panelarrow

Pankisi: elu valguse ja varju piiril

| 0 comments

Pankisi org asub Gruusia kirdenurgas ja kuulub administratiivselt jaotuselt Akhmeta piirkonda Kahheetias. Tegemist on paarikümne kilomeetri pikkuse ja mõne kilomeetri laiuse oruga, mida oru kaugemas otsas piirab majesteetlik Kaukasuse peaahelik. Nõnda avaneb orgu sisenejale pilt teeäärt järjestikku palistavatest küladest koos horisonti piirava ja lumest kiiskava mäeahelikuga. Vaade on lummav! Suve kõrghetkel, tõsi-küll,  sulab lumi ära ka kõige kõrgemal mägedes, kuid hilissügisel moodustab maha sadanud värske lumi kuni hiliskevadeni läbimatu loodusliku tõkendi.

Valdavalt asustavad Pankisi orgu kistid, mis on inguššidele ja tšetšeenidele lähedane etniline grupp. Kistid saabusid orgu 19. sajandi keskpaigas Tšetšeenia lauskmaalt, mistõttu on paljudel peredel Tšetšeenias sugulased. Usuliselt jagunevad nad kristlasteks ja sunni moslemiteks. Islam tugevnes orus väidetavalt nõukogude ajal tänu rändmulladele, kes sattusid piirkonda 1970ndatel aastatel. Nõnda võib Pankisi orus leida nii Gruusia õigeusukiriku kui islami mošee. Kistid valdavad üldjuhul nii gruusia kui ka tšetšeeni keelt.

Pankisi org piirneb teisel pool Kaukasuse peaahelikku Vene Föderatsiooniga, täpsemalt Tšetšeenia ja Dagestaniga. Linnulennult on Pankisi orust Groznõisse 80 kilomeetrit. Täisjõus mehel kulub selle maa läbimiseks jalgsi 4-5 päeva. Rekordiomanik olevat siiski keegi pruudi juurde kiirustanud noormees, kes läbinud selle tee vaid kahe päevaga. Motivatsioon oli ilmselge:)

Täna elab Pankisi orus segakogukond, mis koosneb juba mainitud põliselanikest kistidest, grusiinidest ja valdavalt põgenikest tšetšeenidest. Viimaste osakaal Pankisi orus kasvas oluliselt seoses teise Tšetšeenia sõjaga, kui tuhanded tšetšeenid põgenesid sõjakoleduste eest üle piiri Gruusiasse. Tšetšeeni põgenike täpset numbrit on raske öelda – mõningatel hinnangutel ulatus see kuni 7000 inimeseni. Mõistagi tuli igasugust rahvast, ka neid, kes uuel kevadel Tšetšeeniasse tagasi võitlema pöördusid. Praeguseks on piiriülene liikumine seiskunud, sest Gruusia-Vene piir on sisuliselt lukus – suvel föderaalvägede ja talvel lume tõttu. Kohalike inimeste sõnul satuvad Vene luurelennukid (hea, et mitte pommitajad) siiski aeg-ajalt kõrgel oru kohal tiirutama. Oru geograafiast tingituna puuduvad seal siiski igasugused võimalused tegeleda mässuliste ettevalmistusega.

Tänaseks on paljud Tšetšeeni põgenikud (mh abiorganisatsioonide toel) kas Gruusiasse või veelgi kaugemale välismaale edasi liikunud ja seetõttu on Pankisi orus tšetšeeni põgenike arv umbes 800 inimest. Üldjuhul on põgenike lood, kui nendega rääkida, kõik väga nukrad – kas pere sai hukka, maja põletati maha või juhtus veel midagi, mis inimesed oma kodudest põgenema sundis. Arusaadaval põhjusel ei ole Vene keskvõim, sh ei Putini ega Kadõrovi isik oru kõige populaarsemad tegelased.

Tuleb tunnistada, et ei kümne ega isegi veel viie aasta eest polnud Pankisi org „tõotatud maa”. Orus valitses tööpuudus. Elatist hangiti kes-kuidas-suutis moel. Levis narkoäri. Viimane osaliselt ka tänu sellele, et meelemürgi abil läbielatu mõneks ajaks meelest tõrjuda. Tööpuudus on probleem tänagi, kuid Gruusia keskvõimu kinnistumine Rooside revolutsiooni järgselt tõrjus orust narkoäri.

