Meie mees Kabulis / Our Man in Kabul

Tere! Mina olen Vahur ja olen alates juulikuu lõpust Eesti asjur Afganistanis. Tunnistan, et minu Afganistanis viibimise nelja ja poole kuu jooksul on blogi pidamine  pisut unarusse jäänud. Sellesse aega on aga mahtunud väga palju, alates sisseelamise raskutest kuni kaitseväejuhataja visiidi korraldamiseni ning tutvumiskohtumistest kolleegidega kuni mässuliste rünnaku tõttu seitsmeks tunniks Austraalia saatkonda ’vangi jäämiseni’. Tänaseks on esmamuljetest saanud igapäevane rutiin, kuid siiani suudavad üllatada tolm, mis tungib absoluutselt igale poole, ja Kabuli liiklus, mille sarnast pole ma veel mujal kogenud.

Üldine julgeolek Kabulis tundub esmapilgul rahulik, kuid arvestades, et kolleegid teistest saatkondadest kinnitavad, et veel aasta-paar tagasi oli rahvusvahelise kogukonna liikumisvabadus palju suurem, siis tegelikkuses on siinne olukord üsna ettearvamatu. Selle tunnistuseks on ka Kabulis regulaarselt toimunud rünnakud, millest suurimad toimusid 13. septembril, mil rünnati Ameerika Ühendriikide saatkonda ja ISAF-i peakoterit, ning 6. detsembril, mil enesetaputerroristi rünnaku tõttu hukkus ligi 80 inimest. Septembri keskel toimunud rünnak piiras olulisel määral rahvusvahelise kogukonna tegutsemist Kabulis – Austraalia suursaadiku ja minu kohtumise katkestasid saatkonnaturvatöötajad ning ma olin sunnitud jääma ligi seitsmeks tunniks nautima Austraalia külalislahkust.

Sel poolaastal on toimunud kaks Afganistani tuleviku jaoks olulist sündmust – 2. novembril toimus Istanbuli konverents ja pea kuu aega hiljem, 5. detsembril Bonni konverents. Nende konverentside ettevalmistamises oli oluline roll täita ka diplomaatilistel esindustel Kabulis. Istanbuli kogunesid kõigi piirkonna riikide esindajad, kes kinnitasid ühiselt, et regiooni julgeoleku ja koostöö edendadamine nõuab suuremat usaldust riikide vahel ning leppisid kokku vastavad meetmed. Bonnis kinnitas rahvusvaheline kogukond oma pikaajalist toetust Afganistanile ning et Afganistani ei jäeta pärast 2014. aastat üksi. Afganistan lubas aga pühenduda võetud kohustuste täitmisele.

Eesti ja Afganistani kahepoolsete suhete arendamise tuleristseks minu jaoks oli kindlasti kaitseväejuhataja visiidi korraldamine Afganistani 11.-14. oktoobril. Visiidi ettevalmistamise ja läbiviimise tegid keeruliseks nii julgeolekunõuded kui ka kultuurilised erinevused eestlaste ja afgaanide asjaajamises.

Igapäevaste töökohustuste kõrval – osaliselt ka nende hulgas – on meeldivaks vahelduseks Kabulis töötavate eestlastega suhtlemine. Kabulis töötab kokku pisut üle paarikümne eestlase, kelle tööandjateks on väga erinevad institutsioonid – rahvusvahelised organisatsioonid, arengukoostööga tegelevad ühendused, eraturvafirmad.

* * *

Hi! I’m Vahur and from the end of July I have been Chargé d’Affaires of Estonia in Afghanistan. I have to admit that during my stay in Afghanistan of last four and a half months the blogging has been a bit neglected. This period of time, however, has been very busy starting from the settling my things to the organization of the visit of Chief of Defence, and from introductory meetings with my colleagues to my ‘imprisonment’ in the Australian embassy for seven hours due the insurgency attack in Kabul. Today, the first impressions have become a daily routine, but I am still able to surprise about the dust that permeates absolutely everywhere, and the traffic in Kabul, the like of which I have not yet experienced elsewhere.

At first glance, general security in Kabul seems pretty good, but given that colleagues from the other embassies have confirmed that only a year or two ago there was a lot more freedom of movement for the international community, then in practice the situation here is quite unpredictable. This is demonstrated by the regular attacks in Kabul, the biggest of which took place on 13 September when the U.S. embassy and ISAF HQ were attacked by insurgency, and the 6 December, when the suicide bomber attack killed nearly 80 people. The mid-September attack limited substantially the movement of the international c

ommunity in Kabul – we were forced to stop the meeting with the Ambassador of Australia and to enjoy the next seven hours the Australian hospitality.

In the autumn, two major events have taken place for the future of Afghanistan – the Istanbul Conference was held on 2 November, and nearly a month later, on 5 December – the Bonn Conference. Preparations for these conferences have also kept busy the diplomatic missions in Kabul. Representatives of all countries of the region gathered in Istanbul and agree that promoting regional security and cooperation requires measures to build confidence and trust among countries. In Bonn, the international community reaffirmed its long-term support to Afghanistan and that Afghanistan will not be left alone after 2014. Afghanistan, however, promised to focus on the implementation of its commitments.

The biggest challenge of developing bilateral relations between Estonia and Afghanistan certainly was for me the organization of the visit of the Estonian Chief of Defense to Afghanistan on 11 – 14 October. Preparation and conduct of the visit was not easy due to the security conditions, as well as cultural differences in bureaucratic procedures between Estonians and Afghans.

Besides my daily duties, and partly among them as well, it is a pleasant opportunity to meet with Estonians who work in Kabul. In Kabul there live slightly more than 20 Estonians, who are employed by very different institutions – international organizations, organizations engaged in development cooperation, private security companies.