panelarrow

Meie mees Jordaanias

| 0 comments

Krister Kivi
Eesti aukonsul Ammanis Ayman Jumean on päratu rikas, tunneb kuningat juba lapsepõlvest ning sõdis noorena Iisraeli vastu.
 
Õhtune Knightsbridge, prestiižikas südalinnarajoon Londonis. Hall videvik laskub linnale märkamatult otsekui mõni neist imeõhukestest sallidest, mida müüakse siinsamas Harrodsi kaubamajas. Loomakaitsjad, külmast punastes kätes nülitud rebaseid kujutavad plakatid, üritavad osturetkele suunduvate masside mõtteid karusnahkade soetamise varjukülgedele viia. Autodest ning bussidest umbes tänav müriseb vaikselt nagu üksainus soe ja hiiglaslik mootor.
 
Sadakond meetrit Harrodsist eemal paiknev hiiglaslik korterelamu – väärika endastmõistetavusega kannab see nime The Knightsbridge – mõjub majesteetlikult esimesest hetkest. Välisuks on sõiduteest piisavalt kaugel, et selle ette saaks sahiseda ükskõik kui suure limusiiniga. Fuajees loovad meeleolu läikivad mustad kivipinnad, mitme korvpallisaali jagu õhuruumi, inimesekõrgune lillevaas ja toimekas portjee, kes tulijast mahedal häälel ülakorrusele teatab.
 
Ayman Jumean saadab oma teenri – aupakliku araablase alla vastu. Ayman Jumean on Jordaania ettevõtja ja Eesti aukonsul Ammanis. Mees, kelle määratu äriõnn väljendub ehk detailis, et apartement, mille maast laeni akendest avaneb lummav vaade Hyde Parkile, pole sugugi ainus, mida ta suguvõsa Londonis omab.Tõtt-öelda pole mees esimesel hetkel isegi kindel, kas neile kuulub kinnisvaravaldusi kaheksa või üheksa. “Oh, see korter siin maksab ehk 8 miljonit naela,” ütleb Jumean tagasihoidlikult, “aga mu vennal on siin lähedal kuue magamistoa ja maa-aluse garaažiga maja, mis võib maksta ehk 30 miljoni ringis. Seal on ka väike kino – hetkel rendime seda välja Robert Downey Juniorile, kes Londonis praegu “Sherlock Holmes 2″ filmib.”
 
AYMAN JUMEAN – ta kannab tumedat ülikonda ja lahtise kraenööbiga roosakat särki; lauba juurest voolab piki kõrva alla väike higinire – on tegev hulgas ärides. Ta on aseesimees 12,5% ulatuses Jumeanide suguvõsale kuuluvas investeerimispangas ning omab laia teenuseplejaadiga turvafirmat.Tal on arvutikompanii, 10% osalus Jordaania-Prantsusmaa ühisettevõttena tegutsevas kindlustusfirmas ja nii araabia kui ka inglise keeles ilmuv ajakiri nimega Family Flavours, mille lemmikteemadeks kõik perekeskne viljatusest kuni noorendavate toiduaineteni.Tal on transpordiettevõte ja restoranid Jordaania eri paigus.
 
Pole ehk alusetu küsida, miks see vägagi hõivatud mees Eesti aukonsuliks hakkas. “See on auasi,” vastab hr Jumean väärikalt. “Mulle meeldib see amet; mulle meeldib võimalus luua kontakte eri maade ja inimeste vahel. Mulle meeldib Eesti, meeldivad eestlased, kes on äärmiselt viisakad ja väärikad; meeldib Tallinn ja võimalus jalutada Tallinna vanalinnas – see on äärmiselt nauditav.”
 
Ühel külaskäigul tekkis hr Jumeanil koguni mõte Eestisse kinnisvara soetada – pilk peatus ühel tundmatuks jääda soovival mõisal -,kuid siis, nagu konsulihärra lisab, mõistis ta, et mõisate ostmine on praegu Eestis “väga keeruline” ja et “kohalikud tegelikult ei taha, et mõisad läheks välismaalaste kätte”. Ning härra Jumean noogutab lugupidavalt, kui see lause talle nüüd, aastaid hiljem meelde tuleb. Mõisate hoidmine vaid põlisrahva omanduses tundub talle “mõistlik idee”.
 
