panelarrow

Reis lihasööjate ja jalgpallurite maale

| 0 comments

Esmakordselt Uruguaisse ja ka Ladina-Ameerikasse saabununa äratas esmalt tähelepanu euroopalik tänavapilt. See on tingitud asjaolust, et Uruguai on Euroopast väljarändajate maa, kuhu saabusid inimesed peamiselt Itaaliast ja Hispaaniast. Homogeenne tänavapilt on tingitud ka asjaolust, et põlisrahvaid oli siin võrreldes Peruu ja Brasiiliga väga vähe. Ka orjapidamise tippaeg ei mõjutanud Uruguai homogeenset ühiskonda oluliselt. Aafrika päritolu elanikke on Uruguais vaid 5-10%. Selle põhjusena tõid kohalikud välja selgituse, mille järgi ei olevat Kariibimere saartele transporditud orjade ostmise vastu Uruguais nõudlust – kauboidest uruguailased  elatusid loomapidamisest, mistõttu oli nende igapäevasteks töövahenditeks relv ja hobune. Orjale peeti aga nende loovutamist riskantseks – saab ju nende abil edukalt premehe vastu ülestõusu korraldada.
Uruguais on elanikke kaks korda rohkem kui Eestis (3,5 miljonit inimest). See on pisike maa, kes on pidevalt suurte (Brasiilia ja Argentiina) vahel oma iseseisvuse eest võidelnud. Väärtuslik sadam tegi riigi vallutajatele atraktiivseks. Uruguai iseseisvumisele 1828. aastal aitasid kaasa rahuläbirääkimisi vahendavad britid,  kellel huviks oli luua kahe suure vahele puhvertsoon.
Põgusalt uruguailastest
Nädalavahetuse turg Montevideo kesklinnas
Uruguailased nimetavad end ise naljatamisi lihasööjaks rahvaks (loomaliha on olnud  nende peamine ekspordiartikkel läbi aegade). Olgugi, et riigil on 180 km merepiiri, süüakse väga vähe mereande – ka vastavaid restorane ei hakka pealinnas silma. Kohalikud seletavad seda oma „konservatiivse“ loomuga ja asjaoluga, et suur osa itaallastest sisserändajaist olid pärit sisemaalt, mistõttu on nende kaasa toodud söömiskultuur kandunud tänapäeva.
Viimase aja suurim reklaam Uruguaile oli kahtlemata jalgpalli MM. Jalgpall on rahvussport, mis tähendab, et inimesi ei lahterdata mitte küsimuse järgi, kes millise partei pooldaja on, vaid ikka selle järgi, kes millist jalgpallimeeskonda toetab. Montevideolaste uhkus on jalgpallistaadion kus 1930. aastal toimus maailma esimene jalgpalli MM. Selle finaal toimus Uruguai ja Brasiilia vahel ja võitjad olid uruguaiased.
Uruguailased on suured demokraatia austajad – seda sümboliseerib nt elegantne Itaaliast eksporditud marmorist ehitatud parlamendihoone (pigem tuleb seda paleeks nimetada), mille ehitamine viis ühe legendi järgi riigi lausa pankroti äärele.
Lisaks iseloomustab rahvast suur rahumeelsus. Seda illusutreerib nt asjaolu, et riigil on vaid 14 000 sõdurit. Kui küsida, kas nad ei karda oma iseseisvuse pärast (ikkagi väike „puhverriik“), siis naeris kohalik diplomaat, et neil ei ole rahumeelsete naabrite tõttu küll midagi karta. Samas on Uruguail oma kaitsestrateegia – nimelt on nad suurimad per capita panustajad ÜRO rahuvalvemissioonidesse, mis näitab, et nagu väikeriikidele kombeks, tuleb julgeolekutagajaid mujalt otsida. Uruguailaste rahumeelsus kandub üle ka ühiskonna turvalisusesse. Seda illustreerivaks näiteks on asjaolu, et iga kodanik võib minimaalse (meie mõistes olematu) turvakaontrolliga siseneda parlamendihoonesse ja astuda sisse parlamendiliikme kabinetti. NB! See toimub riigis, kus iga viies elanik elab alla vaesuspiiri! Rahva sõbralikkust ja rahumeelsust iseloomustab ka asjaolu, et vahid, kes seisavad parlamendipalee ja presidendihoone ees valves ja keda meie vähemalt siinpool ookeani  oleme harjunud nägema karmipilguliselt, sirgelt kivistunud pilgul ühte punkti vaatamas, üllatavad Uruguais avala naeratusega.
