panelarrow

Akadeemiline aukonsul Soomest

Turu Ülikooli rektor ning üks viiest Eesti aukonsulist Soomes Keijo Aarre Virtanen ootab suure rõõmuga oma ametist pensionile jäämise aega, sest siis on tal aega tegeleda kõige sellega, milleks seni töö pole mahti andnud. Ta läheks kohe abikaasaga reisima või paneks kodus mängima mõne plaadi oma hiiglaslikust muusikakogust. Ja ühtlasi oleks tal senisest palju rohkem aega tegeleda Eesti aukonsuliks olemisega.
On vähe üle kuuekümneseid mehi, kes küsimusele, mis tunne on näha oma elutöö tegemiseks mõeldud aja lõppemist ja vananeda, vastaksid Prantsuse näitleja ja laulja Maurice Chevalier’ sõnadega, ise küsimusest ilmselgelt lõbustatult: „Kõrge iga ei olegi nii halb, kui mõelda alternatiivile.“ Turu Ülikooli rektor Keijo Aarre Virtanen, kellel pealtnäha on joviaalse prantslasest südametemurdjaga sama palju ühist kui Lapin Kultal Dom Perignoniga, oleks kindlasti nende väheste hulgas. Ta ootab vanemaks saamist ja pensionile jäämist ning tal on selleks ka hea põhjus: „Ma olen liiga palju ära olnud.“
Ehkki Virtanen istub seda öeldes päris kindlasti oma kabinetis akna all kirjutuslaua taga, küll peaaegu kadunud lae poole kõrguvate ja hoolikalt süstematiseeritud paberivirnade varju – kõigi meilide väljaprintimise ja siis paberilt lugemise mugavuse varjukülg –, on tema pilk ikka veel kusagil palju kaugemal kui hammustavalt külmas Soome talvepäevas teisel pool aknaklaasi.
Rektoraat Turu kesklinnas Vesilinnanmäkil on seejärel haudvaikne nagu kogu ülikoolilinnakki, vaid jalgrattaparkla üsna rektoraadi akna all annab märku, et kusagil on ka inimesi liikvel.
Jalgrattaparkla on sel päeval, nagu ikka, täis Turu ülikooli tudengite – Soome suuruselt teises ülikoolis on neid üle 20 000, paar tuhat rohkem kui Tartus – pisut härmas rattaid. Üht tüüpilist soomlast miinuskraadid, kiilasjää ja madalalt käiv terav talvepäike nüüd küll jalgratta selga istumast ei takista.
Virtaneni jalgratast parklas ei ole, tal õigupoolest polegi seda. Tal pole ka oma paati, suvemaja mere ääres, suuski, igatalvist traditsioonilist perepuhkust Kanaaridel.
Kui tal poleks inglise keeles rääkides seda ürgsoomelikku aktsenti, mille soomlased kindlasti patenteerima peaks, pretensioonitut ülikonda ja kabinetti 1950ndate Soome arhitektuuri musternäidiseks sobivas hoonemonstrumis, võiks hetkeks isegi kahtlustada, et ta pole soomlane.
Siis ei tea ma veel midagi tema popmuusika kollektsioonist, kuhu pärast 1980ndaid suurt midagi lisandunud pole, ja seda, kuidas ta enda jaoks Elvis Presley avastas. Lõpuni jääb saladuseks, kas ta kunagi ka pisutki ekstravagantsema lõikega pükse ja uljama tukaga soengut on kandnud.
Turu Ülikooli rektor Keijo Virtanen on Eesti külge tihedalt seotud ülikoolidevahelise koostöövõrgustiku ja aukonsulitöö kaudu, millele ta 2012. aastal rektori ametiaja lõppedes kogu oma energia kavatseb pühendada.
Sel hetkel näib aga siiski, et tal lihtsalt pole olnud aega olla tavaline soomlane. Laevaga Helsingist Tallinna sõitnud ta muidugi on – ja Viru hotellis peatunud ka –, sest ehkki mitte tavaline, on ta ikkagi soomlane.
