panelarrow

Miniturniiri võitjate preemiareis Stockholmi 03.06.2013 – 05.06.2013

Seekordne postitus on külalisautoritelt Tartu Katoliku Hariduskeskuse koolist. Aitäh uutele sõpradele!
Stockholmi reisile saime me nii, et võitsime viktoriinisaate nimega „Miniturniir“. Me olime seal käinud juba ka eelmine aasta, aga siis jäime teiseks. Miniturniir on selline saade, kus vastuseid ei tule teada, neid tuleb pigem arvata (tore ka, muidu oleks päris raske). Välisministeerium oli siis välja pannud sellise auhinna nagu reis Stockholmi. No ja mis meil siis muud üle jäi, kui minna 🙂
Enne laevaga Stockholmi reisimist avanes meil võimalus külastada välisministeeriumi.
Saabusime välisministeeriumi ette eriti lämbel ja palaval (vara)suvisel päeval.
Pärast teiste (erinevatel põhjustel juba Tallinnas viibivate) grupiliikmetega ühinemist, sisenesime ühest väiksest uksest (mis asetses selle võrdlemisi suure maja küljes), et avastada end libeda põrandaga eesruumist. Lunastasime külastajakaardid ja istusime toa nurgas asetsevatele diivanitele ootama ministeeriumi ametnikku Tuuliki Mardisood, kes pärast saabumist juhtis meid läbi kaardiga avatavate väravate/uste rägastiku ja võrdlemisi pimeda koridori, heledalt (päikese)valgustatud toani.
Toas vajusime nahast tugitoolidesse ja lasksime endile tutvustada reisi tegevuskava. Teinud kiire ülevaate, lahkus Tuuliki hetkeks toast ja samas sammus sisse teine välisministeeriumi asjapulk, uurides, et kas meie olemegi need „targad poisid, kes selle „Miniturniiri“ saate võitsid“. Veel paar uurivat küsimust ja ruumi naasis Tuuliki, kelle saabumine andis rohelise tule viimaks meid kiirele ekskursioonile mööda ministeeriumihoonet.
Ekskursioon hõlmas endas rutakat, kuid võrdlemisi informatiivset tutvustust välisministeeriumi ajaloost ja üldistest funktsioonidest. Ringkäigu lõpetuseks sõitsime liftiga hoone kümnendale korrusele, kus saime nautida vaadet päikese käes siravatele Tallinna katustele. Pärast kõrgustest naasmist kohtusime välisministeeriumi avaliku diplomaatia osakonna direktori/direktrissiga Kersti Luhaga, kes andis meile üle erinevad asutuse poolt meile valmis pandud kingitused. Kui pidulik tseremoonia lõppes, lahkusime välisministeeriumist.
Laeval  sai palju asju teha nagu näiteks poes käia ja lihtsalt ringi jalutada. Stockholmi sõites olin ma väga vaimustunud laevast, mis meid sinna viis. Kui me kaptenisillale läksime, tutvustas kapten meile lähemalt kaptenisilda ja seal asetsevaid erinevaid nuppe ja kange. Kapten rääkis meile oma tööst ja ta lubas meil isegi enda tooli peal istuda.
Ootamatult jahedast Stockholmi sadamaesisest parklast jõudsime veerandtunniga Eesti saatkonna ukseni. Sisenemisel tervitasid meid patriootlikult tumesinised seinad ja suursaadiku sekretär. Mõne hetke pärast saabus ka suursaadik ise, kutsudes meid enda vastuvõturuumi maja teises küljes. Seal võtsime istet tugitoolides, mis asetsesid kergete suupistete ja jookidega kaetud laua ääres. Järgmise pooltunni jooksul vastas suursaadik lahkesti meie küsimustele, mis kandusid seinast-seina, riigist-riiki. Ta rääkis endast, riigist, tööst ja paljust muust, valgustades meid mitmel teemal. Kohtumise lõppedes surus suursaadik meil kätt ja me istusime Mercedese mikrobussi ning sõitsime edasi järgmisele kohtumisele.
Järgmisena külastasime Stockholmi Eesti Kooli, kus olime umbes 45 minutit. Selle aja jooksul tutvusime koolimajaga: nägime klassiruume, kantseleid ja ilusat vaadet koolimaja katuselt. Koolil on väga ilus hoov oma väikese spordiplatsi, kiikede ja ronimispuudega, mis tegi mind üpris kadedaks. Kõige muljetavaldavam oli arvutiklass, kus õpilased said kasutada Apple lauaarvuteid, mitte Dell’e nagu meie koolis. Seda nähes kaalusin Rootsi kooli üle tulemist…:)!  Käisime ka kooli all olevates ruumides, kus endistesse varjendikäikudesse on ehitatud söökla ja väike kontserdisaal, mida on külastanud ka president Toomas Hendrik Ilves koos oma abikaasaga.

