panelarrow

Nädal rusude ja telklaagrite vahel

| 0 comments

Viibisin koos kolleeg Priiduga (Priit Turk, VM arengukoostöö büroo direktor) 26. juunist kuni 4. juulini humanitaarabi hindamismissioonil Haitil. Kutse osaleda missioonil tuli „tänu“ Hea Humanitaardoonorluse eesistumisele, mida koos Iirimaaga ühe aasta jooksul läbi viisime (vt. lähemalt blogisissekannet „Hea humanitaardoonorlus Eesti moodi“). Missiooni korraldaja Iirimaa kutsus kaasa veel USA ja Kanada kolleegid. Eesmärgiks oli hinnata Haitil katastroofijärgse humanitaarabi andmist. See tähendab, et tahtsime paljude kohtumiste ja konkreetsete abiprojektide külastamise kaudu näha, kui palju ÜRO ja teised humanitaarabi andvad organisatsioonid, samuti meie ise – doonorriigid, järgivad oma tegevuses humanitaarabi andmise põhimõtteid. Näiteks, kas abi vastas hädasolijate tegelikele vajadustele, kas abisaajaid kaasati abi andmise kavandamisse ja elluviimisse. Doonorriikide käitumist hinnates uurisime näiteks seda, kas Haiti abi rahastamine oli kiire ja piisavalt paindlik. See tähendab, kas annetatav summa oli seotud mõne konkreetse projektiga või jäeti vastav otsustusõigus abiorganisatsioonile.

Haitile jõudsime 27.juuni õhtul, sadas nagu oavarrest. Lennujaama hoone sai mäletatavasti maavärinas kõvasti kannatada, seega asus saabujate terminal ühes angaaris. Oma pagasit oodates tundus, et kohe-kohe annab hõre plekk-katus tugevale vihmale järele ja me satume ise hädaolukorda. Ent siiski läks kõik hästi – välja arvatud meie pagasiga, mis oli jäänud Pariisi. See lihtsustaski omamoodi minu järgmise kolme päeva hommikuid – polnud probleemi küsimusega, mida selga panna. Meie „hotell“ oli ÜRO humanitaartöötajate välitelklaagris „Camp Charlie“, mille ehitamisele ja töötamisele aitas kaasa ka Eesti. Väga südantsoojendav oli kohata laagris Eesti Päästemeeskonna liikmeid Enn Ebergi, Elle Jürgensoni ja Eiko Tammist.

Esimesed kolm päeva veetsime peamiselt kohtumistel ÜRO erinevate organisatsioonide kolleegidega, kelle töötubadeks on lihtsad konteinerid. Paljud on ilma konditsioneerita, mis muutub üle 40 kraadises kuumuses omaette väljakutseks. Oluline roll Haitil on ÜRO humanitaarabi koordinatsioonibürool (OCHA), kes seisab selle eest, et kogu abi andmise tegevus oleks erinevate organisatsioonide vahel kenasti koordineeritud, aidates vältida tegevuste asjatut dubleerimist. Lisaks rääkisime Rahvusvahelise Punast Risti, ÜRO Lastefondi, Toitlus-ja Põllumajandusorganisatsiooni, Maailma Toiduprogrammi ja paljude teistega. Mitmete kolleegidega kohtusime peale tööpäeva lõppu ka oma laagris ühise õhtusöögilaua ääres.

Nädala teine pool viis meid „põllule“. Põld tähistab humanitaarabimaailmas abi andmise asukohta. Külastasime mitmeid telklaagreid, kus saime rääkida abivajajatega, uurida, kas inimeste eest piisavalt hoolitsetakse ja tagatakse kõik eluks hädavajalik. Samuti tutvusime ajutiste majade ehitamise ja paigaldamisega. Vestlesime haitilastega, kes osalevad rusude koristamise projektides. Nad olid õnnelikud, et nii õnnestub vähest sissetulekut teenida.

Rusud…rusud…telklaagrid…rusud…
Linnas ringi sõites oli vaatepilt väga kurb. Meeletud rusudehunnikud, mille ärakoristamiseks arvatakse minevat 20 aastat, saatsid meid igal hetkel. Maavärina epitsentris Leoganis hävis või sai kannatada koguni 80% majadest. Pea igal pool, kuhu pilk pöörata, oli näha telklaagreid, paljud abiroganisatsioonide loodud või lihtsalt isetekkinud. Kuna Haitil on maaomandi küsimus väga suureks probleemiks, siis kodudeta jäänud inimesed on hõivanud kõik avalikud pargid, teeääred. Elatakse isegi vaevalt kolme meetrisel kahte sõidusuunda eraldaval maaribal…

Kuigi Haiti on asendunud uudiste esikolmikus teiste oluliste uudistega, on vaja jätkuvalt maailma toetust ja riigi ülesehituse edasist rahastamist. Nägin ise, et Haitil on oma imelise flora ja faunaga ning Kariibimere randadega suur turismipotentsiaal.

Mis kasu oli missioonist? Sellistel missioonidel osalemine on oluline ja humanitaarekspertidele hädavaajalik, sest humanitaarabi andmise otsuste tegemisel tuleks kursis olla ka tegeliku abi andmise protsessiga ning selleks on kasulik aeg-ajalt kohapeal abi andmisega tutvuda. Saadud kogemus võimaldab veelgi paremini globaalses humanitaarabi diskussioonis kaasa lüüa ja seda kujundada. Eesti võib oma panusega Haitil rahul olla, meie abi oli kiire, vastas vajadustele ning seda märgati ka rahvusvahelisel tasandil.

Kadi Metsandi, humanitaardiplomaat EV esinduses Genfis
*Vaata pilte Facebookis

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.