Nüüd, mil aastaid kaugelt üle kuuekümne, pole Virtanenil ka illusiooni, et 2012. aasta kevadsemestri lõpus pensionile jäädes, kui tal oleks esimest korda aega tavaliseks soomlaseks hakata, ta seda ka teeks. Ehkki iseenesest poleks teda tegelikult sugugi raske kujutada ette mõnel soome tangopeol, riietatuna viigipükstesse, ruudulisesse särki ja laia triibuga kootud vesti – või bingoõhtul Pärnu sanatooriumi Tervis Pilliroo baaris.
Rektor Virtanen ootab seda aega teisel põhjusel. Kätt veeklaasi järele sirutades kurdab ta küll, et tervis ei luba enam pikki distantse joosta, kõigest mõni kilomeeter korraga, ja et järgmisel päeval ees ootava tervisekontrolli tõttu ei tohi ta juua kohvi (soomlase jaoks tõeline tragöödia, sest keskmiselt joob soome mees 5,6 ja naine 5,1 tassi kohvi päevas). Tal on äraoldud aja kompensatsiooniks soov kohal olla ja teha midagi, mida ta ainult Turus olles teha saab ja milleks tal praegu pole nii palju aega, kui talle meeldiks.
„Siis on mul lõpuks ometi nii palju aega tegeleda Eesti aukonsulitööga, kui ma seda tegelikult tahaksin,“ avalikustab 2001. aastast Varsinais-Suomi (Päris-Soome) maakonnas Eesti Vabariigi aukonsuliks olnud Keijo Virtanen tulevikuplaanid. Nii et teda pole tegelikult inspireerinud Maurice Chevalier, ehkki vananemisiidol on siiski olemas – sealsamas Turus.
„Vaadake Turu endist linnapead Armas Lahoniittyt,“ elavneb ta Varsinais-Suomi Eesti keskuse esimehele mõeldes. „Tal oli veel rohkem tegemist kui minul, kui ta Eesti keskuses tööd alustas, nüüd on ta pensionil ja ta on nii aktiivne!“ Virtaneni hääles on kuulda kerget kadedusenooti.
Ehkki kellelgi peale Virtaneni enda pole tunnet, et ehk ei tegele ta oma aukonsuli tööga piisavalt – formaalseid kohustusi, olgem ausad, on ka vähe ja rektoraadi sekretäridele on neist pea kõik peale allkirjade andmise täiesti jõukohased – , peab Virtanen pensionile jäädes enne Eesti-Soome suhete edendamist ühe oma inimsuhte edendamise asja ära õiendama.
Nimelt ootab Virtaneni abikaasa Orvokki Virtanen juba ammu planeeritud pikemat ühist puhkusereisi, sest kõigi oma „äraolemiste“ sisse on abielupaar Virtanenil aastakümnete jooksul peale töösõitude mahtunud vaid paar pikemat nädalavahetust maailmalinnades Pariisis ja Roomas. Ent pensionipõlvest kauem ei õnnestu ühist puhkusereisi enam edasi lükata isegi mitte väga rahumeelses ja tolerantses Soome perekonnas. „Ehkki mulle tundub, et igal inimesel on elus mingi reisimise limiit ja minu oma on ammu täis,“ ei jäta Virtanen märkimata.
Ta veedaks hea meelega kogu oma aja Turus, teeks vahel küll autoga mõne pikema tiiru Turu saarestikus – tänu sildadele-praamidele jõuab autoga päris kaugele –, käiks suvel ujumas või lihtsalt Läänemere ääres jalutamas. Kuigi jah, aasta kõige pimedama aja, mis rektoritöös tähendab ka õppeaasta stressirohkemat poolt, veedaks ta koduigatsusest üle olles ikkagi hea meelega kusagil kaugel.
Ära on Virtanen olnud tõesti palju. Rektor ja Eesti aukonsul on kultuuriajaloo professor ja silmapaistev teadlane, kelle uurimistöö on seotud Ameerika ajaloo ja ühiskonnaga ning selle mõjudega Euroopa ja eeskätt Soome kultuurile – valdkond, mis on nõudnud kuude, isegi aastatepikkust tööd USAs ja Kanadas. USAsse läks ta esimest korda 25-aastaselt, sel ajal ei olnud riikide, veel vähem kontinentide vahel liikumine nii igapäevane ja tavaline või isegi kergelt tüütu, nagu see tänapäeval võib tunduda.