Samas erutab Pankisi teema aeg-ajalt rahvusvahelise meedia meeli. Seda peamiselt tänu Venemaa süüdistustele, nagu varjaks Gruusia Pankisi orus mässulisi vahhabiitlikke gruppe ning veelgi enam – toetaks nende sõjalist väljaõpet. Kõige suurem „mässuliste pesa” olevat aga Putini enda sõnul Tsinobani küla.

Selline väide on puhas poliitiline demagoogia, mis ei kanna endas muud eesmärki kui piltlikult öeldes „söed tuha all hõõgvel hoida”. Kõnealune küla ei erine sugugi teistest Pankisi oru küladest – sealgi elab kümneid nii sõja eest varjunud kui kohalikke inimesi, kes püüavad kuidagi oma elu korraldada. Nõnda on nende suur mure ÜRO rahade eest ehitatud, kuid lonkavalt töötav küla veevarustussüsteem. Külatänavad on aga valdavalt hõivanud seal ringi uitavad pudulojused.

Pankisi oru sügavuses varjab end mõneti üllatavalt hiinlaste ehitatud 24 MW võimsusega hüdroelektrijaam, kus koos grusiinidega töötavad igapäevaselt ka Hiina töölised. Vaevalt küll, et hiinlased ehitasid hüdroelektrijaama perspektiiviga see nt anti-terroristliku operatsiooni käigus ühel päeval hävitatuna eest leida või asetaksid teadlikult oma kodanikud ohtu.

Orus elab tõepoolest grupp vahhabiite, kes esindavad islami usu konservatiivset suunda. Kohalike võimude sõnul ulatub nende arv poolesaja inimeseni. (Inimsuhete mõttes on org nagu avatud peopesa, kus kõik üksteist tunnevad ja kus varjatult ei toimu midagi. Väikese koha fenomen!) Nad käivad korrapäraselt mošees, mehed kannavad habet ja mütsi, naiste puhul on kohustuslik pearätik. Samas ei saa Pankisi oru vahhabiitidele kuidagi laiendada Vene propaganda evitatavat parallelismi, et „vahhabiit = terrorist” ja sellest Venemaale tulenevat ohtu Gruusiast.
Autor (vasakult 3.) vahhabiitidega
Ei tulene ikka küll. Seda on mõistetud Venemaalgi. Ehkki Gruusia ohuga laveerimine pole kuhugi kadunud, ollakse vaoshoitumad konkreetsete kohtade nimetamisega. Seda tänu Euroopa Liidu vaatlusmissiooni (EUMM) asutamisele Gruusias, kelle vaatlejad (tulenevalt missiooni mandaadis sõnastatud ülesandest jälgida julgeolekuolukorda riigis) saavad operatiivselt minna kohapeale olukorda hindama. Kõik sellised väited on missioon ümber lükanud ja alusetuks tunnistanud.

Selliste väidete levitamisel puudub ka reaalne pinnas – vahhabiitlust järgiv kogukond on väike ja inimesed tegelevad oma igapäevamurede lahendamisega. Nende vaoshoitud loomust, kuid samas äärmist külalislahkust on selle loo allakirjutanu korduvalt kogenud. Pankisi oru inimesed ei ole üldjuhul väga jutukad, pigem umbusklikud, kuid kui kedagi kord „vennaks” nimetatakse, siis suuremat tunnustust on raske leida. Kohalikud võimuesindajad aga tunnistavad otse, et tänu vahhabiitidele on orus tunduvalt vähem kuritegevust ning pereväärtused on kõrges hinnas. Lapsed käivad koolis ning räägivad ja õpivad muuhulgas inglise keelt. Arvutiõpe sai huvilistele kättesaadavaks eesti kogukonna toel renoveeritud ja sisustatud arvutiklassi kaudu. Kuidas arvutiklass eestlaste ühisel jõul renoveeritud sai, sellest järgmises ajaveebipostituses.

Seega, igasugune retoorika Pankisi orust tuleneva ohu kohta kannab endas katset heita varju sealsetele inimestele ja Gruusiale tervikuna. Pankisi oru elanike siiras soov on mitte saada ohvritalledeks poliitiliste ambitsioonide altaril.
Toomas Lukk
EV suursaadik Gruusias

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.