panelarrow

Mida me teame Tadžikistanist?

| 0 comments

Õige vastus on: suurt ei midagi. Lohutuseks võin öelda, et ega tadžikid ka meist rohkem ei tea, kui et olime koos Nõukogude Liidus ja meil oli kõva korvpallimeeskond Vilniuse Žalgiris.

Selles veendusin veebruari lõpus OSCE ODIHRi vaatlusmissiooni raames Tadžikistani parlamendi- ja kohalike omavalitsuste valimisi vaadeldes. ODIHRi esialgne raport tunnistas valimised demokraatlikele standartitele mittevastavateks ja isiklikult nähtust lähtudes jääb üle vaid nõustuda.

Demokraatlikest valimistest pole mõtet rääkida riigis, kus opositsioonil arvestatavat võimalust end kuuldavaks-nähtavaks teha pole. Ka valimiste korraldamises oli näha suuri vajakajäämisi: täiesti tavaline oli, et hääletati kellegi teise eest, et kabiinis käidi mitmekesi (peamiselt naised, kuna kirjaoskus pole nii laialt levinud, kui statistika väidab). Kaks kümnendit riiki juhtinud president Emomali Rahmoni partei võttis taas ülekaaluka võidu.

1994. aastal kaks aastat kestnud kodusõja lõpetanud Emomali Rahmon on äärmiselt populaarne: avalikus ruumis ajab üks tema pilt või tark mõttetera teist taga, ajaloomuuseumis on tema tegemistele lausa terve korrus pühendatud. Mõtteterad käsitlevad peamiselt rajatavat Roguni hüdroelektrijaama ja kuidas see kõik riigi ees seisvad probleemid lahendab, pildid nagu vanast õpikust: president lastega, keset viljapõldu, tööliste keskel jne.

Tadžikistan on vaene riik, ja seda ei püüa mitte keegi varjatagi. Kohalikega vesteldes viisid nad jutu pigem varem kui hiljem oma tillukese palga peale. Õpetaja saab 500 krooni palka (Roguni hüdroelektrijaama aktsiaid oli ta sunnitud ostma 750 krooni eest), et ellu jääda, on kõik poole kohaga põllumehed. Kõigil on sugulane, kes töötab Venemaal ja saadab koju raha. Venemaal töötavaid tadžikke kooritakse korralikult, tihti jäetakse lubatud palk maksmata. Dušanbe-Moskva lennuk oli täis noori tadžiki mehi, kel kodumaal tööd leida ei õnnestu.

Sattusin Tadžikistani ajal, kui lumi oli sulamas ja teadupärast pole see just kõige kaunim vaatepilt. Aga aimu, millised vaated avanevad mägedele siis, kui kõik on roheline, või millist jahutust võib pakkuda kiirevooluline mägijõgi 40kraadises leitsakus, sain siiski. Tadžikkide sõbralikkus ja külalislahkus kaugete ja eksootiliste külaliste vastu ei sõltu aastaajast, nagu ka nende usk paremast tulevikust. Uhkus, millega sõltumata soost ja vanusest kantakse rahvarõivaid, teeb kadedaks. Ja kuna te ei ole Tadžikistani koha pealt oluliselt targemad kui selle sissekande lugemist alustades, siis soovitan seal suvel kindlasti ära käia – Eesti pealinnast Riiast on Dušanbesse otselend.

Risto Roos
VM 3. poliitikaosakonna lauaülem

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.