panelarrow

Erik Harremoes – üle poole sajandi Euroopa Nõukogus

| 0 comments

Peter Pedak
Eesti esindus Euroopa Nõukogu juures

Pas vrai?! Pole tõsi?! 51 aastat Euroopa Nõukogus ja ilma psühhiaatri abita!“ naljatas Prantsuse suursaadik, kui teatati, et sel suvel lahkub pensionile kunagine organisatsiooni õigusdirektor, ustav Eesti ja eestlaste sõber, meie alalise esinduse kauaaegne vabatahtlik erinõunik Erik Harremoes.

Pealtnäha tavaline kolmapäevahommik Strasbourgis, Euroopa Nõukogu ministrite komitees.
Organisatsiooni iganädalasel tähtsaimal nõupidamisel võtavad ümarlaua taga koha sisse välisministrite asemikud ehk suursaadikud oma alluvatega. Traditsiooni kohaselt tervitab eesistuja koosoleku alguses uusi kolleege ja tänab lahkujaid. 29. juunil 2011 on aga praegusel Monsieur le Président’il, Ukraina suursaadikul, öelda ka midagi ebaharilikku: pärast 51 aastat Euroopa Nõukogus – või „selle orbiidil“ – tõmbab oma karjäärile joone alla organisatsiooni kunagine õigusdirektor, viimased 16 aastat Eesti esinduse erinõunikuna töötanud Erik Harremoes. Silmnähtavalt erutunud hallipäine härrasmees peab liigutava tänukõne. Kuulajate pilgud on imestunud, vahest isegi hämmeldunud, aplaus tugev ja pikk. „Hetk kui pisar“, et kasutada Lennart Mere sõnu 1991. aasta augustikuu tundmuste kohta. „Aga kes on üldse Erik Harremoes?“ küsisid mõttes mõnedki Euroopa palees istunud diplomaadid ja küsib arvatavasti enamik eesti rahvast. Eriku lihtne ja kerge olek ning sügav inimlikkus on pannud teda hoiduma enda avalikust tähtsustamisest ja eksponeerimisest. Näib, et ta on alati naudinguga keskendunud tegevusele, mitte selle viljadele. Kas või selles mõttes on ta väärt eeskuju, iseäranis meie diplomaatidele. Märkimisväärne on ka tema biograafia.

Eesti saab Euroopa Nõukogu liikmeks. 14. mai 1993. Dokumentidele kirjutavad alla välisminister Trivimi Velliste ja peasekretär Catherine Lalumière. Ministrit assisteerib Erik Harremoes.
Erik Harremoes sündis 4. aprillil 1930 Taanis. Jõuka advokaadi pojana sai ta parima võimaliku hariduse – pärast juuraõpinguid Kopenhaageni ülikoolis (1948–54) täiendas ta end Sorbonne’is, Londonis, Haagis, New Yorgis ja Cambridge’is. Isa lootused kasvatada Erikust endale mantlipärija paraku ei täitunud. 1959. aasta lõpul luges noormees põnevusega kuulutust, et Euroopa Nõukogu otsib juristi, kes oskaks mõnda põhjamaa keelt ja tunneks sealset õigussüsteemi. Nõukogu loomisest oli just möödunud 10 aastat ja selle inimõiguste komisjon asus arutama esimest Põhjala riigi vastu esitatud kaebust. Jõudnud Strasbourgi, võeti Erik vastu tohutu dokumendihunnikuga, mille põhjal ta pidi nelja tunni jooksul koostama kaasuse asjaolude kokkuvõtte ja pakkuma lahendusvariandi. Kuigi kandidaatide seas oli kuuldavasti ka Taani välisministeeriumi (juba teatava kogemusega) teenistujaid, valiti välja Erik Harremoes. 4. jaanuaril 1960 alustas ta Euroopa pealinnas tööd.
Taustaks tuleb selgitada, et Strasbourgis tegutses kuni 1998. aastani kaks põhiõiguste kaitse institutsiooni: inimõiguste komisjon ja inimõiguste kohus. Kord oli selline, et üksikisikud esitasid kaebuse komisjonile, kes tuvastas õiguste rikkumise ja edastas siis asja otsustamiseks kohtule. Harremoesi teenistuse algusajal töötas komisjonis viis ja kohtus kaks juristi. Pool sajandit hiljem on neid 700–800. Veelgi markantsem on kontrast lahendamata kohtuasjade arvu vahel – tollal kaks, nüüd 150 000. Kohtuistungeid peeti paar tükki aastas, komisjon kogunes veidi sagedamini, viis–kuus korda hooaja jooksul. „Näib, et minu kogemused sellest perioodist kuuluvad pigem arheoloogia kui ajaloo valdkonda,“ muigab Harremoes. „Noored võivad arvata, et kirjeldan olukorda Neanderthalis.“ Pärast viit aastat inimõiguste komisjonis suundus ta edasi Euroopa Nõukogu õigusdirektoraati, jättis seal kiiresti hea mulje ja vallutas oma professionaalse elu kõrgeima tipu, olles 1977–1995 organisatsiooni õigusdirektor.

