panelarrow

Lampedusast ja mitte ainult

Rand

Imeilusast Lampedusa saarest on kujunenud põgenikeprobleemi sümbol

Celia Kuningas-Saagpakk, suursaadik Itaalias

Meist umbes 2800 km kaugusel Vahemeres asub Euroopa Liidu lõunapiiril üks imekaunis saar – Lampedusa. Need, kes armastavad reisida tõsistest turismimekadest veidike eemale ja leida rahulikke imekauneid mererandu või matkaradasid, peaksid Lampedusat külastama. Meri on seal just nii türkiissinine nagu postkaartidel, või arvuti ekraani taustapiltidel, mida me külmas talveilmas unistava pilguga armastame vaadata. Hinnad on soodsad ja söök suurepärane, ikkagi Itaalia, kuigi oleme ausad, asub ta peaaegu Aafrikas. Ilmast ma üldse ei räägi, meie jaoks on seal aastaringi suvi. Aga mitte ainult selle saare ilust ja elanike sõbralikkusest, ei taha ma rääkida.

Sellest 20 ruutkilomeetril paiknevast, 4500 elanikuga saarest, Lampedusast, on kujunenud põgenikeprobleemi sümbol, seda saart seostatakse esmajoones sisserändajatega ja selle lähistel hukkunud põgenikega. Lampedusa on vaid natuke suurem kui Naissaar, kuid on viimastel aastatel vastu võtnud kümneid tuhandeid põgenikke, kes saabuvad valdavalt Liibüast, kuid ei ole üldjuhul sealt pärit. Paljud jätavad oma elu sel rängal teekonnal, muutes Vahemere maailma ohtlikuimaks põgeniketeekonnaks.

Külastasin seda saart koos oma Poola kolleegi Tomasz Orlowskiga, eesmärgiga tutvuda oludega kohapeal, vestelda kohalike omavalitsuste juhtidega, saamaks aimu, kuidas nad toime tulevad ja mida saab teha olukorra leevendamiseks. Selgus, et kohalike suurim hirm on jääda oma muredega üksi, olla isolatsioonis ja tegeleda ammu kontrolli alt väljunud kasvavate põgenikevoogude haldamisega iseseisvalt. Jah, Frontex (Euroopa piirivalveagentuur) on abiks, aga vaid merel ja põgenike vastuvõtukeskustes. Mida teha edasi, kui inimesed on maale saabunud, meditsiinilise ülevaatuse läbinud, isikud tuvastatud jms tehtud? Kuhu need inimesed kõik panna?

Me ei saa tagasi saata neid, kes on kõigi kriteeriumite kohaselt rahvusvahelist kaitset vajavad, sõja, piinamiste, terrorismi ja muude jubeduste eest põgenenud. Teisalt, me peame tagasi saatma illegaalsed immigrandid. Niisiis ei räägi me parema elu otsijaist, illegaalselt saabunutest. Räägime põgenikest. Paljud neist on noored inimesed, kes ei soovi oma lastele elu terroris ja õuduses. Kes on valmis leppima vähesega, peaasi, et magama heites ei peaks kartma, et hommikuks ei ole enam seda linna, kus asus su kodu.

Paat

Lampedusa kaipealsel seisev põgenike paat

Lampedusa põgenike vastuvõtukeskuses töötava arsti läbielamistest võiks kirjutada mitmeid raamatuid. Üks jubedamaid hetki oli kindlasti 2013. aasta oktoobris, mil suri korraga üle 360 inimese. Kaldale toodud hukkunutele tuli korraldada mälestusteenistus ja valmistada sadu suuri ja väikeseid puusärke… Enne matuseid toimus isikute tuvastamise protseduur. Aastate jooksul on see arst näinud palju lapsi, kellel on seljas oma parimad riided, aga nad ei saa neid kanda saabudes Euroopasse, vaid neil on need seljas kui neid maetakse… Saabujate seisund on üldiselt raske: alajahtumine, nõrkus, kurnatus, kütuseaurude mürgistused, posttraumaatiline stress jms on igapäevane olukord, mida arst näeb uusi põgenikke vastu võttes.

Kohtumiselt Palermo linnapea Leoluca Orlando´ga jäi teravalt meelde üks mõte: vihkamine tekitab viha ja hirm tekitab hirmu, me ei saa sellega kaasa minna. Meie ülesanne peab olema aidata inimesi, sest me ei taha ju järgmised aastakümned paluda vabandust selle eest, et me ei teinud midagi ja vaatasime pealt kuidas immigratsioonist sai massimõrv. Ta on pakkunud mitmeid julgeid algatusi, üks neist „Palermo Harta 2015“ ja panustanud tohutult mõtteliste sildade ehitamisse erinevate inimeste ja kultuuride vahel. Sitsiilias on palju põgenikke, aga sellest pole sündinud kuritegevuse kasvu, sest integratsioon toimib. Hr Orlando eesmärk on koguni elamislubade kaotamine, lähtudes sellest, et kõigil on õigus elada seal, kus nad tahavad, ja teate mis, teda toetas viimastel kohalikel valimistel 73% valijaist.

IMG_0287

Vasakult Poola suursaadik Itaalias Tomasz Orlowski, Palermo linnapea Leoluca Orlando ja Celia Kuningas-Saagpakk

Kõige selle taustal on kurb lugeda Eesti avalikkuses alanud põgeniketeemalistest arvamusavaldustest kommentaare inimestelt, kes ei tee vahet Liibüal ja Libeerial, põgenikul ja illegaalsel immigrandil. Eriti kohutav on kuulda rassistlikke avaldusi. Sedalaadi avaldused on lihtsalt piinlikud. Need levivad ka välismaale ja saavad trükitud meie sõprade meediaväljaannetes. Need avaldused lasevad meid paista sellistena, millised me tegelikult ei ole. Me ei ole isekad egoistid, kes solidaarsusest räägivad vaid siis, kui endal on abi vaja, nagu on Itaalia meedias hakatud meist rääkima. Need avaldused solvavad kõiki, kelle jaoks Euroopa Liidu alustalaks on sellised vabadused ja väärtused nagu solidaarsus ja lugupidamine teineteise, liitlasriikide suhtes – see millest me aastakümneid vaid unistasime.

Meie eesmärk ei tohi olla vihamüüride ehitamine, vaid abivajajate aitamine. Arvan, et peaksime rohkem tunnetama seda tugevust, mis meisse tekib, kui me laulupeol koos “Koitu” laulame. See rahvas ei kao kuhugi, selle rahvaga ei juhtu mitte midagi, kui siia mõned võõrad tuua, et neid raskel hetkel aidata.

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Comments are closed.