panelarrow

Eesti NATO liikmelisuse 10. aastapäeva künnisel

| 0 comments

Küllike Sillaste-Elling, Eesti Vabariigi Välisministeeriumi poliitikaküsimuste asekantsler 

Tänavu tähistab Eesti kümnendat aastat ühinemisest kahe rahvusvahelise organisatsiooniga – Euroopa Liidu ja NATO-ga.

Järgmisel kuu lõpus, 29. märtsil tähistab Eesti kümnendat aastat liitumisest NATO-ga. Paljud alliansi liikmed plaanivad selle ajaloolise verstaposti tähistamiseks üsna laiaulatuslikke üritusi. Eestis oleme me otsustanud veidi tagasihoidlikuma, tulevikku suunatud lähenemise kasuks. Meie liikmeks astumise lugu, kõigi selle tõusude ja mõõnadega, väärib kindlasti korralikku kajastamist ja jäädvustamist. Kuid minevikus elamine pole kunagi olnud meie lähenemisviis välispoliitikale. Kui vähegi võimalik, oleme püüdnud keskenduda tulevikule ja võimalikele eesseisvatele väljakutsele. Seetõttu ongi meil kavas keskenduda pigem NATO-s olemisele, kui sellele, kuidas me sinna jõudsime.

Nüüd, kümme aastat hiljem, on mul siiski elavalt meeles, milline tunne oli NATO uksele koputada. Võib-olla kõige raskem aeg oli siis, kui olime ametlikult nii NATO-sse pürgija kui EL-i kandidaatriik. Meil tuli olla ja teha mitmeid asju üheaegselt: pidime tugevdama julgeolekut, reformima majandust, pistma rinda nõukogude-järgse kuvandi ümberlükkamisega, näitama, et oleme sama head kui kesk-eurooplased (keda peeti mõlema organisatsiooni selgeteks favoriitideks) ja veenma skeptikuid (keda oli palju), et meie võtmine NATO-sse ei kahjusta selle terviklikkust, vaid on hea mõte.

Täna on NATO üsna erinev organisatsioonist, millega me kümme aastat tagasi ühinesime. Kuigi aluspõhimõtted on jäänud samaks. See on ikka veel maailma võimsaim sõjaline organisatsioon. Asjaolu, et kuulume sellesse organisatsiooni, on meie riigi jaoks iseenesest suurejooneline saavutus, eriti kui võtame arvesse, kust me alustasime ning skeptitsismi sügavust, mis toona Balti riikide NATO liikmelisuse ümber valitses. Pole kahtlust, et tegime selle saavutamiseks palju tööd, kuid nagu on märkinud üks meie liitumise taga olnud võtmeisikuid, diplomaat Jüri Luik, õnnistati meid ka piisava annuse õnnega. Sündmused nagu 9-11 ja sellele järgnenud Ameerika Ühendriikide ning Venemaa suhete lühiajaline soojenemine pakkusid meile harvaesineva võimaluse NATO-t laiendada.

Eesti rahvas on NATO liikmelisust alati tugevalt toetanud. Kuid nagu teame, ei tohiks avalikkuse toetus võtta iseenesestmõistetavana. Ja seetõttu näemegi saabuvat aastapäeva hea võimalusena taaskord NATO liikmelisuse kasulikkust esile tõsta. Silmnähtavaim kasu on Eesti jaoks olnud julgeoleku suurenemine. Nagu teame, pole 100%-list julgeolekut olemas. Kuid NATO liikmelisus on meid kõiki maagilisele 100%-lisele tähisele kindlasti palju lähemale toonud. Meie juhtidele meeldib sageli rõhutada, et mitte kunagi oma ajaloos pole Eesti olnud nii kaitstud kui täna. Ja kuigi see avaldus võib tunduda iseenesestmõistetav – kohati isegi banaalne –, ei saa see olla tõesem.

Kuigi julgeolekukeskkond Euroopas on stabiilne, on see ikkagi oluline, hoolimata sellest, mida mõned analüütikud väidavad. See on oluline nii suurte kui väikeste, Eesti-sarnaste riikide jaoks. Julgeoleku seisukohast oleme jätkuvalt olukorras, mida analüütik Paul Goble on kirjeldanud üle jõu käivate väljakutsetena – väike territoorium ning problemaatiline geograafiline asukoht. Kuid tänu NATO liikmelisusele ei ohusta need väljakutsed enam meie turvalisust niivõrd, nagu nad seda kunagi tegid. Esmajärgulise tähtsusega NATO kollektiivkaitse põhimõte, mis on sätestatud Washingtoni lepingu 5. artiklis, ja heidutamine, mida see pakub, toimib tugeva kaitsekilbina võimalike välisvallutajate suhtes, kes võiksid olla piisavalt rumalad, et kaaluda meie ründamist.

Tähistades kümnendat aastat NATO liikmena, peaks ka võtma aega kaalumaks, mida meie kui „suhteliselt uued liikmed“ oleme suutnud NATO-sse tuua. Kasutan mõistet „suhteliselt uued liikmed“ seetõttu, et suures plaanis ei leidnud meie liitumine aset mitte väga kaua aega tagasi, kuigi tänaseks tundub see kauge mälestusena. Arvan, et peaksime siinkohal oma tagasihoidlikkuse kõrvale heitma ja tunnistama, et oleme suutnud NATO tegevust positiivses suunas kujundada.

