panelarrow

Tuhamuljeid Türgi lõunarannikult

Ankara saatkonna esimene „tuhapilve ohver” oli president Ilves kaaskonnaga, kes alustas Istanbulist kojusõitu maitsi 18. aprilli hommikul. 19. aprilli hommikul tööle jõudes algasid kõned teistelt Türgis lõksus olevatelt kodanikelt, peamiselt transiitreisijailt Istanbulist ja puhkajatelt Antalyas. Kuna olukord muutus iga hetkega segasemaks, sõitsin samal õhtul konsuli kohusetäitjana Türgi lõunarannikule, et võimaluste piires inimesi nõu ja jõuga aidata. Jõu järele oli nõuga võrreldes siiski tunduvalt väiksem vajadus 🙂

Lõunarannikul 200 km pikkusel ribal Alanyast Kemerini viibis teadaolevalt 378 turisti. Teisipäeva hommik algas mitte eriti paljulubavate tuhauudistega, seejärel tegin eelmise päeva märkmete põhjal gruppide plaani ja asusin teele/tööle. Samal ajal helises muudkui telefon ning numbreid, nimesid ja hotelle lisandus lakkamatult. Kella poole kaheks öösel olin lõpuks teinud rannikule tiiru peale, kohtunud kuue grupiga ning rääkinud kümnete inimestega – nii nendega, kes ise helistasid, kui nendega, kelle murekirjad edastas Välisministeeriumi konsulaarosakond. Lisaks suhtlesin operatiivselt reisifirmadega, nii Tallinna kontorite kui kohapealsete esindajate kaudu.

Sundpuhkusel viibijate põhiline mure oli infopuudus. Inimesed vajasid otsekontakti ja võimalust oma küsimusi ning pahameelt väljendada – teated kodulehtedel võivad olla küll igati aja- ja asjakohased, ent hädasolija soovib lisaks ka personaalsemat lähenemist. Omalt poolt püüdsin tõesti ka nii paljudeni kui võimalik jõuda ja mõista anda, et nad ei ole oma murega üksi. Õiguslike küsimuste lahendamisel oli asendamatuks abiks konsulaarosakond. Kuna ka reisifirmadele oli taoline olukord paljuski esmakordne, jätkus segadust ja selgitamist omajagu.

Pikemalt toimetasin ühe ettevõtliku grupiga, kes teadmatuses istumise asemel oli omale organiseerinud Tallinnast Türgi-Bulgaaria piirile bussi. Lõunarannikult piirini jõudmise korraldamiseks palusin abi meie Antalya aukonsulilt, kelle kiirel tegutsemisel saime seltskonnale järgmiseks hommikuks Kemerisse bussi. Sõidu eest tasumiseks andis saatkond 46 inimesele ka rahalist abi à 340.- EEK (esimesed tagasimaksed on juba laekunud – aitäh!).

Raske on kirjeldada kergendust, mis valdas mind neljapäeva hommikul viimase tšarteri õhku tõustes – peaaegu nagu oleks ise lõpuks koju pääsenud! Tagantjärele „tuhakriisi” peale vaadates võib öelda, et tegu oli Ankara saatkonna jaoks mastaabilt pretsedenditu konsulaarjuhtumiga ning sellest saadud kogemused on edasiseks äärmiselt kasulikud ja õpetlikud. Võtmetähtsusega oli suurepärane koostöö aukonsulitega Antalyas ja Istanbulis, kelle igakülgne abi, osavõtlikkus ja paindlikkus lahenduste leidmisel tegid saatkonna töö kordi lihtsamaks.

Piia Soms

VM suursaatkond Ankaras

FacebooktwittermailFacebooktwittermail