Viimast korda Euroopa Nõukogu ministrite komitees. 29. juuni 2011. Eesti esinduse diplomaatide Karen Tikenbergi ja Peter Pedakuga.

Sellel ametikohal korraldas ta ka endise idabloki riikide ühinemist Euroopa Nõukoguga. „Paradoksaalsel kombel algas kõik juunis 1989, kui Gorbatšov külastas Strasbourgi ja tegi ettepaneku moodustada koostöövõimaluste arutamiseks „topelttroika“,“ meenutab Harremoes. „Euroopa Nõukogu „troikast“ sai peaaegu automaatselt organisatsiooni sõnumitooja, kontaktide looja ja toetusprogrammide korraldaja kõigis vabanenud Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Ja minul oli õnn olla üks kolmest „troika“ liikmest. Nii et kui Eesti taotles 1991. aasta augustis Euroopa Nõukogu abi, olime selleks valmis. Juba oktoobri alguses sõitsime koos põhiseadusekspertidega Tallinnasse. Mäletan elavalt arutelusid põhiseaduse assamblees, innukat pressihuvi ja pidulikku õhtusööki restoranis Gnoom.“ Harremoesi teeneid meie õigussüsteemi ülesehitamisel, põhiseaduse koostamisel – ja iseäranis saamisel Euroopa Nõukogu liikmeks (14. mail 1993) – ilmestab fakt, et 1996. aastal määras vabariigi president talle ühe kõrgeima autasu, mida välismaalasele võib anda, Valgetähe I klassi teenetemärgi.

Lahkumispidu Rohani palees. 5. juuli 2011. Abikaasa Joani, kantsler Alar Streimanni ja Euroopa Komisjoni asepresidendi Siim Kallasega

Aprillis 1995 täitus Harremoesil 65. eluaasta, mis tähendas, et teenistus Euroopa Nõukogus peab lõppema. Kuuldused sellest jõudsid eestlasteni. Strasbourgis viibiv president Meri kutsus Eriku oma hotelli hommikusöögile ja uuris, mis tingimustel oleks ta nõus meie diplomaate abistama. Harremoesi esimene ja olulisim tingimus oli, et ta tahab töötada tasuta… Muud üksikasjad lepiti kokku välisminister Jüri Luigega ja 1. mail 1995 saigi päev varem nõukogu õigusdirektori kabineti ukse sulgenud Erik Harremoesist Eesti esinduse vabatahtlik erinõunik. „Kui ma vanuse tõttu pensionile jäin, pandi mind „taaskasutusse“, sedapuhku „teisele poole lauda“,“ kirjeldab asjade käiku ta ise. „Mõlemal „lauaäärel“ töötamine on mind innustanud ja pakkunud maksimaalset rahuldust. Olin aktiivne ajal, mil otsustati Euroopa tulevik, ja olen saanud olla seotud ajalooliste sündmustega pärast 1989. aastat. Kõige selle eest olen äärmiselt tänulik Euroopa Nõukogule ja Eesti valitsusele, samuti Taani valitsusele, kes andis mulle 1995. aastal rohelise tule, lausa õhutas mind, et asuksin tööle Eesti heaks.“ Harremoesilt on sageli küsitud, miks ta valis kõigist abivajavatest riikidest välja just Eesti? Põhjuseid oli nii sentimentaalseid kui ka praktilisi. „Kui tunded kõrvale jätta, siis mängis olulist rolli see, et Eesti sai juba aasta pärast (1996) ministrite komitee eesistujaks,“ selgitab ta. Kuidas kõik täpselt sündis, kuidas taastas Eesti oma koha Euroopa riikide peres, milliseid raskusi ületati ja millest rõõmu tunti, saame loodetavasti kunagi lugeda Eriku ja tema kaasteeliste mälestustest.
 

