panelarrow

Tähelepanekuid kriisist Egiptuses

| 0 comments

Hiljutised sündmused Niiluse kallastel vapustasid kõiki Egiptuse sõpru ning tekitasid hulga küsimusi. Käesoleva kirjatüki eesmärk ei ole teha kaugeleulatuvaid järeldusi, vaid pigem püüab see seada sündmused eemaltvaataja jaoks arusaadavasse järjekorda ning osutada sammudele, mida kriisi ohjeldamiseks ette võeti.
 
Egiptuse kriis tundub eemaltvaatajale tohutu, verise kaosena, kuid hoolikamal vaatlusel võib näha küllaltki konkreetseid etappe ja murdepunkte. Senitoimunut saab kirjeldada kahe selgesti eristuva perioodi ehk vaatusena, mida üksteisest lahutab kaosepäev ehk vahemäng.
 
Jaanuaris puhkenud kriisi tekkejõud ei ole usulised, vaid eeskätt sotsiaal-majanduslikud ning poliitiliste õigustega seotud. Kindlasti oli Tuneesia eeskujul oma mõju. Kriisi süttimisel mängisid võtmerolli ilmalikud, haritud, kuid töötud noored, kes elasid oma frustratsiooni välja blogides ning sotsiaalvõrgustikes. Vaikuse ajal enne tormi jälgisin huviga uute liikmete lisandumist protestimeelse noorteliikumise Facebooki lehele, kus kutsuti üles aktsioonile. Lehega jõudis liituda üle 90 000 inimese. Igaüks oma nimega, fotoga, lemmikutega, sõpradega, muude andmetega. Nende jaoks oli Facebook vahendiks isikliku ja anonüümse ängi avalikuks tegemisel. Olukorras, kus tänavatele tulla veel ei söandatud, tehti esimene samm internetiavarustes.
 
Ometi suutsid need 90 000 virtuaalset protestihäält käivitada reaalsed sündmused selles enam kui 80 miljoni elanikuga riigis. Viis miljonit kohalikku Facebooki kasutajat võisid potentsiaalselt liituda liikumise tuumiku eesmärkidega. Ülejäänud tulid lihtsalt kaasa. Nende protest oli suunatud tööpuuduse, vaesuse, korruptsiooni ja politseivägivalla vastu – mille valitsus hiljem tunnistas õigustatuks. Ja oli ka selge, et kuigi liikumises oli palju raevu ja jõudu, polnud sellel kindlat eestvedajat või nähtavat käilakuju.
 
Kriisi esimene vaatus algab Facebookis välja kuulutatud protestiaktsioonidega „politseipäeval“ 25. jaanuaril, ja vältab kokku neli päeva. Reaktsioon senikogematule sanktsioneerimata massimeeleavaldusele on jõuline ja mingis mõttes isegi ootuspärane. Valdavalt rahumeelsed demonstrandid seisavad vastakuti märulipolitseinike, pisargaasi ja vägivallaga. Taolisi pilte toob meedia meile väheste vaheaegadega kogu maailmast. Kuid seekord on rahutused haaranud endasse tõelise metropoli, miljonite linna Kairo ja ümberkaudsed suuremad linnad korraga. Jõudu kohates paisub masside protest raevuks. Viimaks põlevad politseijaoskonnad, tänavatel lõõmavad politseiautod, nõutakse riigipea lahkumist. Vastuseks keeratakse kinni internetiliiklus ning kaob mobiililevi. Sajad leiavad oma lõpu ja enamad saavad vigastada.
 
Kriisi lahendamine jõupositsioonilt võinuks kõigi jaoks lõppeda katastroofiga. Olukorra päästmiseks tuli kasutusele võtta sootuks teistsugused meetmed.
 
Esimese vaatuse lõpus teatab riigipea, et ta ei kavatse kuhugi lahkuda. Noorte demonstrantide raevukat reaktsiooni kasutatakse märulipolitsei ja üldse igasuguse politsei tänavatelt ära korjamiseks.
 
