panelarrow

Ühtsus ja õigus ja vabadus: 20 aastat taasühinenud Saksamaad

Saksamaal on juba mõnda aega osatud väärtustada riigi mitmekesisust. Mõnes paikkonnas võib juba saja kilomeetri pärast valitseda erinev keel ja kombed. Euroopa riigi kohta pole see muidugi väga ebatavaline, oleme ka Eestis harjunud tajuma erinevusi, mis mõnesaja kilomeetri kaugusel ootavad.

Euroopas on mitmekesisuse peamiseks põhjuseks elanike suhteline paiksus, Saksamaa puhul aga lisaks sellele üheainsa suure tõmbekeskuse puudumine, kus erinevused ühtseks muutuksid. Isegi Saksamaa suurlinnad on kõik erinevad ja erinevad omakorda ümbritsevast piirkonnast. Samas on kõikidel sakslastel palju ühist – ühtsest maailmatasemel kõrgkultuurist menukate telesaadeteni – mis neid koos hoiab.

19. ja 20. sajandi Euroopa püüe luua ühtseid rahvusriike, mis mõne teise riigiga võrreldes Saksamaal kõige keerulisem ülesanne ei olnud, siin siiski täielikult lõpuni ei jõudnud. See jättis kogu Euroopa veel pikaks ajaks edasi tegelema „saksa küsimusega“ – eelkõige kuidas mõjub Euroopale asjaolu, et saksa keel ja kultuur pole kunagi piirdunud Saksamaa politiiliste piiridega. 21. sajandil on tagasi jõutud arusaamani, et Saksamaa piirkondlikud erinevused on säilinud ja neid tasub hoida.

Kui 19. sajandi laulik Hoffmann von Fallersleben kirjutas tänaseks Saksa hümniks saanud luulesalmi algussõnades ühtsusest ja õigusest ja vabadusest Saksa isamaale, siis pidas ta silmas vajadust viia kokku kõik need erinevad inimesed ja halduspiirkonnad, mis moodustasid kokku tollase Saksamaa. Tänaseks on see ühtsus saavutatud ja ehk sobivamalgi kujul, kui 19. sajandil üldse osati ette kujutada, säilitades samas ka piirkondlikud erinevused.

Sellest ühtsusest on räägitud viimastel päevadel ka seoses Saksamaa taasühinemise 20. aastapäevaga. 3. oktoobril 1990 sai otsa Saksamaad tema ajaloos kõige rohkem piinanud lõhe, kus kaks täiesti erinevat Saksamaad vastandusid teineteisele üle Raudeesriide.  Liidupresident Christian Wulff on ühtsusest rääkides kaasanud ka kõik Saksamaa elanikud, sõltumata sellest, millal nende esivanemad Saksamaale elama asusid (kas eelmisel aastal või Rooma impeeriumi aegu).

Saksamaa suure juubeli eel kirjutati palju ida ja lääne erinevustest. Kahtlemata on erinevused olemas ja neid on võimalik õigesti püstitatud küsimuste abil kindlaks teha.  Ka valimistulemused on idas ja läänes loomult erinevad.  See on muidugi statistiliselt vaadeldes õige, kuid ei anna terviklikku pilti – eestlastena teame, et alati ei saa vastandada endiseid kommunistlikke riike ja vanu Lääne demokraatiaid. Saksamaa puhul tundub, et paljud ootasid idasakslaste muutumist läänesakslasteks, kuid siis tuleks küsida – millisteks neist nii väga erinevatest läänesakslastest, kas näiteks reinimaalasteks või baierlasteks, et nimetada kahte üldtuntud omapärast piirkonda Saksamaal.  Seega – erinevused ainult tõestavad, et Saksamaa on tõepoolest mitmekesine.

Kõike õigem on lähtuda seisukohast, mida koos paljudega jagab Saksamaa parlamendi alamkoja Bundestagi esimees Norbert Lammert – 20 aastat tagasi astusid Ida- ja Lääne-Saksamaa koos uude riiki. See uus riik võttis küll peaaegu täielikult üle Saksamaa Liitvabariigi ehk siis Lääne poole seadused, kuid siiski oli see riik uus nii lääne- kui ka idasakslastele.

