panelarrow

TERE, EURO!

Selle ebatavaliselt kuuma juulikuu 13. päeval sündis Vilsandil uus kuumarekord ning Brüsselis kinnitati lõplikult Eesti üleminek eurole.
Kindel see, et paljud meist jäävad peagi taga igatsema meile nii igapäevaselt tuttavaks saanud rahakupüüre. Eesti krooniga samal ajal sündinud lapsed saavad peagi täisealiseks, võib-olla on neil meeles esimene omateenitud raha. Nende vanavanematel on jutustada aga mitmest rahavahetusest oma elus ning nad nendivad kibedalt, et seni pole ükski olnud nende kasuks.

Õnn ei peitu (oma) rahas

Rahal on nii maksevahendi kui ka väärtuse kandja funktsioon. Kui meeter on alati kindla pikkusega ja oleme harjunud seda usaldama, siis raha väärtus tõuseb ja langeb, ühed rahatähed võivad asenduda teistega ning ainus, mis raha puhul alati näib samaks jäävat, on tõsiasi, et teda ei jätku.

Me usume, et euro toob meile kindluse ja parema tuleviku, välisinvestorite huvi ning väiksemad laenukulud. Ent inimeste mure ja kartus muutuse ees on mõistetav. Uus rahakeskkond vajab harjumist ning arvata võib, et kulub jällegi terve inimpõlve jagu aega, enne kui euro eestimaalase rahakotis sama omaseks saab kui kroon. Ilmselt mängib oma osa eestlaste euroskepsise juures seegi, et hiljutised suuremad uuendused – digiretsept, digi TV – on vaatamata laiaulatuslikule teavitustööle ja ettevalmistustele toonud paljudele arusaamatusi.

Väärtusena on Eesti kroon olnud eestlase jaoks üks osa rahvuslikust identiteedist, sümboliseerides meile vabadust ja iseseisvust. Maailmas pole just palju väikeriike, millel on võimalik uhkustada päris oma rahaga. Kroon kujutab meie jaoks seda, mida me rahvana kalliks peame: omariiklust ja vaimukultuuri. Krooni kadudes võib mõnelegi tunduda, et nüüd oleme küll viimaks eurooplasteks saanud, aga eestlasteks polegi suutnud jääda.

Raske aeg nõuab raskeid otsuseid

Ajal, mil Euroopa vaevleb oma suurimas kriisis, küsitakse Eestilt õigustatult, miks me soovime nö uppuvale laevale astuda. Tööpuudus pole ainult Eesti probleem, see kummitab kõiki teisi, ka vanu ja jõukaid Euroopa riike. Kriisi eest ei ole kuhugi põgeneda, nüüd tuleb vaid sellega võidelda. Euroopa ühisrahasse suhtutakse üha suurema umbusuga ning kusagil kostavad juba hääled, et riikidel oleks targem pöörduda tagasi oma rahvusvaluuta juurde. Ometi on Euroopa läbi sajandite vaevelnud just killustatuse käes ning praeguses majanduskriisis peaksid igasugused valuutaalased kokkulepped olukorda pigem parandama. Toimiva ühisturu loomiseks vajab Euroopa Liit eelkõige ühist raha ja seda väärivaid stabiilse majandusega riike. Euro on siiski veel üks tugevamaid valuutasid kogu maailmas ning eurotsooniga liitumine tähendaks igale teiselegi riigile, mõistagi siis ka Eestile, võimalust liituda maailma vägevamatega ja tõhusamalt oma sõna sekka öelda. Ehkki Eesti europüüdlusi võidakse nimetada puhtaks jonniks, nagu seda on teinud üksikud väliseksperdid, on Eesti nüüdseks tõestanud, et sobib eurotsooni paremini kui keegi teine. Pigem võime uhkusega selja sirgeks lüüa, sest eurotsooni uks oli meile avatud ning Eesti liitumine saadab kõigile väljaspool olijaile selge sõnumi eurotsooni elujõulisusest ja jätkusuutlikkusest.

Uus raha – uus võimalus

Eesti meedias on palju arutletud selle üle, kas Eesti kontuur meie euromündi rahvusliku kujunduselemendina ikka on piisavalt pilkupüüdev ja mõistetav välismaalase jaoks, ning et äkki oleksime pidanud kontuurkaardi asemel sinna joonistama hoopis Pärdi või pääsukese. Nüüd on sellisteks aruteludeks muidugi liiga hilja, sest euromüntide vermimine Soome rahapajas käib ning esimene partii on juba Tallinnassegi jõudnud. Võib-olla tuleks riigi kontuuriga müntidesse suhtuda hoopis uhkusega, et üks väike riik on viimaks jõudnud suurele rahale. Kui väike rahvas on uhke oma riigi üle, siis väljendab see pigem rahva tugevat eneseteadvust, ning see ei tähenda sugugi, nagu poleks meil Mozarti, Dante või kotka kõrvale ühtegi sobivat maailmakultuuri suurkuju panna. Miks me ei võiks ega peakski süüd või valehäbi tundmata kogu maailmale teatama, et me oleme oma maa ja rahva üle uhked. Ehk jäämegi nii hoopis paremini meelde?

 

Soome rahapajas vermitud Eesti euromündid

Õnn ei peitu rahas, õpetame oma lastele. Paar päeva peale eurootsust avalikustatud inimvara raportist ilmnesid tõsised probleemid Eesti ühiskonnas. Tegelikult teadsime nende olemasolust juba varemgi, osalt on nende probleemidega ka võideldud, mõneti on asi seisnenud rahas. Euro tulek ei lahenda hetkega ilmselt ühtegi neist probleemidest, nii nagu ka meie 1. jaanuaril antud ”hakkan paremaks”-lubadused ei lähe paugupealt täide. Euroga kaasnevad hüved võivad pikas perspektiivis meil siiski aidata tohterdada neid kitsaskohti, mida me ilma ühisrahata üksi ei suutnud. Igal juhul on pääs eurotsooni Eesti jaoks omamoodi uus algus, uus võimalus teha asju paremini või alustada täiesti uusi.

Kellelegi ei saa olla jäänud nähtamatuks Eesti riigi edusammud viimase paari aastakümne jooksul ning see annab alust loota, et küllap ka paarkümmend aastat hiljem ühel kuumal juulikuu päeval meenutame: “Otsus oli õige”.

Lilian Kaseväli
Euroopa Liidu osakond

FacebooktwittermailFacebooktwittermail