Virtaneni Eesti-hobi tundub selle kõige juures esmapilgul väga ebareeglipärane, isegi kergelt irratsionaalne. Tõsist huvi Eesti kui riigi vastu Virtanenil enne aukonsuli ameti vastuvõtmist õieti polnudki, kuigi sidemed Eestiga olid tal tõesti tihedad: ta oli aastaid arendanud ülikoolidevahelist koostööd nii Baltimaade kui Läänemere ümbruse riikides. Koostöö taastamine Eesti ja Soome ülikoolide, eriti Turu ja Tartu Ülikooli vahel, oli tema jaoks enam kui loomulik. Turu ülikooli asutas 1640. aastal – vaid kaheksa aastat pärast Tartu ülikooli asutamist – Rootsi kuninganna Kristiina. Sealjuures avati Tartu Ülikool esimese eestikeelse ülikoolina aasta enne seda, kui Turu Ülikool esimese soomekeelse kõrgharidusasutusena 1920. aastal.
Veenda Virtaneni tiheda töögraafiku kõrval veel aukonsuli ametit vastu võtma oli seega väga loogiline samm, ka ta ise ei oska pakkuda kedagi teist, kellele välisministeerium tol hetkel selle ettepaneku teha oleks võinud.
Nii et talle omase põhjalikkuse ja töökusega – „Ma olen lihtsast perest, tööliste perest, olen kogu elu kõvasti tööd tegema pidanud“ – võttis ta enda kanda ka aukonsuli rolli, kasvades aastatega Eesti külge järjest rohkem kinni ning sidudes akadeemilise elu aukonsuli tööga: Turu Ülikooli rektoraat on ühtlasi Eesti Vabariigi aukonsulaat.
Virtaneni hoolega süstematiseeritud dokumentidevirnades on koos nii akadeemilist elu kui aukonsuli tööd puudutavad paberid – Turu ülikooli rektoraat on ühtlasi Eesti aukonsulaat.
Eesti keelt ära õppida pole Virtanenil siiski aega olnud, tõsine estofiil on selle ajaga kasvanud hoopis Virtaneni abikaasast, kellel juba pensionile jäänuna on olnud võimalik oma Eesti-unistust realiseerima hakata ja kes on keelegi selgeks saanud. Abikaasa on pärit Karjalast, juurteotsad ulatuvad aga Eestisse, nii et tema Eesti-huvi läheb sanatooriumipuhkustest ikka palju kaugemale. Näiteks eelmisel nädalal sai ta kingiks Raimo Pullati raamatu „Vana Tallinn“. „Mitte sellest liköörist, eks ole,“ võtab Virtanen aega, et muheleda oma nalja üle, ja lisab: “Ja tal oli selle üle siiralt hea meel, ta sai seda juba täiesti vabalt lugeda!”
„Vanasse Tallinna“ sõidab Virtanen nn keskmisest aukonsulist tihedamalt – teda ei seo ju Eestiga mitte ainult aukonsulitööst tulenevad kohustused. Päris esimest korda nägi ta Tallinna kilukarbisiluetti juba 1977. aastal legendaarse „Georg Otsaga“ Tallinnale lähenedes, seltsiks kamp nii umbes kolmekümneseid kolleege ajaloo osakonnast ja taskus Viru hotelli toabroneering. Tema esimene mälestus on vaatamata ajastule hea ja rohkemgi kui sõidu põhjuseks olnud konverentsi mäletab ta meeleolukat külaskäiku kellegi, ilmselt mõne teaduri koju, kellega tal neil aastatel kontaktid olid. Ehkki põhjalikkus, millega piirivalvur uuris tal kaasas olnud Soome ajalehte, hämmastab Virtaneni siiani.
