panelarrow

ÜRO ja humanitaarabi – miks peaks Eesti panustama?

| 0 comments


Kadi Metsandi, välisministeeriumi arengukoostöö- ja humanitaarabi büroo diplomaat

Kui novembri keskel külastas Eestit Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) peasekretär  Ban-Ki-moon, oli see visiit kindlasti tunnustus Eestile kui ÜRO süsteemi tugevale toetajale ja panustajale maailma probleemide lahendamisel. Tavaliselt viib töö peasekretäri pigem maailma probleemsetesse piirkondadesse, Euroopa „igavate riikide“ külastamiseks on tihedas ajakavas pea võimatu aega leida. Usun, et paljudele kodanikele tundub ÜRO ühe suure bürokraatliku organisatsioonina, kus kõik midagi teevad ja toimetavad, aga aru hästi ei saa, mida täpselt.
Foto: erakogu
ÜRO üks olulisi tegevusvaldkondi tänapäeva maailmas on humanitaarabi ning kuna humanitaarabi andmine on ka Eesti välispoliitika oluline tegevus, pakub teema kindlasti huvi ka laiemale lugejaskonnale. Antud kirjatükis räägin humanitaarabiga seotud väljakutsetest tänapäeval, tulevikutrendidest ning sellest, mis on Eesti lisandväärtus üleilmses kontekstis.
Maailm vajab humanitaarabi
Maailmas on üha enam olukordi, kus looduskatastroofide või relvastatud konfliktide tõttu satuvad ohtu paljude inimeste elud. Olukorras, kus valitseb kaos, ei suuda tihti riigid ise oma tsiviilelanikke piisavalt aidata ja nii võidaksegi appi kutsuda teised riigid: ÜRO, Rahvusvaheline Punase Risti Komitee, kohalikud Punase Risti seltsid (näiteks Eesti Punase Risti Selts) ja rahvusvahelised humanitaarabiga tegelevad mittetulundusühingud. Kogu maailma moraalne kohustus on aidata päästa inimelusid – tagada näiteks joogivesi, toit ja ajutine peavari.
Hiljem, kui akuutne kriisiolukord on möödumas, annavad humanitaarabi töötajad ohjad üle arengukoostööga tegelejatele, kelle ülesandeks on koostöös valitsustega aidata riik ja selle kodanikud vaesusest välja. Humanitaarabi andmisel on väga oluline kinni pidada rahvusvaheliselt kokkulepitud põhimõtetest: neutraalsus, erapooletus, inimlikkus ja sõltumatus. See tähendab, et humanitaarabi andjad ei tohi lähtuda poliitilistest huvidest, usust, rahvusest, rassist, abi tuleb anda kõigile, kes seda vajavad. Tänapäeval on kahjuks abi neutraalne osutamine muutumas üha keerulisemaks, sest kriisid on omakorda muutunud poliitiliselt väga tundlikuks.
Suurenevad vajadused
Humanitaarabi vajadused on aasta-aastalt kasvanud, ideaali, et humanitaarabi töötaja jääks töötuks ehk kriisiolukordi ei teki, ei saavutata niipea. Suurenevat vajadust põhjustavad peamiselt kliimamuutuste mõjul tihenevad looduskatastroofid, maailma rahvastiku kasv, sealhulgas linnastumine, vähenevad loodusvarad, juurdepääs joogiveele, toiduhindade kasv, finants- ja majanduskriis. Kõik eelpool nimetatu põhjustab omakorda migratsiooni ehk eesti keeles rännet. Kui 2009. aastal vajas ÜRO andmeil maailmas humanitaarabi üle 30 miljoni inimese, siis 2012. aastaks oli see arv tõusnud juba 76 miljonini. 2013. aasta abivajadusi on ÜRO hinnanud 12.9 miljardile USD-le.
Suurenevad vajadused seavad doonoritele ja organisatsioonidele üha uusi nõudmisi. Vaja on rohkem abi anda ja suuremat hulka abistajaid ning samas tuleb tagada abi tõhus koordineerimine. Selle ülesandega ÜRO aktiivselt ka tegeleb, püüdes tuua kõik abiandjad kriisipiirkonnas ühe infovoo alla ja vaadata, et tegevused oleks ühtlaselt jaotatud ning abi saaksid kõik, kes seda vajavad.
Meedias saavad kõige rohkem kajastust momendil Süüria konflikt ja Filipiine tabanud väga suure ulatusega looduskatastroof. Need kriisid panevad taas tõsiselt proovile  kõik humanitaarabi organisatsioonid. Süüria konflikti tõttu on praeguse seisuga kodudest pidanud lahkuma üle 6.5 miljoni inimese, nendest naaberriikidesse üle 2.3 miljoni inimese, kellest omakorda moodustavad üle 1 miljoni süütud lapsed. Tapetud on rohkem kui 120 000 inimest. Kokku vajab humanitaarabi umbes 9.3 miljonit inimest, mis on 40% elanikkonnast. Kui paneme need arvud meie regiooni konteksti, siis humanitaarabi vajab sama palju inimesi kui elab Rootsis,  naaberriikidesse väljarännanud laste arvu saab võrrelda terve Eesti elanikkonna arvuga, tapetud on rohkem kui Tartu ja Viljandi elanikke kokku.