Seega – põhimõtteline lõhe ja erinevus Ida ja Lääne vahel on olemas küll, teda on võimalik mitut moodi mõõta, kuid pole ei Ida ega Lääs kumbki täiesti monoliitsed.  Üheks põhjuseks on olemasolev Liitvabariigi föderaalne ülesehitus, mis asetab valitsemise põhirõhu liidumaade pädevusse ja annab föderaalvalitsusele ainult põhiseaduses loetletud õigused ehk teisisõnu – jaotab Saksamaa mitte kaheks, vaid kuueteistkümneks üsna iseisesvaks haldusüksuseks.

Ida-Saksamaa pääses muidugi totalitaarsest ühiskonnast demokraatiasse, ehk nagu seda väljendas tuntud teisitimõtleja, äsja maise teekonna lõpetanud Bärbel Bohley – tahtsime õiglust, aga saime õigusriigi.

Ida-sakslased elavad nüüd kuues 1990. aastal sündinud maakonnas, üks neist taasühendatud Berliin, mis nii nagu Saksimaa, täpsemalt Saksi vabariik, ning Tüüringi maakond asub enam-vähem ajaloolistes piirides.  Tekkinud on veel mitmest ajaloolisest piirkonnast kokku pandud Saksimaa-Anhalt, Mecklenburg-Vorpommern ja Brandenburg. Kõikide idapoolsete liidumaade elanike jaoks on aga toimunud suur muudatus – kui SDV haldusüksuste eesmärk oli viia ellu kommunistliku keskvõimu käske, mis tähendas ka seda, et asjaajamine oma huvides käis ikkagi Berliinis keskvõimu juures, siis nüüd saavad inimesed pöörduda kohaliku võimu poole, sest oma liidumaa on igapäevases elus kõige olulisem. Seega pole tänapäeva Ida-Saksamaa enam see, mis ta oli, aga Lääne-Saksamaaks pole ta samuti muutunud, vaid kui varem oli kümme Lääne-Saksa liidumaad, üks ühetaoline kommunistlik Ida-Saksamaa ja liitlasriikide valitsetud Berliin, siis tänapäeval on üks Saksamaa, millel on 16 osa.

Niisiis pole tänapäeva Ida-Saksamaa enam see, mis ta oli. Ta ei ole aga ka muutunud Lääne-Saksamaaks. Vahetevahel tundub, et need, kes leiavad erinevusi, arvavad, et ideaalne oleks olnud kõikide idasakslaste muutumine läänesakslasteks, kuid siis peab küsima – millisteks neist nii väga erinevatest läänesakslastest?

Ning ka läänesakslased elavad teises riigis kui vana, Bonnist juhitud SLV.  Lisaks hästi tuntud erinevustele – pealinn pole Bonn, vaid Berliin –, on näiteks Idast üle võetud punase tulega parempööret lubav roheline nool mõnel valgusfooril. Ent ühinemisega on tekkinud ka põhimõtteline uuendus õiguses.

Nimelt on seoses Ida-Saksa julgeolekuteenistuse Stasi (tegelikult „Ministerium für Staatsicherheit) tegevuse paljastamisega arendatud poliitilisel kokkuleppel väga olulist põhimõtet: kannatanute väärikus on olulisem kui kannatuse tekitaja õigus isikuõigusele. Ehk teisisõnu – kui endised Stasi töötajad on kaevanud, et nende paljastamine võib neile kahju tekitada, siis poliitiline kokkulepe, mida kohtupraktikas üha rohkem täpsustatakse, leiab, et see ei kaalu üles kahju, mida nad on teistele tekitanud.

Siin peitub ju tegelikult kuulekuse teema – sakslasi, kes olid 19. sajandi algul olnud oluline osa eurooplaste vabadustunde tekitamisest, sunniti peamiselt 20. sajandil leppima mõttega, et riigi käsule peab alluma. Olgu see riik siis enda valitud või isevalitud, aga õigeks peeti valitseja tegevuse õigeks pidamist. Millegipärast kujunes 19. sajandil välja arvamus, et kui Saksamaa koosneb paljudest riikidest, on nende riikide kuninglikud ja vürstlikud valitsejad vabaduse piirajad, aga ühtse Saksamaa valitseja – ja olgu ta samuti autokraat – ei saa midagi valesti teha ega vabadust asjatult piirata. Ida-Saksa kommunistlik diktatuur muidugi kasutas seda varasemate valitsejate poolt juurutatud põhimõtet eriti ulatuslikult ära. Ja siin pole süüdi ainult mingid pahad julgeolekutöötajad, vaid kogu süsteem, lõpuks kommunism ja kommunistlik partei ise.  Stasi oli ju partei „mõõk ja kilp“ ehk asutus, mis teostas partei tahet inimeste suhtes ja teostas seda kõikide meetoditega, mis otstarbekad tundusid.