Järgmine kord laevaaknast Tallinna torne nähes oli aasta juba 1997 ning linna siluett küll sama, kuid kõik muu tundmatuseni muutunud. Läänemere-äärsete riikide ülikoolidevahelise koostöövõrgustiku loomine oli just alanud ning see külaskäik alles esimene pikast Tallinna-visiitide rivist. Balti riikide, eriti Eesti kiire areng üllatab ja rõõmustab Virtaneni siiani. Ta usub, et enamik soomlasi naudib tänases Eestis käimist – ja ta ei mõtle neid, kes võtavad ette regulaarseid palverännakuid sadama ümbruse alkoholipoodidesse. Soomlastele meeldib Eesti atmosfäär, mis on küll Soomele lähedane, ent samas ikkagi võluvalt erinev nii Lõuna-Eesti looduses kui Tallinna vanalinnas.
Ehkki töö toob Virtaneni sageli Tallinna, on side Tartuga, mis on üks tema lemmikpaiku Eestis, ehk tihedamgi. Kreutzwaldi tänavat pidi Tartusse sisse sõitjatele jääb vahemerelikult valevana silma Villa Tammekann, kus tegutseb Turu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Granö keskus, mis saanud nime ühe esimese Tartus õpetanud soome professori, samuti turulase Johannes Gabriel Granö järgi. Tartu Ülikooli audoktor Virtanen on 1999. aastal selle maja aeda tamme istutanud, koos Tartu Ülikooli tollase rektori Jaak Aaviksooga, kes omakorda on Turu Ülikooli audoktor.
Virtanenile meeldib ka Kuressaare – sealgi on Turu Ülikooli Sihtasutusel pisut kadestamisväärselt kaunist kinnisvara pargi servas –, aga sinna ta paraku nii tihti ei jõua, kui sooviks. Ehkki ülikooli eestvedamisel räägiti mõned aastad tagasi isegi Turu-Kuressaare lennuliini avamisest, on teekond Saaremaale sageli ettevõtmiseks liiga keeruline ning akadeemiline elu ilmselgelt elavam Tallinnas ja Tartus.
Virtaneni eestlastest tutvusringkond on võrdlemisi akadeemiline. Kodulinnas Turus, kus eestlasi püsivalt elab küll alla tuhande, kuid ebamäärase pikkusega tööotsi ehitajate-koristajatena on tegemas kindlasti veel teist sama palju, kohtab ta kaaslinlastest eestlasi haruharva.
Ent Eesti lähedust tunneb ta sellele vaatamata ka künka otsa ehitatud rektoraadis istudes. Turu Ülikoolis on viimastel aastatel kogu aeg umbes 100 eesti tudengit õppinud. See arv on aastatega järjest kasvanud. Eesti tudengid jõuavad Turusse vahetusüliõpilastena, kuid on neidki, kes seal doktoriõppesse astuvad ja ka kraadi kaitsevad. Virtanen on oma rektoriaastate jooksul näinud välistudengite arvu kasvu – ja kindlasti sellele väga palju kaasa aidanud. Turu Ülikool osales Erasmuse tudengivahetuse programmis juba enne Soome Euroopa liitu astumist. Kui 1980ndate lõpus oli Turu ülikoolis igal õppeaastal nii kolmkümmend välistudengit, siis nüüd on neid tervelt 1500 ringis.
Elanike arvult Soome viies linn Turu on väiksusele vaatamata väga rahvusvaheline, aukonsulaadi ja Eesti keskuse töö Maarjamaa kultuuri tutvustamisel jõuab palju rohkemate rahvusteni kui soomlased.
Välismaalastest püsielanike arvult on Turu Helsingi järel Soomes teisel kohal ja lisaks 10 000 „pesuehtsale“ välismaalasele on veel tuhandeid neid, kelle juured kusagil mujal.
Ehkki ülikool on rahvusvahelistumisele väga palju kaasa aidanud – ja selles jagatava õpetuse kõrge tase on ka üks rahvusvahelistumise positiivsemaid tagajärgi – , on seda soosinud ka Turu geograafiline asend ja Soome kõrgetasemeline sotsiaalabisüsteem.
Turu rahvusvahelisuse teiseks visiitkaardiks Virtaneni juhitud ülikooli järel on igareedesed kaklused erineva nahavärviga linnaelanike vahel, mille avalöök virutatakse tavaliselt Turu keskväljakul ning mille kordused siis – Twitteri ja Facebooki õhutusel – üle linna baarides linastuvad.