Filipiinidel vajab abi enam-vähem kümnekordne eestlaste rahvaarv ehk  umbes 10 miljonit inimest.  Hukkunute täpset arvu ei ole veel teada, hindamine käib ja võib arvata, et need arvud saavad olema väga suured. Filipiinidele tõttasid kohe appi Rahvusvahelise Humanitaarabi Partnerluse võrgustiku kaudu  ka Eesti päästemeeskonna liikmed, kellel on juba olemas varasem kogemus näiteks Haiti või Pakistani looduskatastroofidega. Soome Punase Risti Seltsi meeskonna koosseisus on praegu Filipiinidel abiks ka üks Eesti Punase Risti Seltsi vabatahtlik.

Foto: erakogu

Juurdepääsu vähenemine

Teine väga suur väljakutse on abitöötajate turvalisuse vähenemine, mistõttu ei saa jõua abi õigel ajal kannatavate inimesteni. Üha enam võib eriti keerulistes konfliktikolletes täheldada tendentsi, et humanitaarabi põhimõtteid järgitakse valikuliselt.  Abitöötajatel takistatakse oma töö tegemist ja tihti on nad  relvastatud rünnakute sihtmärgiks. Lisaks on kohati väga suured probleemid viisade saamise, tolliprotseduuride läbimise ja muude piiriületamiseks vajaminevate asjatoimetustega. Tundub, et õigeaegne juurdepääs ja humanitaarabitöötajate ohutus ning turvalisus on muutumas kohati teatud viisi luksuseks, mitte enam tavapäraseks, rahvusvaheliselt kokkulepitud normiks. Vastavalt ÜRO andmetele sai eelmisel aastal töökohustusi täites vigastada või surma kokku 267 humanitaartöötajat, trend on tõusev.
Vaja on rohkem raha ja panustajaid
Seni on humanitaarabisse rahaliselt panustanud peamiselt läänelike väärtushinnangutega rikkad riigid ehk nii öelda traditsioonilised doonorid. Viimastel aastatel on paljud neist vaevelnud finants- ja majanduskriisis, mis mõjutab ka panuseid humanitaarabisse. Samas on Euroopa Liit oma kogu panusega endiselt suurim doonor maailmas. Areenile sisenenud ka uusi mittetraditsioonilisi doonoreid nagu Saudi Araabia, Brasiilia, Venemaa, Hiina, Türgi, Mehhiko, Lõuna-Korea. Türgi tõusis näiteks doonorite eelmise aasta rahalisi panuseid arvesse võttes maailmas neljandale kohale.
Haiti suureulatuslik looduskatastroof aastal 2010 tõi solidaarsust väga paljude arenguriikide poolt, mis näitab, et valmisolek ja soov aidata sellistes olukordades on palju laiem kui vaid traditsiooniliste doonorite hulgas. Humanitaarabi ehk kannatanute abistamise puhul loeb iga dollar ja euro. Loomulikult on siinkohal oluline, et uued panustajad õpiksid enne tegutsemist selgeks humanitaarabi printsiibid ja põhilised reeglid, kuidas on kõige tõhusam ja tulemuslikum abi anda. Näiteks tuleks eestvedajatel enne kampaania välja kuulutamist kaardistada konkreetsed vajadused, seejärel analüüsida,  kas on mõtet oma riigis teha asjade korjandus või pigem koguda rahalisi panuseid ja osta vajalikud tarbed kriisikoldele lähemal asuvast riigist või asukohariigis, kui see on võimalik. Nii aitaksime vältida, et näiteks plätud ja suveriided ei satuks sinna, kus vajatakse tegelikult sooje riideid ja tekke kaitseks talvekülma eest. Samuti ei peaks siis maksma suuri summasid konteinerite transpordi jaoks,  keskkond saab vähem saastatud ning ajaliselt ja rahaliselt kulukad tolliprotseduurid jääksid läbimata.
Mis on Eesti roll ja lisandväärtus globaalses kontekstis? 