Kümme aastat tagasi NATO-ga liitudes oli hulgaliselt idealismi ja eufooriat, kuid ka päris palju kartust selle suhtes, mis tulevik toob. Peamised suunad NATO tegevuses – laienemise kõrval loomulikult – hõlmasid Iraagi julgeolekujõudude väljaõpet, rahvusvaheliste stabiliseerimisjõudude missiooni lõpetamist Bosnias, partnerluse tugevdamist ja sõjalise ümberkujundamise elluviimist. Viimase kümne aasta jooksul, tänu meie toetusele, pole allianss mitte ainult aktsepteerinud uusi tegevusi, näiteks küberkaitse ja energiajulgeolek, vaid võtnud aktiivsema hoiaku ka 5. artiklis sätestatud aluspõhimõtte – kaitse planeerimine ja ühisharjutused – suhtes. Tõepoolest, meie liitumisest saadik on mõningaid rõhutatud põhimõtteid, näiteks vajadust planeerida kõiki üksusi nii, et nad oleksid valmis tegelema ohtudega, sõltumata sellest, kust need pärinevad, korratud nii kontseptuaalses kui praktilises vormis. Hiljutine artikkel 5 alusel ellu viidud harjutus Steadfast Jazz, mis toimus meie regioonis, on samuti hea näide NATO-sisese lähenemisviisi muutumisest.

Lõpuks, lähenev aastapäev on hea võimalus osutada meie liikmelisusega seotud küsimusele, mis näib kodustes debattides ikka ja jälle üles kerkivat: kas NATO tõepoolest tuleb meid kaitsma, kui midagi peaks juhtuma? Tundub, et kümme aastat liikmelisust pole inimeste ebakindlust piisavalt leevendanud. Paradoksaalselt pole peamine mure mitte see, et Eestit võidakse tegelikult rünnata, vaid see, et meid jäetakse omapead. Loomulikult on vastus, et allianss tuleb appi, kuid garantii ei vabasta meid vastutusest ülal pidada meie enda iseseisvaid kaitsejõudusid. Kuigi artikkel 5-l põhineva stsenaariumi esilekerkimine lähemas tulevikus on ebatõenäoline, peame me liitlastena selleks valmis olema.

Ilmselgelt seisavad NATO-l, järelikult ka Eestil selle liikmena, ees muutused. Kogu Eesti liikmesoleku aja jooksul on NATO olnud aktiivne Afganistanis ning alliansi sisemine dünaamika muutub kindlasti, kui lahinguoperatsioonid Afganistanis järgmisel aastal lõpevad. Kuid see ei pruugi tingimata olla nii dramaatiline, kui on ennustatud. Koostöö seisukohalt on kümme aastat ühist töötamist Afganistanis allianssi varasemaga võrreldes tugevdanud. Nüüd on võtmeküsimus, kuidas säilitada ja ehitada praegusele positsioonile, kuidas kindlustada, et NATO on võimeline lähiaastatel täitma oma peamisi ülesandeid, nii artikkel 5 osas kui selle kohaldamisalast väljaspool, NATO pinnasel ja kaugemalgi.

Täna on pühendumine tugevale alliansile olemas. Kuid milline saab olema olukord kümne aasta pärast? Kas NATO suudab täita oma kohustusi ja hoida usaldusväärsust ning asjakohasust, kui liitlased kulutavad kaitsele üha vähem ja vähem? Kaitsekulutustealastes aruteludes märgitakse sageli, et mitte ainult see pole oluline, palju te kaitsele kulutate, vaid millele te raha kulutate. Kuigi see on tõsi ja on olemas mitmeid nutikaid viise, kuidas liitlased saavad koostööd teha ja raha säästa, ei saa mööda vaadata faktist, et piiratud vahenditega saab saavutada piiratud tulemuse. Täna on kokkulepitud 2% kriteerium täidetud vaid mõnede liitlaste poolt ning see on meie jaoks mureküsimus.

Kui me alliansiga liitusime, seadsime endale mõned lihtsad eesmärgid. Meie sihiks oli, et meid nähtaks sõjaliselt võimeka liitlasena, kes soovib panustada ühisoperatsioonidesse – kaasa arvatud tulevikus – ning on vajaduse korral valmis relvajõude kasutama. Seadsime endale samuti üldise eesmärgi saada vastutavaks liitlaseks, kes mitte ainult ei tarbi julgeolekut, vaid ka panustab sellesse. Niisiis oleme alates 2004. aastast osalenud kõigis NATO operatsioonides, välja arvatud Liibüas 2011. aastal. Oleme tõstnud oma kaitsekulutused 2%-ni SKP-st. Ning oleme aktiivselt osalenud harjutustel. Ükski neist sammudest pole olnud kerge. Peaksime nende ning samuti oma NATO liikmelisuse üle uhked olema.

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.