Lääne-Saksamaal isikuvabadust ei piiratud, pigem soodustati.  Vastandudes natsionaalsotsialistlikule diktatuurile kehtestasid Lääne-Saksa õiguseloojad kõik mõeldavad põhiõigused. Vastuolu tekitas Lääne-Saksamaal aga asjaolu, et ühed inimesed ei saanud aru, miks teised nii palju oma põhiõigusi ka tegelikkuses kasutasid – näiteks protestides tuumareaktorite vastu, mis lõpuks viis maailmas täiesti uutlaadi erakonna  – roheliste loomiseni. Oluline on siinjuures ka privaatsuse kaitsmine, mis on kogu Saksamaal ehk kõige olulisem küsimus üldse ja mõjutab oluliselt poliitilist arutelu.

Privaatsus on sakslastele niivõrd oluline (ja sellest on Saksamaa head tundjad ka Eesti ajakirjanduses kirjutanud), et nad ei mõista näiteks kuidas Eestis või Suurbritannias on valvekaamerad nii laialt levinud ning nad ei usu, et Eesti ID-kaart saab olla turvaline, kui inimese isiku kohta käivate andmete kättesaamiseks on vaja vaid isikukoodi ja kaarti.  See on ka põhjus, miks e-riik Saksamaal Eestist oluliselt aeglasemalt areneb – nõuded süsteemidele on nii kõrged, et nende täitmisele kulub rohkem aega.  Sel sügisel on olnud selles valdkonnas uudiseid:  Alates 1. novembrist saab tellida endale uut kiibiga ID-kaarti, mis sarnaneb võimaluste poolest Eesti ID-kaardiga, kuid töötab teisel põhimõttel ning rahandusministeerium on teatanud, et e-maksudeklaratsiooni võib oodata 2013.

Ülaltoodu alusel võib saada aimu, miks Saksamaa võib eestlasele tunduda väga arusaadav, isegi kodune, aga ometi on asju, millega tuleb siiski lähemalt tutvuda, et erinevusi paremini mõista.

Seega on paslik küsida, kuidas Eesti võiks sellissesse 20aastasesse uude Saksamaasse suhtuda? Esmatähtis on muidugi asjaolu, et Saksamaa on oluline riik Euroopas ja siiski meie lähinaaber. Pea kõikidel Euroopa riikidel on kahesugused ajaloolised suhted Saksamaaga – ühed vastava keskvalitsusega Berliinis või Bonnis, teised aga mõne Saksamaa piirkonna või liidumaaga. Nende suhete rõhuasetus võib sageli olla väga erinev.  Näiteks läbivad Saksamaad suured Euroopa jõed Doonau ja Rein, Weser ja Elbe, mille suudmeis asuvad ülemaailmse tähtsusega meresadamad. Kesk-Euroopa jaoks on oluliseks sadamaks Hamburg, Lääne-Saksamaa jaoks omakorda Rotterdam. Saksa autod lähevad laia maailma Bremerhaveni kaudu ja Doonau ühendab Saksamaad Musta mere ja Balkani poolsaarega.  Eesti jaoks on omakorda oluline Läänemeri kui ajalooline veetee.

Sellest loomulikust olukorrast tulenevalt on tekkinud ka Eestil väga palju väga erinevaid suhteid Saksamaaga,  et suhete rohkuse ja mitmekesisuse poolest tundub juba, et Saksamaa on muutumas ka meie jaoks põhjamaa sarnaseks. Kuid Saksamaad on nii palju rohkem – kolm korda rohkem elanikke kui kogu baltoskandia ruumis – ning kõigil neil on erinevad huvid. Suur osa neist on avastanud midagi Eestis ja Eestis on avastatud midagi Saksamaal. Suhtarv on Saksamaa kohta väike, sest Saksamaa on nii suur, aga üksikuid ettevõtmisi on omakorda nii palju, et neid polegi võimalik kirja panna. Ja see ongi juba baltoskandia eripära – sidemeid on nii palju, et kellelgi pole neist täielikku ülevaadet.

Ja tänu mitmekesisusele pole ju olemas ainult üks Saksamaa, vaid mitu Saksamaad ja nende hulgas on igaühele midagi, mida eestlased võiksid enda jaoks sagedamini avastama tõtata.

Mart Laanemäe
EV suursaadik Berliinis

FacebooktwittermailFacebooktwittermail