panelarrow

Eesti aukonsulid ekvaatoril

183

Ecuadoris kohtusid Eesti aukonsulid Lõuna- ja Kesk-Ameerika ning Kariibi riikidest. Marin Mõttus paremalt kolmas, tema paremal käel suursaadik Brasiilias Mart Tarmak.

Marin Mõttus – Aasia, Aafrika, Austraalia ja Ladina-Ameerika büroo direktor

Eestil on kokku 189 aukonsulit 82 eri riigis. Iga nelja aasta tagant kutsub riik oma aukonsulid Tallinna kokku, tutvustab neile meie uudiseid ja näitab, mida kaunist siin vahepeal loodud on. Kuid viimasel ajal tunnevad aukonsulid üha enam, et neist kokkusaamistest jääb väheks ning et hea oleks arutada tööasju väiksemas ringis kolleegidega, kes tegutsevad sarnases kultuuriruumis. Nii saigi möödunud sügisel teoks Aasias tegutsevate Eesti aukonsulite kohtumine Tais, ülemöödunud nädalavahetusel aga kohtusid Ecuadoris Quitos Eesti aukonsulid Lõuna- ja Kesk-Ameerika ning Kariibi riikides.

Meie aukonsulite hulgas Ladina-Ameerikas on väga erinevate elualade inimesi: ärimeestena tegutsevad nad eri valdkondades haruldastest metallidest kuni optikani. On endisi diplomaate ning endisi ministreid (endisi, kuna Eesti aukonsuli statuut ei luba samaaegset töötamist teise riigi avalikus sektoris). On mitmeid edukaid juriste. Neid ühendab soov – või peaks ütlema kutsumus? – esindada Eesti riiki.

Nii kujuneski kohtumise üheks kõige põnevamaks ja emotsionaalsemaks osaks vestlusring sellest, kuidas keegi neist oli jõudnud selleni, et kirjutada Eesti aukonsuliks saamise sooviavaldus. Küllap on see mõistetav pikaajaliste Eesti juurtega aukonsulite puhul nagu Arne Roostna Venezuelas ja Jüri Saukas São Paulos. Aga kust tuleb Eesti aukonsuliks saamise mõte Haiitil, Belizes või Dominikaani Vabariigis elaval edukal inimesel, kellel perekondlik Eesti taust puudub? Lugusid oli erinevaid ja põnevaid, kuid nagu sageli juhtub, tegid enim südame soojaks just need kõige lihtsamad ja enesestmõistetavamad: Eesti meeldib ja teeb õigeid asju, sellepärast.

Võib öelda, et aukonsulid on meie silmad, kõrvad ja käed kaugetes riikides, kuid niisama palju on nad ka suu, mis peaks rääkima Eestist. Seetõttu arutasimegi paljusid teemasid alates e-riigist ja lõpetades „Siiliga“; sinna vahepeale mahtusid nii Eesti julgeolekumured kui ka see, mismoodi Eestit laias maailmas tutvustada võiks. Selgus, et võimalusi on palju ning meie aukonsulite leidlikkusel pole piire: Venezuelas korraldatakse näiteks laste spordivõistlusi, mille võitjad saavad Eesti medali, Dominikaani Vabariigis ringlevad ideed Eesti spordi teemalistest dokumentaalfilmidest, Peruu aukonsuli valduses olevat Eesti meenete ja atribuutika kollektsiooni aga võiks kadestada nii mõnigi „kodueestlane“. Selgus, et nii mõnigi kord mängib parimad tutvustamisvõimalused kätte elu ise: rõõmsa üllatusega avastasime Quitos meie hotelli saalist „Estonia“ klaveri.

Arne Roostna

Arne Roostna on Eesti juurtega aukonsul Venezuelas.

Oli ka hetki, mil tundsime end Eesti riigi esindajatena oma aukonsulite ees lausa võlglastena. Nii meenutas meie aukonsulite korpuse Grand Old Man, aukonsul Venezuelas Arne Roostna toredat hetke üheksakümnendatel, mil Eesti Rahvusraamatukogus avati Ladina-Ameerika lugemissaal. Saalile panid aluse perekond Roostna soliidne raamatuannetus ning raamatukogule kingitud skulptuurid. Mäletan hästi avamistseremooniat, kuhu oli kogunenud päris suur seltskond hispaaniakeelse kultuuri ja kirjanduse huvilisi Eestis ning kus peeti ambitsioonikaid plaane, kuidas kujundada lugemissaalist omamoodi keskus selle rikka kultuuriruumi austajatele. Elu teeb kõiges oma korrektiivid ning praeguseks on Ladina-Ameerika lugemissaal suletud. Ehk kunagi taas…?

Aukonsuli töö sisaldab peale esindusürituste ka märksa igapäevasemat poolt: tegelemist dokumentidega ja hättasattunud Eesti inimeste aitamist. Rõõm oli kuulda, et meie aukonsulid oskavad alati paberi taga ka inimest näha ning on valmis abistama ka neid kaasmaalasi, kes seadustega vastuollu läinud või muul moel kaugel maal hätta jäänud. Kõiki neid väga inimlikke lugusid kuulates leidis taas kinnitust ammu teada tõde: ei ükski kirjanik suuda välja mõelda nii ootamatuid juhtumusi, nagu elu ise inimesele ette veeretada oskab. Kokkusaamise suurim väärtus oligi mitteametlik õhkkond, kus kogemusi jagati vastastikku ja õppida said nii aukonsulid diplomaatidelt kui ka vastupidi. Viimasel õhtul vaatasime ühiselt Eesti filmi „Mandariinid“: mõtlema ja arutlema ärgitas seegi.

ekvaatoril

Ja ekvaatoril käisime me tõepoolest kõik koos ära!

Ja ekvaatoril käisime me tõepoolest kõik koos ära. Sümboolne käik, kuna just Ladina-Ameerika on see kontinent, kus Eesti diplomaadid esimest korda lõunapoolkeral tõsiselt jala maha panid: augustis 2014 avati Brasilias Eesti saatkond, mis oli esimene Eesti saatkond allpool „maailma vöökohta“.

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Comments are closed.