Uruguai ei olegi Eestist nii kaugel
Iseseisvuse väljak Montevideos
Uruguai ambitsioon on olla kontinendi edulugu ja arenguriikide eeskuju. Selleks on neil head eeldused: Uruguai poliitikud käituvad riigi arengut silmas pidades nutikalt, püüdes kasutada ÜRO-d niipalju kui võimalik oma arengu kiirendajana. Erinevalt suurematest naabritest ei sega neid välise abi saamisel/palumisel uhkuse küsimus. Uruguai valitsus annab seejuures  aru, et ÜRO peamine roll ei ole mitte otsene raha jagamine vaid hea nõu läbi riigijuhtimise ja avaliku poliitika kvaliteedi tõstmine. Siin nähtub paralleel Eesti arengu ja EL-i rolli vahel – uruguailaste Euroopa Liiduks on ÜRO. ÜRO on riigis tegutsenud juba 60. ndate lõpust ja on välispoliitika prioriteetide vaieldamatus tipus. Seda ilmestab asjaolu, et  multilateraalsus on riigi välispoliitilise filosoofia  aluseks. ÜRO on Uruguaile üks väheseid kvaliteetse välisekspertiisi allikaid. Väheseid põhjusel, et Uruguail ei ole tugevat ja vastastikku toetavat regionaalset majandusjõudu ega endaga hästi toimetulevaid naabreid (nagu Eestil olid lisaks EL-ile nt Skandinaavia riigid). Regionaalsele integratsiooniorganisatsioonile (MERCOSUR), mis ühendab Uruguaile lisaks teisi regiooni arenguriike (Paraguai, Argentiina ja Brasiilia), ei ole võimalik Uruguail oma arengus (veel) tugineda. Seega on Uruguail omaette väljakutse areneda väikeriigina seal, kus sind ümbritsevad peamiselt iseenda arengule keskenduvad naabrid. Lisaks asub omal kindlal kohal „arengu pidurdajana“ ka regioonisisene kadedus ja võistlusmoment. Käib ju võistlus selle üle kellest siis ikkagi sirgub regiooni „tiiger“ või domineeriv majanduslik ja poliitiline jõud.
Riik on nii mõneski asjas ka Eestist sammukese eespool – tööpuudus on Uruguais vaid 7 %. Võrreldes Eesti 74 aastaga on uruguailaste keskmine eluiga 76.7 aastat. Peagi jõustub Uruguais seadus, mis sätestab kohustuse tagada valimisnimekirjas teatud arv naiskandidaatide arv elik ajutiselt seatakse sisse sookvoodid (Uruguai parlamendis on 13% naisi, Eestis 18%). Sarnaselt Eestiga on riigi peamised demograafilised probleemid vananev ühiskond ja väljaränne – Uruguai on regioonis kõige kiiremini vananev ühiskond. Seettõttu sarnaselt Eestiga seisab Uruguail ees vajadus ümber vaadata riigi migratsioonipoliitika ja algatada arutelud sisserändajate profiili üle.