 

Peale Eesti  kooli külastamist läksime rõõmsasti  vahtkonna vahetust vaatama. Kui me sinna jõudsime,  oli terve plats juba rahvast täis. Head vaatamis- või pildistamiskohta oli päris raske leida, aga leidus meiegi jaoks ruumi ja saime hea ülevaate tseremooniast. Vahtkond saabus hobustel, rivistuti ja hakkas kõlama pidulik muusika. Sõduritel olid uhked sinised vormirõivad, relvad ja läikimalöödud saapad. Liigutused olid väljamõõdetud  ja üheaegsed, täpselt muusika taktis. Päris tore etendus! Siis märkasin ma esimese korruse akna juures kuningat, kes tõmbas akna kinni ja pärast nägime õpetaja ja Tuulikiga veel printsess Victoriat. Lossi juurest lahkudes oli üpris külm ja põikasime korraks  suveniiripoodi  külma eest peitu. Siis sõitsime bussiga Eesti  Maja  ette ja läksime sisse. Seal oli vanaaegne lift (umbes selline nagu filmis ,,Titanic).  Saime sellega sõita ja üpris lahe oli, kuigi see oli aeglane. Maja perenaine rääkis meiega puhtas eesti keeles – saime teada, et Eesti Majas korraldatakse pidusid ja koosviibimisi ning tehakse eestikeelset Päevalehte  Rootsi eestlaste jaoks.  Meil vist õnnestus ka järgmisesse numbrisse saada.  Eesti majas pakuti meile maitsev lõunasöök koos  nende endi tehtud saia ja leivaga.

 

Järgmiseks sihtkohaks oli kuninglik relvakamber.  Relvakamber oli suhteliselt tore. Seal oli palju vanu relvi (ja minu lemmikud olid kõverad mõõgad) ja ülikondi ja riideid. Seal oli ka lõbus kaarikumudel (ja ihaldusväärne kuningakroon, mida pähe panna). Sa võisid proovida ka sellist peeglit, mis rääkis sulle mingit juttu ja pärast „viirastus“ inimene. Seal oli huvitav (eriti kuna ma pole varem käinud), kuigi mõnes kohas olid ainult rootsikeelsed sildid ja siis ei saanud aru. Ja kõige parem osa oli muidugi mängumõõgad.
Viimase vaatamisväärsusena käisime Skyview’s, mis on maailma kõrgeim ümmargune ehitis ehk poolkera, mille sees on staadion ja mille peal olevatel rööbastel saab sõita ümmarguse vagonetiga. Skyview pealt avaneb ilus vaade peaaegu tervele linnale. Mulle oleks rohkem meeldinud, kui see “pall”, millega me sõitsime, oleks liikunud palju kiiremini ja ka piki ehitise külgi. Ilm oleks võinud olla soojem ja Tartusse jõudes oli raske kuumusega harjuda, kuid parem soe kui külm. 🙂
Tagasisõit oli sama lõbus kui sinnasõit, jõudsime õigeks ajaks ja saime ka kiiresti bussi peale (tore oli ka, et Tuuliki meid bussijaamas üllatas ja kingikotid üle andis).
Ühesõnaga: reis oli väga tore, Stockholm on suur ja kaunis linn, meie saatjad ja vastuvõtjad olid sõbralikud ja soojad. Kindlasti läheksin Stockholmi uuesti, kui võimalus avaneb.
Autorid: Hant Mikit Kolk, Siim Tamme, Jaagup Niitvägi, Mehis Taevere ja Carlos Kleimann, Tartu Katoliku Hariduskeskuse nüüdseks juba 7. klassi õpilased

FacebooktwittermailFacebooktwittermail