panelarrow

Diplomaat Oskar Öpiku teenetemärgid jõudsid tagasi Eestisse

Streimann

Oskar Öpiku tütretütar, Christa Kõressaar, andis välisministeeriumi muuseuminurgas kantslerile Alar Streimannile üle oma vanaisa teenetemärgid.

Kadri Linnas, avaliku diplomaatia osakond

8. juunil tähistasime Oskar Öpiku 120. sünniaastapäeva ja välisministeeriumi muuseuminurgas toimus ajalooline sündmus – Oskar Öpiku tütretütar, Christa Kõressaar, andis välisministeeriumi kantslerile Alar Streimannile üle oma vanaisa teenetemärgid. Lisaks teenetemärkidele leiavad muuseuminurgas ja arhiivis koha ka mõningad fotod, Oskar Öpikule kuulunud passid ja mõned haruldased dokumendid.

On erakordne, et ikka veel ilmub maailma arvarustest välja meie endisaegsete diplomaatide isiklikke asju ja dokumente. Välisministeerium on oma eksistentsi taastamisest 1991 alates tegelenud vahelduva eduga oma ajaloo uurimisega ja kogunud välisministeeriumi arhiivi erinevaid saatkondadesse toodud või Eestis välja ilmunud asjaloolisi esemeid ja dokumente.

Seekordne infoliikumine toimus välisministeeriumi endise diplomaadi, suursaadik Toomas Tiiveli kaasabil, kes oli kontaktis professor Andres Öpikuga – kuulsa Öpikute teadlaste suguvõsa esindajaga. Teenetemärkide üleandmisel viibisid kohal nii Toomas Tiivel kui ka Andres Öpik ise.

Passid

Lisaks teenetemärkidele leidsid ministeeriumi muuseuminurgas koha Oskar Öpiku passid ja mõningad dokumendid.

Pärast 21. juuni 1940 riigipööret ja sellele järgnenud Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt asuti agaralt Eesti valitsusasutusi üle võtma või likvideerima. See puudutas loomulikult ka välisministeeriumit ja saatkondi. Oskar Öpik oli üks nendest välisministeeriumi töötajatest, kes 1940. aasta juunipöörde järel ei tulnud Eestisse tagasi ja ta kuulutati uue seaduse kohaselt riigireeturiks.

Oskar Öpik oli värvika elukäiguga (loe elulugu) – sõdinud ja istunud vangis I maailmasõja ajal, teeninud Eesti Vabariiki diplomaadina 1921 -1940 ja kogenud II maailmasõda, millega kaasnes Eesti Vabariigi likvideerimine ja sellega koos ka tema diplomaatilise karjääri lõpp.

1944 lahkus Öpik esialgu Saksamaale, sealt edasi Norrasse, kus ta Oslos 1947 – 1955 kindlustusametnikuna töötas. 1969. aastast elas ta Hispaanias ja 1970. aastast Põhja-Iirimaal, kus ka 1974 suri.

Oskar ja Eldri Öpik

Oskar Öpik norralannast abikaasa Eldridiga 1920ndate aastate lõpupoole.

Öpiku tütretütar Christa Kõressaar ütles, et vanaisa oli talle elu jooksul justkui isa eest ja nad veetsid palju aega koos. Küsimuse peale, kas vanaisa ka Eestist midagi rääkis, ütles proua Kõressaar, et see oli tabuteema, kuna kõik oli liiga valus. Tütretütre sõnul ei olnud vanaisa kindlustusametniku ametit pidades õnnelik, oli ta ju Norrasse jõudes juba 52-aastane. Samuti lisas ta, et vanaisal ei olnud erilist lootust Eesti olukorra paranemise suhtes.

Öpik 3

Oskar Öpik 1930ndatel aastatel.

Christa Kõressaare jutu järgi ei olnud Oskar Öpik avatud inimene ja rääkis endast vähe. See-eest on Öpik ennast ajalukku kirjutanud kahe mälestusteraamatuga Oskar Mamersi varjunime all – „Kahe sõja vahel“ (1957) ja „Häda võidetuile“ (1958). Need raamatud kajastavad elu diplomaadina ja II maailmasõja ajal ning on tänapäeval väga huvitav lugemine. Seda enam, et selliseid mälestusi pole palju. Oma õige nime all on ta kirjutanud ka mälestusteraamatu “Teekond, mis algas Kundas”, mis jutustas elust 1920. aastani.

Oskar Öpik on kindlasti Eesti diplomaatia ajaloo üks silmapaistvamaid isikuid, kelle isiklikus saatuses kajastub Eesti välisteenistuse ja ka kogu Eesti riigi ajalugu, mida on oluline meeles pidada ka praeguses kohati ärevas maailmas.

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Comments are closed.