Isegi kui mõni eestlane neis osaleks, saaks aukonsul sellest teada alles esmaspäevasest ajalehest, paremal juhul aga üldse mitte kunagi. Kui näiteks Ladina-Ameerikas kohtub aukonsul pahatihti Eesti kodanikega arestimaja külastusteruumis, siis Virtaneni kohtumised leiavad tavaliselt aset üritustel, mille kutsele on riietuseks märgitud vähemalt „tume ülikond“, kuid enamasti midagi veel glamuursemat.
Ning ehkki Turus on aukonsulaadi mitteformaalsed ettevõtmised, millele Virtanen kavatsebki oma pensioniaastad pühendada, intensiivsemad ja aeganõudvamad kui paljudes muudes riikides ja regioonides – Soomes on kokku viis Eesti aukonsulit –, tuleb ainus negatiivne emotsioon aukonsuli töös ikkagi sellest, et vahel õhtusöögile minnes visiitkaardid maha ununevad.
Teisalt on Virtaneni rektorigeen liiga tugev, et tema amet vaid ühelt õhtusöögilt teisele liuglemisega sisustatud oleks. Tänu Virtanenile toimub Turus igal aastal Eesti Vabariigi aastapäeva puhul Eesti-teemaline seminar, mis koos sellele järgneva vastuvõtuga toob kokku Eestist huvitatud akadeemilise elu, majandus- ja poliitikategelasi, väga tihti ka suursaadikuid. 2009. aastal pidas Virtaneni kutsel ülikoolis avaliku loengu ka Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Riigivisiitide käigus on rektor võõrustanud kõiki kolme viimast Eesti presidenti; tihedaim oli koostöö Lennart Meriga, kes oli Turu Ülikooli audoktor.
Akadeemiliste ürituste kõrval on Virtanen kohal kõikidel Eesti kultuurisündmustel Turus ja usub, et 2011. aasta, mil Euroopa kultuuripealinna tiitlit kannavad nii Tallinn kui Turu, liidab kahte riiki ja Soome kunagist pealinna Eesti pealinnaga veelgi rohkem.
1229. aastal asutatud Turul on Soome kultuuriloos oluline roll: siin sündisid Soome esimene kool, klooster, haigla, kohus, Turu Akadeemia ja trükikoda. Pealinna tiitli kaotamist Helsingile ei andestata ilmselt kunagi ning ekspealinn pingutab nii akadeemilises kui kultuurielus poliitilisele pealinnale Helsingile oma üleoleku näitamise nimel kõvasti.
Ehkki Turu ülikool on Virtaneni rektoriks olemise ajal kasvanud väga rahvusvaheliseks, on ülikooli parkla ka südatalvel üdini soomelik ja jalgrattaid täis.
Kõikvõimalikke Eesti kultuuriüritusi Turus saab Virtanen juba praegu avada või külastada sellise sagedusega, et on Eesti kultuurieluga ilmselt pareminigi kursis kui suur osa tallinlasi või tartlasi. Aukonsulaadi koostöö Eesti keskusega on tihe ning nüüd, kus seltsi esimehel juba on rohkem aega ning aukonsul samasuguse tegutsemisvabaduse poole liigub, veelgi elavamaks muutumas. Küll toimuvad siin kontserdid Eesti muusikast ja Eesti muusikutelt, küll õhtusöögid Eesti rahvusköögist lookas laudade taga.
Liites rektori- ja aukonsulitöö kohustused, saab hulga õhtuid, mil ülikond ja veinipokaal on kohustuslikud. Seega vabadel õhtutel ei unista Virtanen järjekordsest võimalusest seitel pähe kammida ega libista hellitavalt käega üle lipsukollektsiooni, vaid hoopis aastakümnetega kogunenud muljetavaldava popmuusikakogu. Plaadikogus on ka üksjagu klassikat, peab akadeemik vajalikuks lisada.
Aga see väike Naantali poiss temas, kelle kodutänaval 1958. aastal avati linna esimene kino, kuhu ta igal võimalikul hetkel jooksis – tihti rohkem taustamuusika kui filmi enda pärast – ja hiljem suuremate poiste käest, kellel juba olid Elvis Presley plaadid, neid kuulata noris, on temas ikka veel alles. Virtanen on vana kooli melomaan ja esteet, kellele CD formaadi tulek oli pettumuseks nii heli kui miniatuursete plaadiümbriste tõttu. Ehkki praegu on tema hoolikalt järjekorda seatud kogus ka CDsid, on koduõhtu idülli osaks vinüülplaadilt kostev muusika.
