panelarrow

Peatükk päevaraamatust

| 0 comments

Helen Ennok, avaliku diplomaatia osakonna lauaülem
 
Novembrikuu eelviimasel laupäeval said Eesti kultuuri huvilised Belgias kuulata haaravat vestlust Tõnu Õnnepalu ja tuntud flaami kirjaniku Johan de Boose´i vahel. Sõnameistreid saatsid Belgia/Brüsseli eestlaste segakoori „Beene“ muusikalised vahepalad, Eesti saatkond Belgias pakkus lisaks vaimutoidule omamaiseid suupisteid ja jooke ning lõpetuseks näidati belglastele eelmise aasta Eesti menukaimat mängufilmi „Seenelkäik“.
Foto: Silver Kaldoja
Kaks oma maa kirjanduse suurt kuju kohtusid esimest korda ning sellega loodi inimlikul pinnal ühendav telg Eesti ja Belgia „kirjanduste“ vahel. Tugevam kultuurisild nende kahe põhjaranniku paiga vahel on veel ehitamisjärgus, eesti ja belgia kirjandus on seni kokku puutunud tavapäraselt eelkõige tõlgete kaudu ning seda seni „meie kahjuks“ – eesti kirjandus vajab veel belglastele tutvustamist.
Õnnepalu enda Brüsseli lähistel Flandrias asuvas vanas maamajas 2007. aastal kirjutatud „Flandria päevik“ on selles kontekstis midagi väga erilist ja kõnekat. Aga sellest kaht maad ühendavast raamatust ei tulnudki nii palju juttu, pigem mõtisklesid kaks meest-kirjanikku omavahel lihtsalt kirjandusest ja elust, keeltest ja ajaloost, Eestist ja Euroopast, minevikust ja olevikust, kirjanikuks olemise võlust ja valust ning lõppakordiks siiski ka päevaraamatutest.
Foto: Silver Kaldoja
Flandria suurimas ja kuulsaimas linnas Antwerpenis „Permeke“ nimelises raamatukogus toimunud Eesti päeva juhatas Eesti ajalugu ja kultuuri tutvustava ettekandega sisse Eesti suursaadik Belgias Gert Antsu. Saalitäis publikut sai teada, et eestlased armastavad kultuuri ja kirjandust ning lugemine on üks nende meelistegevusi – eestlaste kodudes võib kindel olla suure lookas raamaturiiuli peale. Seda toredam on see, et nüüd pärast Õnnepalu ja de Boose´i kohtumist on Flandria kirjanduseluga tegeleval „Antwerpen Boekenstad´il“ huvi esitleda eesti luuletajaid järgmise aasta juunis Antwerpenis toimuval luulefestivalil. 

Foto: Silver Kaldoja
Johan de Boose, kelle raamat „Bloedgetuigen“ (mis otsetõlkes tähendab vere tunnistajad) pärjati 2012. aastal parima hollandikeelse romaani auhinnaga ning lisaks kirjanikuks olemisele ka kogenud ajakirjanik on, uuris Tõnu Õnnepalult, kuidas seal Eestimaa kandis ikka nende mitmete ümbritsevate keelte ja kultuuridega lood on ning mismoodi oli elu nõukogude ajal ja nüüd „tagasi Euroopas“. Õnnepalule meeldib ajas rännata ning need maailmad, kust on tulnud läbi käia, on tema jaoks nagu erinevad muinasjutud. Isegi välisministeeriumisse sattus ta korraks, kuid kutsumus viis ikka kirjanikuna Pariisi. Oma seitsmest romaanist neli ongi Õnnepalu kirjutanud välismaal ja mitte ühtki Tallinnas, kust ta pärit on. Sünnilinn oli lihtsalt stardipaigaks, kust edasi minna.
Kunagi algas aga kõik tudengipäevil Tartus luuletamisest ja prantsuse luuletajate tõlkimisest eesti keelde. Luule on Õnnepalu südames ja seda ei väära miski, isegi kui segakoor „Beene“ laulab Gustav Ernesaksa visiil ja Anna Haava sõnadel, et „kõige ilusam luule, see ilmub sõnata, ei igaühel siin ilmas, ta ennast ilmuta“. Õnnepalu selgitab belglastele, et eestlased on selline laulurahvas, et iga pool, kuhu nad satuvad, teevad kohe koori ja hakkavad laulma – nii ka Belgias Brüsselis.
Foto: Helen Ennok
Ülikoolis bioloogia eriala lõpetanud Eesti kirjanik vastab naljatades imestunud de Boose´ile, kes ise on õppinud slaavi keeli ja kirjandust ning keskendunud Ida-Euroopa uuringutele, et nii bioloogia kui kirjutamine on eluteadused. Kirjutama paneb teda otsimine millegi järele ja see teekond, mida selleks siis läbida tuleb. Iga kord on see uus ja huvitav.
Luule juurest jõudis Õnnepalu praeguse lemmiku draamani, teater tekitab temas samasugust sõltuvust nagu kirjutamine üleüldiselt. Ka tema jutukaaslane de Boose armastab teatrit, olles selles maailmas olnud koguni nii autor, dramaturg, lavastaja kui näitleja, seda nii Belgia kui Hollandi teatrites.
Päevaraamatud meeldivad Õnnepalule ka endiselt ning nii nagu „Flandria päevikuski“, seguneb nendes piir „päris elu“ ehk minategelase isikliku jutustuse ja selle ümber tekkiva „kirjanduse“ vahel, mis teeb kõik eriti põnevaks. 
Foto: Silver Kaldoja
 Pärast kirjanduslikku jutuajamist oli kohaletulnud publikul veel võimalus kirjanikega otse suhelda Eesti saatkonna poolt korraldatud vastuvõtu käigus ning lasta hea maitsta Eestist toodud söögil ja joogil.
Foto: Silver Kaldoja
 Viimaseks vaatuseks juhatas Eesti esinduse Euroopa Liidu juures kultuurinõunik Kadri Jauram sisse filmiõhtu, kus linastus eelmise aasta “number 1” film Eestis, Toomas Hussari „Seenelkäik“. Jauram tutvustas eestlaste looduslähedust ja „rahvussporti“ seenekorjamist ning lubas, et nalja saab seal palju.
Oli meeldejääv sündmus.

Üritus sai teoks Eesti saatkonna Belgias, Eesti Kultuuriministeeriumi, Antwerpeni kultuuriklubi Spoetnik, Antwerpen Boekenstad´i, Antwerpeni linna ja Permeke raamatukogu koostöös.

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.