panelarrow

Petrovka – esimese siin leitud eesti küla külastus

Jaan Hein, Eesti suursaadik Astanas
Alustuseks pisut ajaloost ja nimede kujunemisest. Akmola oblastis (ca 100 km-i Astanast loodesse) asuv Petrovka küla sai alguse 1893 aastal, kui paar aastat enne seda kusagilt Põhja-Eesti rannikukülast saadeti maakuulajatena siiamaile kolm Tsaari-Vene armeest vabanenud erusoldatit (põhjuseks, miks just nemad, oli vene keele oskus), kes pidi valima, kas siin leidub kohta, kuhu tasuks ümber asuda, eesmärgiga saada enestele vaba maad. Maakuulajad, kes saabusid rongiga Ust-Kamenogorskisse ja sealt edasi juba karavaniteed pidi lõuna poole, leidsid siit kandist looduskauni koha keset steppi kõrguvate voorte (küngaste, kõrgendike) kohalikus kõnepruugis sopkade vahel, Išimi jõekäärus. Selgus ka, et jõgi on siin kohal lai ja kalarikas. Erusoldatid pöördusidki kohalike võimude poole ja broneerisid tulevase küla jaoks maatüki nende kõrgendike vahel. Ja nii ilmusidki 1893 sügisel siia umbes kolmkümmend peret, kes asutasid küla, mille algne nimi oli Peetri küla, kuid mis nüüdseks on vene keelde ümberpanduna muutunus Petrovkaks. Esimestest ümberasujatest on siiani säilinud veel üks geograafiline nimetus. Nimelt on kõrgema sopka ametlikuks nimeks Juksari, mis eesti keeles oleks Ükssaare, sest pärineb perekonnanimest perelt, kelle talu asetses kohe sopka jalamil. Aastatega oli juurdetulijaid veel nii, et 20. sajandi esimesel kümnendil elas seal juba 80 eesti peret. Ja tõesti, esialgu koosnes küla täiesti ainult eestlastest. Kuni 1920-ndate aastate keskpaigani toimis külas vaid eestikeelne algkool ja alles siis lisandus selle venekeelne õpe. Hilisemate repressioonide ajal muidugi toodi külla erinevate rahvuste esindajaid, sest loomulikult kuulutati edukamad eestlased ka selles külas kulakuteks ja represseeriti, neist vabanenud hooned anti sinna toodud sakslastele, poolakatele, ukrainlastele ja tšetšeenidele.
Mul õnnestus see küla tuvastada pärast aastast otsingut, sest kahjuks puuduvad Astanas sellised andmed ja Riiklik Etnograafia Instituut asub Almtõs ning kummalisel kombel puuduvad neil andmed eesti külade kohta (sellised olid ametlikud vastused), kuid siiski õnnestus leida siit paar eestlast, kes omakorda aitasid otsingutega edasi ja niisiis, kolm kuud tagasi saigi pöördutud külavanema poole palvega võimaldada neid ametlikult külastada. (Võib tunduda kummaline, et miks mitte lihtsalt kohale sõita: Tere, mina siin? Asi selles, et kohalike traditsioonide järgi tooks see külavanemale kaasa suuri pahandusi, sest instruktsioonide järgi peab ta sellisest soovist eelnevalt teavitama oma ülemusi, kuni oblasti kubernerini välja, loomulikult ka julgeolekustruktuure ning saama kõikjalt nõusoleku). Seega kulusidki need kaks kuud kooskõlastuste saamiseks. 31.mail, kui külastasime kolleeg Margus Solnsoniga seda küla, olid meid vastu võtmas ja n.ö. üle vaatamas rajooniülem, sellest oblastist Senatisse valitud rahvasaadik, võimuerakonna „Nur Otan“ allorganisatsiooni esinaine ja loomulikult julgeoleku- ja politseiesindajad. Need kõrged hindajad lahkusid pärast esimest tundi, kui olid kuulanud ära ka minu esinemise ja andnud sellele (nagu nüüdseks on selgunud) positiivse hinnangu. Seega võib saatkonna ja küla vaheline koostöö jätkuda ning edasisi kooskõlastusi pole enam vaja ning saatkond on kutsutud osalema septembris tähistatavale, küla 120. asutamisaastapäeva pidustustele.
 
Tänaseks moodustavad eesti soost inimesed külarahvast 1/3. Eesti keelt räägivad neist kümmekond, kuid meie kombeid ja tavasid täidavad kõik. Näiteks anti lauale täiesti algupärane mulgi kapsas. Ja seda vaatamata sellele, et viimase kahekümne aasta jooksul pole keegi neist Eestit külastanud, kuigi ollakse kirjavahetuses sugulastega Eestis. Külaskäigu auks oli koostatud väga informatiivne näitus fotomaterjalidest, dokumentidest ja raamatutest ning vanavarast. Lapsed tantsisid eesti rahvatantse ja memmed lugesid eestikeelseid lapsepõlvest pärit vemmalvärsse. Saatkonnale kingiti elektrooniline slaidshow küla ajaloost, mis sisaldab samuti fotosid ja dokumente. Plaanime need üle anda Eesti Rahva Muuseumile. Emotsionaalselt kõige liigutavamaks kujunes küla eestlaskonna kingitus saatkonnale (lubasin ka selle edastada muuseumile), esimeste asunike poolt Eestist kaas toodud Aleksander Trummi perekonnale kuulunud eestikeelne palveraamat aastast 1864.
Andsime kohalolnutele teada saatkonna võimalustest, abistamaks neid suhtlemisel Eesti ametiasutustega kui ka muudes dokumente puudutavates küsimustes.
Meie külaskäigust ilmub suurem artikkel kohalikus rajooniajalehes. Hilisemas vestluses külavanemaga tekkisid mõningad mõtted, kuidas oleks võimalik meievahelise koostööga edasi minna.
Kuid nagu öeldud, oli tegemist vaid esimese eesti külaga, kellega on kontakt saavutatud. Meie arhiivide andmeil peaks Ida-Kasahstanis Altai mäestiku jalamil leiduma veel eesti külasid, mis ootavad avastamist.

FacebooktwittermailFacebooktwittermail