Humanitaarabi andmine on Eesti välispoliitika oluline tegevus ning meie panus on aasta-aastalt kasvanud. Esimese humanitaarabi annetuse tegime vanimale humanitaarabi organisatsioonile nimega Rahvusvahelisele Punase Risti Komitee 1998.aastal, peale seda oleme jätkanud Punase Risti ja ÜRO erinevate humanitaarabi organisatsioonide toetamist  regulaarselt. Samas on oluline silmas pidada, et Eesti tegevust ei hinnataks pelgalt eraldatud abisummade järgi. Toetame ÜRO-d ja teisi humanitaarabiorganisatsioone seepärast, et nad on kriisipiirkondades kohal ja tunnevad kohapealseid olusid väga hästi. Samuti on neil olemas juba sissetöötatud abi kohaletoimetamise süsteem, mis kokkuvõttes tuleb palju odavam kui hakata ise siit abi kohale saatma. ÜRO-l on seega unikaalne roll kriisidele reageerimisel, globaalsete humanitaarabi vajaduste hindamisel ja  koordineerimisel. Kuna Eestil endal kohalolek puudub, on ka meie huvides, et üleilmne humanitaarabi andmise süsteem oleks tõhus.
Võrdsed võimalused kaasa rääkida
ÜRO-s on kõigil riikidel võrdselt üks hääl, seega on sama palju kaalu nii Eesti kui mõne teise suurriigi häälel. Kaasarääkimise võimalust globaalse humanitaarabipoliitika kujundamises oleme päris aktiivselt ka kasutanud. Viimaste aastate näidetest võib esile tuua järgmist: 2009. – 2011. aastal olime ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu (ECOSOC) liige ning 2009. aastal lisaks ECOSOCi asepresident, aastatel 2011 – 2013 on Eesti ÜRO lastefondi (United Nations Children’s Fund, UNICEF) täitevnõukogu liige ning 2012. aastal lisaks UNICEFi büroo asepresident. Oleme saatnud oma Eesti Päästemeeskonna spetsialiste nii ÜRO kui ka Euroopa Liidu katastroofide hindamis- ja koordineerimismeeskondadesse, mille ülesanne on anda esmane hinnang kriisi ulatusest.
Isikliku ja väga väärtuslik kogemuse sain töötades 2008 – 2011 Eesti alalises esinduses ÜRO juures Genfis. Juhtisime koos Iirimaaga vahemikus 2009 – 2010 humanitaarabi doonoreid ühendavat foorumit „Hea humanitaardoonorluse initsiatiiv“ (GHD). Lisaks jätkasin GHD teadlikkuse tõstmise töögrupi juhtimist kuni 2011. aastani. GHD on doonorriikide foorum (momendil liikmeid 41), kes on üheskoos heaks kiitnud humanitaarabi andmise head tavad ehk nii öelda hea humanitaardoonorluse põhimõtted. Arutelude ja tegevuste eesmärgiks on arutada, kuidas paremini humanitaarvajadusi rahastada, ühtlasi jagatakse omavahel praktilisi kogemusi eesmärgiga muuta humanitaarabi andmine tõhusamaks ja omavahel paremini kooskõlastatuks.
Foto: erakogu
Eesti eesmärk oli muuhulgas anda eeskuju ning kasvatada teiste uuemate doonorite aktiivsust humanitaarabi poliitikas kaasarääkimisel ja hea humanitaardoonorluse tavade järgmisel. Võib öelda, et Eesti tegevus sellel suunal oli edukas, kuivõrd kaks meiega ühel ajal liitunud Euroopa Liidu (EL) liikmesriiki võtsid ka julguse kokku ja kaasjuhtisid grupi tööd hiljem ning kolm EL-i liikmesriiki on peale Eestit võtnud üle GHD teadlikkuse tõstmise töögrupi vedamise. Grupi uutest liitujatest, kus Eestil oli aktiivne kaasamine panus, võib mainida Brasiiliat, Lichtensteini, Lõuna-Koread, Mehhikot. Saudi Araabiat sai samuti kaasatud, aga arusaadavatel põhjustel võtab liitumine veel aega.  Panustamine oli äärmiselt huvitav kogemus, nõudis vaid enda initsiatiivi ja aega, mitte suurt rahalist panust.
