panelarrow

OSCE Astana tippkohtumine kui verstapost

2010. aasta läheb euro-atlantilise julgeolekuruumi ajalukku tippkohtumiste aastana – 19.-20. novembril toimus Lissabonis NATO tippkohtumine ning 1.-2. detsembril OSCE eesistuja Kasahstani pealinnas Astanas OSCE tippkohtumine. See on läbi aegade organisatsiooni seitsmes tippkohtumine ja esimene 56 liikmesriigi riigipea ja valitsusjuhi kohtumine Kesk-Aasias. Erilisust lisab kohtumisele ka see, et just käesoleval aastal täitub 35 aastat Helsinki lõppakti sõlmimisest ja 20 aastat Uue Euroopa harta allkirjastamisest Pariisis aga ka Kopenhaageni dokumendi vastuvõtmisest veel omaaegsel CSCE inimmõõtme konverentsil – mis kõik on tänase OSCE vundamendiks. Iga tippkohtumine on olnud omamoodi verstapostiks organisatsiooni ajaloos ja mõjutanud arenguid nii organisatsiooni liikmesriikides kui ka euro-atlantilises ja Euraasia julgeolekuruumis tervikuna. Organisatsioon on püüdnud astuda ühte sammu üldiste julgeolekupoliitiliste arengutega ja vastata julgeolekualastele väljakutsetele. Milliseks verstapostiks kujuneb Astana tippkohtumine, näeme peagi.

Ettevalmistused tippkohtumiseks on toimunud kuid. Viimaste nädalate jooksul on OSCE peakorteris Viinis ja Astanas jätkunud töö hiliste õhtutundideni selle nimel, et tippkohtumine ei jääks pelgalt tippjuhtide nö perepildiks keset steppi, vaid et sellel oleksid konkreetsed tulemused.

Tippkohtumisele on eelnenud kolm ettevalmistavat temaatilist ülevaatekonverentsi. Esimesel ja kolmandal konverentsil keskenduti inimõigustele ja põhivabadustele, teisel poliitilis-sõjalisele ning keskkonna- ja majandusküsimustele. Käsitletud teemad puudutavad rohkem või vähem iga OSCE regiooni inimest ja tema igapäeva. Selleks, et teemakäsitlused oleksid kõikehõlmavad ning probleemide lahendamisel tekiks sünergia poliitiliste otsustajate, ametnike ja kodanikualgatuslike organisatsioonide vahel, on konverentsidele kaasatud ka valitsusväliste organisatsioonide esindajad. Samaaegselt vertikaalne ja horisontaalne lähenemine tänaste probleemide lahendamisel ja homsete ennetamisel on üks OSCE tugevusi, mis ilmestab organisatsiooni laiapindset lähenemist julgeolekule.

Ootused OSCE tippkohtumise osas on erinevad – on riike, kes söandavad oodata tippkohtumiselt avanguid. On neid, kes loodavad sellelt uut impulssi OSCE julgeolekuruumi parandamiseks ning seniste probleemide lahendamisele kaasa aitamist ja on neid, kelle eesmärgid piirduvad sellega, et tippkohtumine Kesk-Aasias aset leiab ning sellega regioonile laiemat tähelepanu toob.

The Palace of Independence

OSCE tegutseb konsensuspõhimõttel. 56 riigi vahel üksmeelt leida moel, kus kõik osapooled tunneksid olevat midagi saavutanud on kunst, mis nõuab nõtket juhtimist ja riikide tavapärasest suuremat valmisolekut kokkulepetele jõuda. Sõltumata riikide huvidest on pingutuste eesmärk aidata kaasa julgeolekuruumi loomisele, kus jõu kasutamine või sellega ähvardamine on mõeldamatu. Julgeolekumaastiku parendamiseks ei ole vaja sõlmida uusi lepinguid või luua uusi raamistikke, vaid vaja on taastada omavaheline usaldus, suhtuda tõsiselt võetud kohustustesse ja kokkulepetesse ning kasutada olemasolevaid institutsionaalseid „tööriistu“ tulemuslikult. Kas kohtumisel antakse mandaat ja tõuge OSCE senise tegevuse tõhustamiseks sõltub riikide tahtest.

Nagu on tõdenud president Lennart Meri oma kõnes OSCE eelkäija CSCE foorumi välisministrite konverentsil 25.03.1992 Helsingis, on meile suurriikidest teravamalt selge lihtne tõde: julgeolek, rahvusvaheline õigus ja demokraatia on niisama jagamatud, nagu on jagamatu Euroopa. Sellest põhimõttest kantuna ja lootuses, et eesoleva tippkohtumise tulemusel paraneb julgeolekukeskkond kogu OSCE regioonis Vancouverist Vladivastokini, vaatame ka Astana poole.

Kristel Engman
Julgeolekupoliitika büroo

FacebooktwittermailFacebooktwittermail