KUID ON VEEL ÜKS ASJAOLU, mida ühegi teise aukonsuli eluloos küllap ette ei tule – Eesti aukonsuliks olek on Jumeanide suguvõsas vaat et perekondlik traditsioon. Nimelt oli meie esimene Jordaania aukonsul Ayman Jumeani isa, erukindralmajor Shafik R. Jumean, ning kui vanahärra mõni aasta tagasi siitilmast lahkus, võttis poeg Eesti välisministeeriumi ettepanekul isa töö üle. Tutvused Eesti poliitikutega olid juba loodud – äärmise lugupidamisega, kuid eestikeelsete nimedega pisut kimpu jäädes vestab hr Jumean näiteks “peaminister Mats Laarist”, “Erkel Krossist, džentelmenist, kes Iraagis töötas” ja president Ilvesest, keda  Jumean nimetab lugupidavalt tema eksellents president Thomaseks.
 
PALJUREISIVA INIMESENA teab Ayman Jumean omast käest, et lennuühendus Eesti ja Jordaania vahel on pehmelt öeldes kehvapoolne. “Kui tema ekstsellents president Thomas tuli Jordaaniasse,” selgitab härra Jumean küpsist kohvitassi kastes, “võttis see 15 tundi, sest tuli ümber istuda Rootsis ja Türgis. Otselennu aeg oleks ehk veidi üle kolme tunni.” Kasutades ära oma suurepärast sidemetevõrku, on hr Jumean uurinud lennukompanii Royal Jordanian juhtidelt, kas neil pole kavas avada lennuliini Eestisse või kas või Helsingisse -mis oleks ehk loogilisemgi,sest Finnair on Royal Jordaniani partner lennuliine ühendava one Worldi alliansi kaudu -,kuid hetkeseisuga pole uute liinide avamiseks piisavalt vabu lennukeid. Tulevikus, jah, kahtlemata.
 
Seega rajanevad Eesti ja Jordaania sidemed praegu eestkätt neil sadadel miljonitel investeeringukroonidel, mis Eesti Energia Jordaania põlevkiviärisse paigutas. Nagu hästi teada, noolib Eesti energiaettevõte Attarat Um Ghudrani põlevkivimaardlat, mis asub Jordaania keskosa kõrbes ja võib sisaldada põlevat kivi 25 miljardit tonni.
 
Koostöösidemeid Eesti ja Jordaania vahel võib härra Jumeani hinnangul näha tulevikus ka hariduse vallas – “paljud Jordaania noored õpiksid meeleldi välismaal ja nagu ma olen aru saanud, kavatseb Tartu ülikool luua ingliskeelse osakonna” – ning kolmandaks, mõistagi, turism, Surnumerest ja päikseliste kivikõrbetest palistatud Jordaania suurim uhkuseallikas. “Aqaba on meil väga hea kuurort ja ainult kaks tundi Petrast eemal,” pajatab hr Jumean, pilgus ühtäkki eriline säde ning väiksed töntsakad käed laua kohal lendlemas veel elavamalt kui enne (Petra on UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv iidne koobaslinn).
 
Paraku pole maailmaimed ainsad, mis Lähis-Idaga 2011. aastal seostuvad – ka seda intervjuud tehes tekib ruumi hetkeks vaikus, kui hiiglaslik lameekraantelekas toa teises servas rahutustest uudiseid edastab. Jumean möönab, et meeleavaldusi on aset leidnud ka Ammanis.
 
Peamine põhjus on majanduslik, sest Jordaanias – “Meil on ju peaaegu kõik imporditud!” – mõjutab kiiresti tõusev naftahind kõige poes müüdava maksumust. “Aga meie valitsus on väga paindlik ja reageerib kiiresti,” lisab Jumean siis otsekui lohutavalt. “Valitsus on otsustanud hakata nafta hinda taas subsideerima. Me tahame, et igaühel kodu soe oleks.”
 
Kuidas läheb tänases keerulises majandusolukorras Ayman Jumeani enda äridel?
 