Eesti kasuks globaalses kontekstis räägib ka see, et oleme neutraalne riik, kellel ei ole poliitilisi huve maailma kriisipiirkondades. Mis tähendab, et oleme oma neutraalsuse tõttu väga väärtuslikud  humanitaarabi eestkõnelejad ja seega hinnatud kolleegid multilateraalses abisüsteemis. Seda kinnitas ka hiljuti Eestit väisanud vanima rahvusvahelise humanitaarabi organisatsiooni, Rahvusvahelise Punase Risti Komitee värbamisjuht.
Innovatiised lahendused
Üha enam kasutatakse ka humanitaarabis innovatiivseid lahendusi. Näiteks on mobiiltelefonidega võimalik teada anda oma asukohast ja abivajadustest – see lihtsustab oluliselt abivajaduste kaardistamist. Kriisipiirkondades, kus rahvusvahelised abitöötajad ei saa turvakaalutlustel oma tööd koha peal teha, saab mobiilse rakenduste ja kohalike abitöötajate abil jälgida ja hinnata tegevuste tulemusi. Rõõmustav oli lugeda hiljuti, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet on sisse viinud pagulaslaagritesse Skype´i kasutamise võimaluse. Või et arstid Süürias kasutavad Skype´i teiste riikide arstidega konsulteerimiseks, sest kriisiolukorras ja arstide puudusel on tihti vaja teostada ka selliseid operatsioone, mida nad tavaoludes ei ole teostanud. Eesti kui innovatiivne väikeriik saaks ehk midagi veel lisaks pakkuda, mida teistel ei ole ja seeläbi muuta abiandmise süsteemi veelgi tõhusamaks.
Humanitaarabi tulevikust
Üks on kindel – vajadused ei vähene. Poliitilised ja sõjalised konfliktid, ökoloogiline ebastabiilsus koos majandusliku ebastabiilsuse ja rahvastiku kasvuga suurendavad märkimisväärselt vajadust humanitaarabi järele ning selleks on vaja tulevikus meie ühiseid jõupingutusi mitmekordistada. Senine klassikaline humanitaarabi andmine uutes oludes ei ole pikemas perspektiivis enam jätkusuutlik, st. vaja on teatud muudatusi. Samas tuleb  humanitaarabi andmise põhiprintsiipe  (neutraalsus, erapooletus, inimlikkus ja sõltumatus) rangelt jälgida ka tulevikus, humanitaarabi andmist ei tohi politiseerida! Võtmesõnadeks on saanud kriisiennetus ja valmisolek: peame olema valmis  reageerima humanitaarkriisidele palju ennetavamalt ja veelgi tõhusamalt.
Rahvusvaheline kogukond laiemalt on enam tähelepanu pööramas katastroofide järgsele ülesehitusele, et võimaldada kogukondadel võimalikult kiiresti taastada eluks vajalik majandustegevus ning vähendada abist sõltuvust. Vaja on suurendada riikide ja regionaalsete organisatsioonide valmisolekuvõimekust katastroofidega toimetulekuks, prioriteetsemale kohale tuleb seada ka tsiviilisikute kaitse.
ÜRO peasekretär Ban-Ki-mooni initsiatiivil toimub 2016. aastal esmakordselt ajaloos Maailma Humanitaartippkohtumine, mille keskmes saavad olema samuti eelpool käsitletud teemad. Kohtumine paigaks on välja valitud sümboolne ida ja läänt ühendav  Istanbul. Ma väga loodan, et see Euroopat ja Aasiat ühendav imeline linn loob soodsa pinnase ühise humanitaarabi andmise visiooni tekkeks kõigi humanitaarabi andjate vahel, olgu nad uued, traditsioonilised või mittetraditsioonilised doonorid. Eesmärk on ju kõigil ühine – aidata päästa inimelusid.

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.