Saabub vahemäng. 29. jaanuari hommikul ärkab rahvas anarhiahirmus. Politseid pole ühtäkki kusagil. Mobiililevi taastub. Kiiresti levivad jutud rüüstamisest ja põletamisest, vangide vallapääsemisest, sissemurdmistest poodidesse ja kodudesse. Inimesed on ärevil, meeleheites helistatakse raadiosse ja telesse. Abi ei paista. Elanikud organiseeruvad salkadesse kodude ja vara kaitseks ning ootavad kaosejõudude rünnakut. Järgneval ööl ei magata. Ettearvatult kõlavad soovid kõva käe, armee järele.
 
Teise vaatuse alguses tuuakse suurematele tänavatele sõjavägi ning aegamisi taastub avalik kord. Protestiaktsioonid, mis seni toimusid pea kõikjal linnas, koonduvad ühte kohta kokku, sest äärelinnades-elurajoonides on kohalikest moodustatud naabrivalvesalgad, mis ei võimalda inimestel vabalt liikuda. Sellel on kahetine mõju – ühest küljest hoitakse mehed kodude lähedal, teisest küljest koondub protestiaktsioon Kairos paratamatult linna südamesse, Tahriri väljakule. Loetud tundidega stabiliseeritakse ja lokaliseeritakse kriis jõudu kasutamata.
 
Kaose võimendamise abil taastati kontroll olukorra üle. See on tähelepanuväärne areng, arvestades demonstrantide tohutut hulka ning vallandunud emotsioone. Teated ohvritest lakkasid, kuid algasid ebameeldivused toidu ja kütuse hankimisel, paljudel lõppes sularaha. Pangad, ärid, koolid, suuremad maanteed jäid suletuks. Toimusid ümberpaigutused võimuladvikus, avalikkusele anti lubadus hoiduda jõu kasutamisest.
 
Üsna pea tehakse teatavaks, et riigipea on otsustanud loobuda sügisestel valimistel uuesti kandideerimast. Teade võetakse vastu vastakate tunnetega. „Miljoni meeleavaldaja marsiks“ linna keskväljakule ja selle ümbruskonda kogunenud rahvas nõuab endiselt tema lahkumist. Kuid suur osa ühiskonnast – on võimatu hinnata, kui suur – näib olevat sellise lahendusega päri. Demonstrandid lubavad jätkata, nende tahe on kindel ja meeleolu pole langenud.
 
Teise vaatuse arenedes juhtub midagi Tahriri väljaku demonstratsiooniga. Ootamatult ilmuvad sinna need, kellele ei meeldi väljakult kostuvad nõudmised. Puhkeb konflikt kahe leeri vahel, mis vahelduva intensiivsusega kestab kuni järgneva päeva õhtuni, tuues kaasa ohvreid ning vigastatuid. Nii Egiptuse kui maailma avalikkus pidi teleekraanidelt nägema väsitavat, primitiivset kivisõda, mis jättis pikapeale Tahriri ehk Vabastamise väljakul toimuvast nukra mulje.
 
Polegi imestada, et viimasel suurel protestipäeval – „lahkumise päeval“, nagu seda kutsuti – polnud demonstrantide enesetunne endine. Kuigi turvalisus oli armee poolt tagatud paremini kui varasematel päevadel, on vähem skandeerimist, vähem ka kõnemehi ning õhtu ja jaheda saabudes hakkas rahvas vaikselt laiali pudenema. Sadadest tuhandetest on saanud kümned ja kümnetest tuhanded. Olukord võtab tasapisi suuna rahunemisele.
 
On hämmastav, kuidas paari riskantse, kuid lihtsa võttega suudeti puhkenud suurem kriis suhteliselt kiiresti ohjeldada. Sündmuste mõju regioonile võib erineda Tuneesia mõjust – Egiptuses on asjad seni läinud mitmes mõttes teisiti. Edasine sõltub juba mitmesugustest arengutest ja läbirääkimistest, mille käigus vallapäästetud poliitilised vabadused loodetavasti juurduda saavad. Lähitulevik lisab selgust.
 
Paul Teesalu
EV suursaadik Kairos

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.