse õigusse inimõigusi, õigusriiklust ja demokraatlikke ühiskondi tugevdavaid sätteid. Maailm tundus liikuvat paremuse suunas, vähemalt meile. Kuid see ei tähendanud seda, et poleks olemas riike, huvigruppe või liidreid, kes oleks kõige tollal toimuvaga nõus olnud. Kui meie jaoks on riigi, õiguse ja õigluse keskpunktis inimene, siis päris suures osas maailmast arvatakse, et selle keskpunktis on riik ja selle suveräänne otsustusõigus, mis inimesest ja tema õigustest ülemad. See osa maailmast on pead tõstmas ja teeb katseid kaotatut tagasi võita, mida võib lugeda ka hoiatavaks märgiks olemasoleva maailmakorra murenemisest ja seniste mõjukeskuste nõrgenemisest.

Flag_of_the_United_Nations.svg - Copy

ÜRO lipp, mis võeti kasutusele aastal 1947. Lipul on kujutatud ÜRO embleem, mis kinnitati aastal 1946 ja millel on kujutatud Maa kaart, mida ümbritseb kahest ristatud oliivioksast koosnev pärg, mis sümboliseerib rahu.

Selle valguses jõuan ma tõdemuseni, et olemasolev maailmakord on arvatavalt meie jaoks parim, sest selle keskmes on väärtusruum, põhimõtted ja printsiibid, millel põhineb ka meie iseolemine, mille keskel me ise elame ja milleta me arvame mitte hakkama saavat. See kõik vajab kaitset, sest pole kindel, et asemeletulev on meie jaoks parem, mistõttu tuleks meil organisatsioonile, kus need asjad vormuvad ja küsimused vastuse leiavad, senisest rohkem tähelepanu pöörata, sellesse rohkem panustada ja arvatavasti ka senisest tõsisemalt suhtuda. Selline sõnum siis ÜRO 70. aastapäeva puhul.

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Comments are closed.