Suurim erisus võrreldes Eestiga on asjaolu, et Ladina-Ameerikale omaselt toetab rahva suur enamus vasakpoolset poliitikat. Hetkel ongi aasta võimul olnud vasakpoolne koalitsioon. Vasakpoolsust ilmestab asjaolu, et tervelt 75% riigieelarvest kulub sotsiaalkulutustele, samas ei ole riigis veel avalikke lasteadu ja sotsiaaltagatisi emadele. Sellega seoses avaldasid Uruguai ametnikud suurt huvi Eesti kogemuse kohta emapalga edukal rakendamisel. Riigi vasakpoolset mentaliteeti illustreerib ka presidendi isik – tegemist on endise mässulisega, kes istus diktatuuri ajal aastaid vangis. Ametisse nimetamise järel illustreeris president oma rahvalähedust keeldudes oma tagasihoidlikust eramajast välja kolimast. Lisaks otsustas ta teha iga kuu oma palgast sümboolse annetuse Montevideo äärelinna aguli ümberehitamise hüvanguks.
Valitsuse teeb huvitavaks ka asjaolu, et mitmed kabinetiliikmed ei ole mitte kursuse- või korporatsioonikaslased, vaid hoopis endised vangi või kongikaaslased (omal ajal diktatuuri oponentidena). Kurioossena on aga valitsus lubanud endisest vanglast tänaseks ümber ehitada Montevideo kõige esinduslikuma kaubanduskeskuse. Täna on nt enamikele poodlejatele teada ka endiste kongide (mille asemel nüüd tegutseb mõni peen butiik) asukohad. Kas pole julge viis (lähi)ajaloo ja tänapäeva sidumiseks?
Külastasime kesklinnale väga lähedal asuvat agulit, mille ümberehitamise on president isiklikult oma südameasjaks võtnud. Ka president ise elab sellele agulile üsna lähedal.
Kas Uruguai kasvab „Ladina-Ameerika majandustiigriks“? Oma põgusa reisi vältel ei märganud ega kuulnud ma ambitsioone „tiigriks“ kasvamise kohta. Majanduskasv ei ole valitsusele eesmärk omaette. Valitsuse tegevuse fookuses on küsimus tulude õiglasel ümberjaotusel. Samas kinnitati arusaama, et sotsiaalpoliitikaga paralleelselt on vältimatu riigis ka majanduskasvu tingimuste arendamine. Näitena valitsuse ajaga kaasas käimisest avaldas muljet järgmine moodsa aja üha süveneva sotsiaalse probleemi – digitaalse lõhe, adresseerimine: ÜRO abiga jagati igale koolilapsele tasuta sülearvuti ja seda eesmärgil kaotada juba eos digitaalne lõhe ühiskonnas.
Seega vaatamata geograafilisele distantsile, ei ole Ladina-Ameerika meist oma murede ja ühiskonnas toimuvate aruteludega sugugi nii kaugel kui kipume arvama. Tegemist on kiirelt kasvavate turgudega mille suurus ja potetsiaal on sageli veel avastamata ja mille puhul unustatakse tihti, et nende „vallutamist“ võrreldes Aasia turgudega soodustab keele ja kultuuribarjääride puudumine.
Taust: võimalus reisida Uruguaisse avanes põhjusel, et Eesti valiti 2010 kevadel ÜRO arenguorganisatsiooni (UNDP) ja rahvastikuorganisatsiooni (UNFPA) nõukogu liikmeks. Nõukogu liikmete töö osaks on reisida iga aasta eri riikidesse ja hinnata ÜRO oranisatsioonide mõju nende arengule. Ühtlasi oli visiidi laiem eesmärk tutvustada ÜRO allorganisatsioonide tööd abi saavas riigis kohapeal ehk näidata kuidas hiigelorganisatsioon ÜRO can make a difference. Arusaam ÜRO tööst nö „põllul” on oluliseks aluseks, mille pinnalt organisatsioone puudutavaid poliitilisi (nii rahajaotamise kui ka prioriteetide määramise) otsuseid nõukogus tehakse –  reisid aitavad mõista ja paremini ette kujutada New Yorgis nõukogu liikmete poolt tehtavate otsuste (võimalikke) mõjusid kohapeal abi saavates riikides.
Liis Lipre-Järma
EV alaline esindus ÜRO juures

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.