Kaasaegne popp teda ei köida, uusimad artistid kogus on 1980ndatest, mil Virtanen veetis pikki perioode popmuusika kuningate riigis USAs. Selline kollektsioon teeks kadedaks ilmselt ka rahvusraamatukogu popmuusikaosakonna ning paljusid eelmiste kümnendite muusikat puudutavaid edetabeleid teab ta siiani peast.
„Ma naudin oma hobisid – eriti meeldib mulle nende juures see, et need ei võta palju aega,“ naerab Virtanen, kes aasta soojemal poolel enne päeva akadeemilisele osale keskendumist koduukse alt jooksuringile läheb. Ta armastab ka raamatuid (just raamatuid ja pisut vähem lugemist) ning õigupoolest ei ole tal ilukirjanduse jaoks viimastel aastakümnetel lihtsalt aega jäänud. Rektori euroremonditud ja üldiselt vaoshoitud olekuga kabinetist jääb meelde ainult pungil täis raamatukapp. See oli ainus mööbliese, mille Virtanen rektoriks saades kabineti sisustusse lisada lasi. Algusaastatel tundus talle, et kapp sai valitud liiga suur. Nüüd ei mahu sinna juba paar aastat enam ühtegi uut raamatut. Ja täidetud on see ainuüksi teaduskirjandusega, sest muusikapiiblid täidavad koduse raamatukogu.
Muusikahuvi ja ka akadeemilisuse on pärinud – kui viimast on üldse võimalik pärida – nii tema poeg ja tütar. Poeg, kellega seitsmekümnendate rokkbändide tegemisi lahata saab, töötab samuti Turu Ülikoolis ning pianistist tütar, kes isa ja venna popmuusikakirge küll ei jaga, on praegu samuti võtnud aega uurimistööle pühenduda. Virtaneni töö tõttu on perekond palju aega lahus veetnud – ehkki pikematel Ameerika-reisidel käidi ikka üheskoos –, kuid seda rohkem naudivad nad kõik koosolemise võimalusi praegu.
Tööhoolikust Virtanen on loomulikult rahul laste ametialase eduga, aga palju rohkem rõõmustab teda igapäevane tugi ja ühise ajaveetmise võimalus. „Mu poeg oskab absoluutselt kõike!“ lööb Virtanen särama. „Ta parandab mu arvutit, ta oskab isegi autorehve vahetada. Tema tööriistakast on väga muljetavaldav!“
Lapsed ja lapselapsed, keda praeguseks on juba viis, annavad üha rohkem põhjusi perega koos olla. Päevi, mida koos tähistada, tuleb järjest juurde ning see on muusika kõrval asi, mida Virtanen praegu kõige rohkem naudib, isegi kärekülmadel talvekuudel, kui tuiskab peenikest lund, või novembripäevadel, mis öödest suurt valgemad ei ole. Suvel… suvel muidugi ka, aga siis pakib näiteks poeg naise-lapsed ja koera autosse ja sõidab lõunasse – see tähendab Eestisse – puhkama. Sest ka Eestit on nad õppinud isa kõrval armastama.
„Ma ei tea, kui tark ma olen oma elus olnud,“ jääb Virtanen mõttesse, „aga mulle meeldib selline elu, milles tööl on nii oluline osa.“
Kolm mõtet

“Pensionile jäädes on mul lõpuks ometi nii palju aega tegeleda Eesti aukonsulitööga, kui ma seda tegelikult tahaksin.“

“Vaadake Turu endist linnapead Armas Lahoniitty’t! Tal oli veel rohkem tegemist kui minul, kui ta Eesti keskuses tööd alustas, nüüd on ta pensionil ja ta on nii aktiivne!”

“Ma olen lihtsast perest, tööliste perest, olen kogu elu kõvasti tööd tegema pidanud.”

Silvia Pärmann

FacebooktwittermailFacebooktwittermail