Harremoesi on tulnud tervitama ka Euroopa parlamendisaadikud Ojuland ja Tarand
 

Möödunud on 16 aastat. Mullu tähistas Erik Harremoes oma 80. sünnipäeva. Loodus on andnud talle erakordse tervise, vaimuteravuse ja elurõõmu. Ometi tekib ka kõige vitaalsematel ühel hetkel küsimus: millal on õige aeg tööelu lõpetada, kelle ja millisena lüüa oma lõppakord? Harremoes otsustas, et õige aeg on nüüd. Esimest korda üle Euroopa Nõukogu läve astumisest on möödas üle poole sajandi. Muutunud on kogu organisatsiooni struktuur: ei ole enam inimõiguste komisjoni, õigusdirektoraati ega selle direktorit. Ministrite komitee istungeid on Harremoesi silme all juhatanud 72 suursaadikut, Eesti esinduse juhi kabinetis on istunud neli diplomaati, alates Karin Jaanist kuni Sulev Kannikeseni. Ja nii voolab see kõik edasi. „Ma tean, et nõukogu ees on praegu huvitavad küsimused – ülesannete, struktuuri ja rahastamise kohta – ning lahendused tuleb leida, nii lühiajalised, keskmise pikkusega kui ka pikaajalised. Ja kindlasti hakkan ma sellest natuke puudust tundma,“ tunnistas Harremoes oma viimases kõnes ministrite komiteele. „Ent kui oled jõudnud teatavasse ikka, nagu mina olen jõudnud, siis on tulevik – juba iseenesest – lühiajaline perspektiiv ja see perspektiiv võib, vähemalt minu jaoks, olla tagasihoidlikum ja pingevabam, mitte tingimata Euroopa, vaid kohaliku tähtsusega. Seetõttu keskendun uutele väljakutsetele Strasbourgi kultuurielu korraldamisel.“ Erik Harremoes ei ole nimelt kaugeltki mitte tavaline juristist kuivik, vaid asjatundlik kaunite kunstide nautija, paljude kultuuriseltside liige, ooperisõprade klubi asepresident, Ülem-Reini muuseumielu ja St. Guillaume’i koguduse muusikatöö edendaja. Koos abikaasa Joaniga on tal ka tihe ja põnev reisigraafik. Tänavugi on paljude sihtpunktide seas olnud revolutsioonilised Bahrein ja Maroko, rääkimata kodusest klassikalisest Euroopast. Ei üllata, et oma viimases kõnes kasutas Harremoes uljast prantsuse kõnekäändu: „Je suis vraiment trop vieux pour prendre la retraite. Je laisserai cela aux plus jeunes que moi.“ (Olen liiga vana, et erru minna. Jätan selle noorematele.)

Harremoesi tänamiseks korraldas Eesti esindus 5. juulil Strasbourgi kunstimuuseumis, Rohani barokkpalees tema austamisürituse. Õhtu peategelasele valmistas suurimat rõõmu, et kohale tulid ja elustasid 20 aasta jooksul kogutud mälestusi paljud Eesti poliitikud ja riigiametnikud: Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas, kes oli 1996. aastal välisminister ja keda Harremoes toetas Euroopa Nõukogu eesistuja vastutusrikkal kohal; Välisministeeriumi kantsler Alar Streimann, suursaadik Strasbourgis 2003–2006; Euroopa Parlamendi saadik Kristiina Ojuland, Eesti esimene asjur Euroopa Nõukogu juures 1993–1994 ja hilisem välisminister; Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam, Harremoesi hea tuttav juba põhiseaduse assamblee aegadest; Välisministeeriumi endised kantslerid Indrek Tarand ja Marten Kokk; suursaadik Pariisist Sven Jürgenson ning, last but not least, esinduse rajamise aegadel Strasbourgis töötanud diplomaat, praegune suursaadik Viinis Eve-Külli Kala. Oma tervituskõne lõpus kinnitas kantsler Streimann Harremoesi kuuereväärile Välisministeeriumi vastasutatud hõbemärgi ja lubas, et selle badge’iga võib ta igal ajal meie majja sisse astuda ja me jääme teda alati ootama.

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.