“Sõltub valdkonnast – mõned projektid edenevad vägagi hästi. Näiteks meie restoran Blue Fig (trendikas kohvik Ammani kesklinnas, kus kogunevad nii pintsaklipslased kui tudengid – Toim.) on kasvatanud käivet 15-20 protsenti aastas. Ajakirjal Family Flavours läheb samuti väga hästi – trükime seda umbes 10 000 eksemplari ja teda jagatakse tasuta peaaegu igal pool. Turvaäri sai tagasilöögi, sest valitsus tõmbab eelarvet koomale, kuid pangandussektor edeneb imetabaselt. Jordaania pangandus on väga hästi reguleeritud ja ükski meie pankadest ei kandnud rahalisi kaotusi, isegi mitte 2007. aastal.”
 
HYDE PARK KAUGEL teisel pool hiigelakent on mattunud hämarusse ning laelambivalgus paneb toa parempoolses nurgas valvava suure roheka buda peegelduma nii, et see klaasidetagusesse pimedusse projitseerub. Hetk kõhklust ja ebalust, kas on liiga ebadelikaatne küsida araablaselt – küllap moslemilt! -, mida teeb tema kodus Aasia jumalakuju, ning siis kõlab küsimus siiski.
 
“Mu vend ja tema naine armastavad budasid,” vastab hr Jumean tolerantselt. “Nad arvavad, et see toob head õnne. Kui kuskil mõni buda müügil on, siis ostavad nad selle kohe.”
 
Kuid ise pole ta budist, vaid hoopis ristiusku. “Jordaania on islamiriik, aga umbes 10 protsenti meie elanikest on kristlased. Me osaleme ühiskonnas täpselt samamoodi nagu kõik teisedki – tõenäoliselt ainult ehk sõjaväe ülemjuhataja või peaministri koht on reserveeritud moslemile. Meil on kristlasi valitsuses ja parlamendis on kristlastele ette nähtud omaette kohad. Jordaania on vabameelne maa.”
 
ERINEVALT LADINA-AMEERIKA riikidest, kus Eesti aukonsulitel käed tööd täis sealsetesse vanglatesse sattunud Eesti noorte kantseldamisega, ei kaasne aukonsulitööga Jordaanias just palju stressi. “Meil pole suuri probleeme,” möönab Jumean, “ainult vahel harva kaotab mõni inimene passi ja vajab tagasipöördumistunnistust.” Enne Eesti liitumist Schengeni viisaruumiga pöörduti aukonsuli poole sageli ka palvetega abistada Eesti viisa saamisel (kuigi viisasid väljastavad vaid Eesti saatkonnad, millistest Jordaaniale lähim Istanbulis, on aukonsulil võimalik hea sõnaga viisataotlust toetada). “Oli palju selliseid palveid, koguni Süüriast ja Iraagist,” kõneleb hr Jumean, mainides sealsamas, et tänaseks on olukord muutunud – nüüd, mil Eesti on Schengeni maa, väljastab Eesti viisasid Ammanis asuv Hollandi saatkond.
 
Viisat läheb vaja ka Jordaaniasse reisimiseks. Tõsi, enamasti on võimalik soetada viisa umbes 20 euro eest Jordaania piiril. Vaid kolme Euroopa riigi kodanikud – albaanlased, makedoonlased ja moldovlased – peavad viisapaberi soetama enne reisi. Kas millalgi võiks kõne alla tulla Jordaania ja Euroopa Liidu vastastikune viisavabadus? “Ma ei usu, et jordaanlastel midagi selle vastu oleks, aga ma ei näe samas, et see lähemas tulevikus juhtuda saaks,” vastab aukonsul diplomaatiliselt.
 
NAGU SELGUB, tunneb härra aukonsul hästi ka kuningat. “Oojaa, ma kasvasin kuningaga üheskoos üles,” vastab ta. “Kui me olime nii umbes 13-15 aastat vanad, õppisime samal ajal USAs, nii see side tekkis. Kuningas käis küll teises koolis, aga igal nädalavahetusel reisis ta Washingtoni, kus elas meie pere, ja siis meie araabia õpetaja õpetas teda.”
 
Kuningas ja aukonsul (kes tegutseb kuningliku dekreedi alusel) suhtlevad ka tänapäeval ning hetkel valmistab hr Jumean ette tema kuningliku kõrguse võimalikku visiiti Eestisse.
 
