panelarrow

Avalik diplomaatia – üks diplomaatia võimalustest

Viimasel ajal on hakatud rääkima avalikust diplomaatiast kui vahendist riigi välispoliitika eesmärkide saavutamisel ja riigi tutvustamisel maailmas. Ning sellest mitte ainult ei räägita, vaid avaliku diplomaatia vallas ka tegutsetakse. Infotehnoloogia ja massiteabevahendite kiire areng ning muutused ühiskonnas on muutnud ka inimeste suhtumist informatsiooni. Diplomaatia – valdkond, mida on peetud salapäraseks ning mille puhul kinnisus on pigem olnud traditsiooniks, on samuti avanemas.

Omalt poolt on sellele kindlasti kaasa aidanud ka uue meedia võimalused. Diplomaate õhutatakse blogima, twitterdama ning jagama informatsiooni sotsiaalvõrgustikes. Eestil on ju Second Life’is lausa virtuaalsaatkond! On aru saadud, et tuleb minna inimeste juurde, mitte oodata, et inimesed sinu juurde tuleksid.

Uus meedia ja internet pakuvad ühele väikesele riigile võimaluse olla suurtega võrdne. Virtuaalsaatkonna avamine või teenuste pakkumine interneti kaudu on tunduvalt odavam reaalse saatkonna või esinduse üleval pidamisest. Mõned riigid on uue meedia võimaluste kasutamisel konservatiivsemad, mõned liberaalsemad. Oluline on tegelikult strateegia ja see, kas asjad on läbi mõeldud. Uue meedia kasutamine ei saa olla eesmärk omaette.

Hiljutine lennunduskriis näitas, et sotsiaalvõrgustikest võib ka palju praktilist kasu olla. Kasu esmajoones Eesti kodanikele, kes välismaale lõksu olid jäänud, aga kasu ka Eesti mainele. Eesti oli ilmselt esimene, kui mitte ainuke riik, kes oma kodanikele tõhusa abivahendi suutis pakkuda, kus infot jagada ja kust seda saada. Eesti algatust märkas ka välisajakirjandus ning kodanikud väljendasid sealsamas Facebook’is hiljem oma tänu.

Loomulikult on oluline tutvustada välisministeeriumi tööd ning välissuhtlust oma rahvale, kuid avalik diplomaatia on eelkõige suunatud väljapoole, see on võimalus tutvustada Eesti riiki välismaal. Näiteks kultuuridiplomaatia kaudu. Põhjendamatu on väita, et eesti kultuur ei huvita kedagi ning raske on mõnele kultuuriüritusele publikut koguda. Kindlasti pole see lihtne, kuid see on võimalik. On ka erandeid, näiteks Soome, kus Eesti-huvil on spetsiifilised juured ning kultuuride-keelte lähedus annab ehk võimaluse paremaks teineteisemõistmiseks. Aga ka Soome-Eesti puhul on mingeid indikaatoreid, mis või kes huvi aeg-ajalt uuesti lõkkele puhuvad, näiteks Eesti „kultuurisaadikud“ Sofi Oksanen, Imbi Paju. Nii et midagi ei sünni kusagil niisama.

Eesti-huvilisi leiab igalt poolt. Eesmärk ei pea olema ega saagi olla massideni jõudmine. Hiljuti Eestis lugejatele esinenud ungari kirjanik Attila Bartis ütles, et ungarlased põevad kompleksi, uskudes, et keegi ei tunne nende kultuuri vastu huvi, ning arvas, et ilmselt on eestlastega sama lugu. Sellest mõttest tuleb lahti saada ja keskenduda sisule, mida me saame oma kultuurist välisriikides pakkuda. Et see oleks kvaliteetne ning haakuks millegagi asukohamaa kultuuris. Selles mõttes on väga vajalik ka Eesti erinevate institutsioonide ja ametkondade vaheline koostöö. Kuskile võib ju mingi näituse üles riputada, aga kui see kedagi ei puuduta või kui informatsioon õigete inimesteni ei jõua, siis pole sellest erilist kasu. Erinevate huvigruppide teavitamiseks tuleb kasutada erinevaid kanaleid.

Tegelikult on ka eesti kultuuris nähtusi, millel on eeldusi laiade massideni jõudmiseks. Näiteks Lotte. Neid võiks välisministeerium eesmärgistatult Eesti maine kujundamisel ära kasutada.

Kuna eesti keele kõnelejaid on vaid miljoni ringis, siis on mõttekas keelekasutajate arvu kasvatada. Näiteks Saksamaa avaliku diplomaatia üks osa on haridus – Saksamaa tutvustamine erinevate keeleõppeprogrammide kaudu. Eesti ressursse ei saa võrrelda muidugi Saksamaa omadega, aga ka Eestis toimuvad suveülikoolid, kus saadud kogemused on enamasti positiivsed. Ning mine tea, äkki saab mõnest õppurist kunagi isegi Eesti aukonsul.

Avaliku diplomaatia valdkonda kuulub ka meedia. Ühelt poolt pressiesindajate ja suursaadikute suhtlus ajakirjanikega, teisalt see, mida Eesti ja eestlaste kohta igapäevaselt välisajakirjanduses kirjutatakse. Me tahame ju teada, mida meist arvatakse. See võiks olla ka üheks osaks, mille põhjal kavandada Eesti mainekujundusstrateegiat. Ideaalis peaks igas saatkonnas olema diplomaat, kes tegeleb nn neljanda võimu kandja – ajakirjandusega. Kurb on see, et alamehitatuse tõttu või mingil muul põhjusel puudub pilt, mida arvatakse ajakirjanduses Eesti kohta näiteks Rootsis või Lätis. Põnev oleks seda teada. See muudaks laiemaks ka nende riikide spektri, mille meediaväljaannete põhjal on kokku pandud välisministeeriumi iga-aastane ülevaade Pilk Peeglisse.

Avaliku diplomaatiaga tegeleb mingil moel tegelikult igaüks. Iga inimene on välismaal Eesti saadikuks, jättes seal jälje oma käitumise ja suhtlusviisiga. Lihtne viis natukenegi välisriigis Eestit tutvustada on see, kui kinnitada rendiauto külge Eesti riigilipp.

Kai Müürsepp
VM avaliku diplomaatia osakonna spetsialist

FacebooktwittermailFacebooktwittermail