panelarrow

Ärevust täis tunnid Genfis ÜRO Inimõiguste Komitees

| 0 comments

Genfis oli palav. Palav oli lennujaamas ja hotellis ja tänaval. Palav oli ka Eesti delegatsioonil, kuhu sedakorda kuulusid Välisministeeriumi, õiguskantsleri ja võrdse kohtlemise voliniku esindajad ja kes mõningase (hästi varjatud) ärevusega valmistus esitlema Eesti kolmandat aruannet kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti täitmise kohta. Kogunesime alalise esinduse korraldatud lõunasöök-koosolekule strateegiat ja taktikat arutama. Ärevuseks oli põhjust. Annely oli meile varem kirjeldanud, mis toimuma hakkab, aga seda infot ei olnud just palju.

From: Annely Kolk
Sent: 5. juuli 2010. a. 15:50
Subject: EE aruande arutelu CCPR komitees

EE aruande arutelu toimub esmaspäeval, 12. juulil, kell 15.00-18.00, ja teisipäeval, 13. juulil kell 10.00-13.00. Istungi avab Komitee eesistuja, Iwasawa (Jaapan), misjärel saab kohe sõna EE delegatsiooni juht. Delegatsiooni juht peaks esmalt tegema lühikese delegatsiooni tutvustamise (u 2 minutit).
Komitee on EE aruande arutelu jaganud eelnevalt saadetud küsimuste (list of issues) järgi pooleks (esimesel päeval toimub arutelu küsimuste 1 – 14 põhjal ja teisel päeval 15 – 27 põhjal).
Peale lühikest delegatsiooni tutvustamist peab delegatsiooni juht tegema kokkuvõtte 1-14 küsimuste vastustest + märkima ära uusimaid arenguid peale vastuste saatmist (kui on). Sõnavõtt peaks olema – 30 minutit.
Seejärel asub komitee küsima täpsustavaid ja follow-up küsimusi (järjest küsivad ja küsimusteks on neil aega u 1 tund). Seejärel tehakse väike paus (10 minutit), mille käigus saab delegatsiooni juht määrata, kes millistele küsimustele vastab. Ülejäänud istungi aja vastab EE delegatsioon küsimustele. Kui on küsimusi, millele samal päeval ajapuudusel vastata ei jõua, võib neile vastata ka järgmise päeva hommikul.
Järgmisel päeval toimub kõik samamoodi. Esmalt delegatsioonijuhi kokkuvõttev sõnavõtt küsimuste 15 – 27 vastustest (- 30 minutit), millele järgnevad komitee liikmete küsimused, väike paus, ja EE delegatsiooni vastused.
Kui on soov esitada komiteele mingit statistikat (kui küsitakse statistikat vmt) või muid andmeid kirjalikult, saab seda teha peale aruande arutelu lõppu 48 h jooksul.

Mida komitee küsida kavatseb, ei teadnud keegi. Muidugi, me olime vastanud eelnevalt saadetud küsimustele ning saanud kätte valitsusväliste organisatsioonide kommentaarid aruande kohta ja võis arvata, et juttu tuleb samadest asjadest. Olime palunud ekspertidel Tallinnas valvel olla juhuks, kui meil peaks kiiresti lisainfot vaja olema. Sellele vaatamata oli tunne justkui enne eksamit, mille kohta sa tead, et sa kõike ei tea.

Ja siis see algas. Komitee eesistuja andis sõna Martenile, kes ütles, et teeme seda nüüd Eesti moodi – ei hakka sissejuhatusega pikalt venitama, vaid asume kohe asja ehk varem esitatud küsimustele vastamise juurde. Seda ta tegigi ja rääkis täpselt 30 minutit, nagu päevakava ette nägi.


Tööhoos

Inimõiguste komitee üks eripärasid on see, et riigile ei öelda, kes on nende raportöör ehk isik, kes komitee arvamuse tegelikult koostab. Esitluse ajal pannakse riigi delegatsioon istuma saali keskele, nii et tahes-tahtmata oled mõnede inimeste poole seljaga ega saa ka kõne ajal jälgida, kes millisest teemast rohkem huvitatud tundub olevat. Meil oli ainult vihje, et tõenäoliselt on raportöör see, kes küsimuste esitamiseks esimesena sõna saab. Esimesena sai sõna minu vastas istunud härra, kes ei olnud kiitusega kitsi. Eesti puhul on tema arvates tegu hämmastava edulooga, milles totalitaarsest riigist sai vaid mõne aastaga Euroopa Liidu liige ja kuna selleks pidi täitma nn Kopenhaageni kriteeriumid, võib olla üsna kindel, et Eestit saab inimõiguste järgimise koha pealt ülejäänud maailmale eeskujuks tuua. On selge, et mitte keegi ei suuda teha kõike, mida lepingud ette näevad, ütles ta. Aga selle poole peaks püüdlema ja sellepärast on tal mõned täiendavad küsimused, mille ta järgmiseks ette loeb.

