panelarrow

Eduard Vilde 150 – esimene Eesti saadik Berliinis

Vilde saadikuna Berliinis

Vilde saadikuna Berliinis. Foto on tehtud nähtavasti ajavahemikul sügis 1919 kuni detsember 1920.

Heini Vilbiks, välisministeeriumi raamatukoguhoidja

Täna, 4. märtsil, möödub 150 aastat tuntud kirjaniku Eduard Vilde sünnist, kes on seotud ka Eesti välisteenistuse ajalooga, olles esimene Eesti saadik Berliinis.

Pärast välisdelegatsiooni liikme Mihkel Martna loobumist saadikukohast Berliinis, anti 1919. aasta augustis välisministeeriumile valitsuse poolt vabad käed saadiku leidmiseks Saksamaale. Valiti Eduard Vilde, kes oli pikemalt Saksamaal elanud ja töötanud, kel oli hea saksa keele oskus ja tutvusi Saksa pahempoolsete seas.

Vilde oli juhtinud jaanuarist 1919 Eesti informatsiooni bürood Kopenhaagenis, olles Ajakirjanduse Büroo „Estur“ esindaja Skandinaavias, Saksamaal ja Ungaris. Kui „Estur“ allutati välisministeeriumile, sai temast ühtlasi riigi ametlik esindaja. Vahemärkusena olgu öeldud, et Kopenhaagenis kirjutas Vilde oma kuulsa teose „Pisuhänd“.

Vilde saabus Berliini detsembris 1919, kaasas välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja Hermann Hellati allkirju kandvad volikirjad ja Saksamaa tunnustas teda kui välisministri esindajat Välisasjade Riigiministri juures. Tema esmasteks ülesanneteks olid saatkonna meeskonna komplekteerimine ja saatkonnahoone ostmine. Kuna Eesti valitsusel vajalikku summat maja ostmiseks ei olnud, siis ostis selle oma nimele Voldemar Puhk, kes oli saatkonnas kindral-konsul. Ka Londoni saatkonna maja oli ostetud vendadest ärimeeste Puhkide rahadega.

Eduard Vilde oli sõltumatu loomusega, aga samasugused olid ka tema kaastöötajad Berliinis ja nii käis tal nende ühendamine tegusalt töötavaks kollektiiviks üle jõu. Tekkisid saatkonnasisesed konfliktid ja ka peamajaga ei olnud Vildel kõige paremad suhted. Saanud teada, et teda kavatsetakse ümber paigutada Kaunasesse, palus ta end ametist vabastada, kui tema senise tegevusega rahul ei olda. Ametnikutöö kõrvalt ei jäänud Vildel paraku aega tegeleda ilukirjandusliku loominguga ja see ruineeris kirjanikku väga. Septembris 1920 teatatagi Vildele, et ta saadaks välisministeeriumisse ametist lahkumise avalduse.

Lisaks saatkonna asutamisele oli Eduard Vilde peamiseks ülesandeks Eesti de jure tunnustuse taotlemine Saksamaalt ja tema tegevuspiirkonda kuulunud Šveitsilt, Austrialt, Tšehhoslovakkialt ja Ungarilt. Tal tuli kogeda Saksa parempoolsete ja Vene valgete vaenulikkust ning kogu Euroopas levinud skepsist ja ebalust Eesti iseseisvuse suhtes. Keegi ei uskunud tol ajal tõsiselt ääreriikide jäädavusse, arvati, et küll uuesti tõusev Suur-Venemaa need alla neelab.

Eesti tunnustamise saavutamiseks alustas Vilde 1920 septembris teekonda läbi riikide, mida Berliini saatkond kattis, sõites kõige pealt Berni. Šveitsi välisasjade departemangus selgitati talle, et Eesti de jure tunnustamisest ei tule midagi välja seni kui liitlastriigid selleks algust pole teinud, läbirääkimiste alusena peeti võimalikuks ainult de facto tunnustamist.

Pärast pikka ooteaega, Vilde oli Bernis kokku kaks nädalat, teatati, et kokkulepped de facto tunnustamise osas kavatsetakse sõlmida ka Läti ja Leeduga ning tuleks ära oodata ühine kokkulepe kõigi Balti riikidega, mis olevat väljatöötamisel.
Bernist läks Vilde Viini ja ka seal hakkasid asjad venima, sest samal ajal toimusid Austrias valimised. Pärast mitmeid kohtumisi teatati talle lõpuks, et kui kumbki pool on oma ametlikud esindajad ametisse pannud, siis ongi de facto vahekord jalule seatud ja dokumentaalset kinnitust ei olegi vaja. Et mitte aega kaotada, andis ta vastavad märgukirjad üle Viinis asuvatele Tšehhoslovakkia ja Ungari saadikutele, kuid ka sealt ei tulnud positiivset vastust.

Nüüd ei olnud Vildel enam põhjust oma teekonda jätkata ning ka tema volitused Eesti esindajana hakkasid lõppema. Välisministrile novembris 1920 saadetud aruandes kirjutab ta: „Ma seisan nüüd juba küsimuse ees: kas on meie riigi enesestlugupidamise seisukohast soovitav, veel kauemini uste pihta koputada, mis lahti ei tahtnud minna, kas on Eesti vabariigi riiklusele alusele sünnis, et tema volinik poliitilist commis voyageur’i (kaubareisija) mängib, pealegi kolmanda järgu riikide juures? Ja ma jõudsin eitavale otsusele.“ *

Eduard Vilde andis Viinis Ungari ja Tšehhoslovakkia saatkonnale üle lahkumisnoodid ja reisis 1. novembril tagasi Berliini, kus 5. novembril lõppes tema saadikuks olemise aeg. Hüvastijätuvisiit Saksa välisministri juurde toimus 4. detsembril.

Eduard Vilde suri 26. detsembril 1933 oma kodus südameinfarkti ja ta maeti Tallinna Metsakalmistule, tema haud oli kalmistul üldse kõige esimene.

vilde 085

Välisministeeriumi esindajatena süütasid täna Eduard Vilde haual küünla Jüri Trei ja Heini Vibiks.

* Tsitaat on võetud Vilde kirjast välisministrile 18. november 1920. Aruanne teekonnast Eesti Vabariigi tunnistamise pärast. ERA.957.11.241. Ilmunud ajakirjas Looming, 1992 september, nr. 9.

FacebooktwittermailFacebooktwittermail