“Kuningas oli väga huvitatud Eesti e-valitsusest, see avaldas talle suurt muljet,” pajatab Jumean. Millal visiit aset leiab, pole veel otsustatud, kuid härra aukonsul kinnitab, et projekti kallal “tehakse tööd”.
 
Pärast seda, kui tema haridustee Ühendriikides läbi sai – ta lõpetas Citadeli sõjaväekolledži Lõuna-Carolinas ning omandas siis Washingtoni osariigis magistrikraadi insenerina -, naasis tulevane aukonsul Lähis-Itta; astus sõjaväkke ja saavutas seal lõpuks kapteni aukraadi. Ja hr Jumean osales ka sõjas Iisraeliga – tõsi, üksnes “tehniliselt”. Jordaania oli nimelt üks neid araabia riike, mis 1967. aastal juudamaaga sõtta astus. Kuigi lahingutegevus vältas vaid mõne päeva, ei sõlminud Jordaania ja Iisrael kuni 1994. aastani de jure rahulepingut.
 
Aukonsul küünitab kätt küpsisekarbi poole ja mainib, et tänapäeval on Jordaanial Iisraeliga vaat et kõige sõbralikumad suhted araabia maailma riikidest üldse. Heanaaberlike suhete üks vähetuntud märke on seegi, et Jordaania kuninga suvepalee Aqabas paikneb vaid kiviviske kaugusel Iisraeli piirist.
 
Jumean on korduvalt Iisraelis käinud ning tunnistab, et Palestiinaga seonduv on tallegi “emotsionaalne” teema. “Kõige lihtsam oleks öelda – andke palestiinlastele oma maa ja vaadake, kas nad selle kontrollimisega hakkama saavad. Nad on alati öelnud, et iseseisva riigina nad Iisraeli ei ründa,” räägib konsul. “Kuni palestiinlastel pole maad, mida nad saaks enda omaks pidada, läheb see konflikt aina edasi. Jah, on mõned, kes usuvad vägivaldsesse laienemisse, aga (aukonsuli Nokia heliseb meloodiliselt ning hr Jumean krapsab telefoni laualt oma kuldehteid täis sõrmede vahele, vuristades sellesse vahepeal pika ja laulva araabiakeelse lause) pigem on Palestiina teema kondiks hambus fundamentalistidele, näiteks Talibanile, kellel sellega tegelikult mingit asja pole. Kui neilt see argument ära võtta, kaotavad nad oma tööriista.”
 
KUNAGI MINEVIKUS on hr Jumean elanud ka seikluslikku elu -1984. aastal osales ta Jordaania lipu all vehklejana koguni Los Angelese olümpiamängudel. See meenutus toob tema näole nostalgilise naeratuse – ja kõrva äärde tumedale nahale veel ühe väikse higinire. Tänapäeval naudib Ayman Jumean sportlikest tegevustest ujumist ja malemängu, viimast ennekõike oma laste seltsis. “Mu suurim hobi on mu lapsed,” kinnitab hr Jumean silmade särama lüües. “Igal suvel läheme kuhugi seiklema, mõnda uude riiki!” Ta kirjeldab õhinal oma viit last – Tamarat ja Natashat, Nuhadi, Shavikut ja Zedi.
 
Vene nimed? “Juhus, lihtsalt juhus,” vastab aukonsul kelmikalt, “mu teine tütar on sündinud jõulupühal. Tamara on aga väga populaarne nimi araabia maailmas. Sellel on araabia keeles peaaegu tähenduski olemas, sest “tamar” tähendab datlipalmi, datlit põhimõtteliselt.”
 
KELL ON MÄRKAMATULT ületanud intervjuuks ettenähtud aja, pimedus akna taga on nüüd selline, et Hyde Parki suvel nii käharaid puulatvu pole öötaevast enam võimalik eristada. Mis on kõige olulisem, et saavutada oma ettevõtmistes edu, tundub asjakohane lahkudes küsida.
 
“Anna inimestele võimalus vastutada,” vastab Ayman Jumean. “Anna neile võimalus ennast näidata, ja anna neile usaldus. Muidu ei saa teadagi, kui paljud inimesed usaldust väärivad. Kui sa töötad inimestega, kes on oma tegevuses kirglikud, pole mingitki võimalust alt minna. Siis lööd sa läbi.”

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.