Küsimusi oli tal umbes 20 ja alustas ta sellega, et palus täpsemalt kirjeldada kohtulahendeid, milles on paktile viidatud, ja ühtlasi põhjendada, miks kohtud seda nii harva teevad. Mina kaotasin järje juba umbes kolmanda küsimuse juures, milleks oli “Palun selgitage, miks otsustas Eesti kriminaliseerida kuriteole kihutamise katse”, mille peale ma sukeldusin internetti karistusseadustiku § 221 seletuskirja otsima lootuses, et ehk keegi teine jõuab kirja panna oletatava raportööri ülejäänud küsimused. Järje peale sain tagasi alles siis, kui sõna võttis järgmine küsija.


Komitee võtmeisik koos meie delegatsiooni juhiga

Inimõiguste komitee liikmed ei esinda mitte riike, vaid on eksperdid ja seetõttu ei ole korrektne viidata neile päritoluriigi kaudu. Ütleme siis, et see sõnavõtja oli rumeeniapärase nimega daam. Mõnes mõttes oli just tema komitee n-ö võtmeisik, sest ilmselt just selle emotsionaalse sõnavõtu ajal, mis puudutas nii filmi “Lilja 4-Ever” kui ka immigrantide rasket olukorda üleüldse ja kogu maailmas, mõistsime, et me ei oska ega suudagi vastata kõigile võimalikele küsimustele ja kommentaaridele. Aga me püüdsime. Me selgitasime põhjalikult, millega tegeleb õiguskantsler. Me rääkisime hüvitise maksmisest piinamise kompensatsiooniks, kohtueelsest kinnipidamisest, soolisest võrdõiguslikkusest, inimkaubanduse ohvrite elamislubadest ja “Pariisi printsiipidest” ning jõudsime vastata nii mõnelegi täpsustavale küsimusele.

Õhtul tibutas pisut vihma, kuigi palavus sellest oluliselt järele ei andnud. Osa delegatsioonist läks õhtust sööma ja päevakokkuvõtteid tegema, osa aga lennujaama, kadunud pagasit otsima. Esinduse kogemuse kohaselt pidi õhtuse Helsingi lennuga saabumise korral olema üsna tavaline, et kohver kuhugi maha jääb. Nende kogemus näitavat ka, et õhtuse Helsingi lennuga lahkumise korral on üsna tõenäoline, et öö tulebki Helsingis veeta. Meie pidime esialgu elama üle öö päikesest kuumaks köetud hotellides. Ma olen üsna kindel, et Genfis on ka selliseid hotelle, kus on konditsioneer, aga mina pole neid veel leidnud või – tõenäolisemalt – ei vasta sellise mugavuse eest küsitav hind riigiametniku eelarvele.

Järgmisel päeval oli vihm lakanud ja aruande arutamine jätkus. Nüüd rääkisime samasooliste paaride õigustest, keeleseadusest, 2007. aasta aprillisündmustest, kodakondsusest, kaitseväe alternatiivteenistusest, eestkoste seadmisest ja sellest, kuidas saaks põgenikustaatuse andmisest keeldumist vaidlustada isik, kes on juba riigist välja saadetud. Komitee liikmed avaldasid heameelt “Eesti meetodi” kasutamise üle, mis seekord tähendas, et arutelu lõppes pool tundi varem, kui päevakavas ette nähtud. “Tavaliselt,” ütles komitee esimees, “tahavad riigid nii palju rääkida, et me peame istungit pikendama.” Mine võta kinni, oli see nüüd kompliment või etteheide.


Genfi järves saab ka ujuda

Genfis viibides ei saa üle ega ümber Genfi järvest. Tähendab, tegelikult muidugi saab, kes kuidas – mõni ujub, mõni kasutab kollast “postipaati”, mis on osa Genfi ühistranspordist ja lühendab ümber-järve-teekonda umbes 10 minuti jagu. Ütleme siis nii, et järvest ei saa kuidagi mööda vaadata ja sellepärast otsustas ka Eesti delegatsioon ürituse lõppu just järve ääres tähistada, algul lõunasöögiga ja seejärel riburada mööda kaldapealset laiali minnes, et pärastlõunal taas ühiselt lennuki peale minna. Olgu öeldud, et keegi ei pidanud Helsingis ööbima ja komitee avaldab oma järeldused ja soovitused Eestile 28. juulil.

Dea Hannust
Välisministeeriumi inimõiguste büroo direktor

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.