panelarrow

Peapeal tants vallutas südameid

| 0 comments

Eesti tähistas iseseisvuspäeva Helsingis tantsuetendusega Opus Tempus

Ettevalmistustega Eesti iseseisvuspäeva tähistamiseks alustasime Helsingis juba sügisel. Esmalt tuli välja valida päev, mil korraldada saatkonnas vastuvõtt – ja seda nii, et ei kattuks mõne teise Soomes olulise sündmuse või selle tähistamisega. Kahjuks ei ole siin võimalik korraldada diplomaatilist vastuvõttu 24. veebruaril, kuna Eestisse akrediteeritud, kuid Helsingis resideerivad suursaadikud – neid on mõniteist – jääks sellest pidulikust sündmusest sel juhul kõrvale, viibides samal ajal Vabariigi Presidendi vastuvõtul Eestis. Vabariigi aastapäeval on aga Soomes kujunenud väärikaks traditsiooniks mälestada Eesti iseseisvuse ja au eest langenuid, asetades pärjad nende haudadele Malmi kalmistul ning Vana kiriku pargis.

Nii langeski meie valik 25. veebruarile, neljapäevasele päevale, mis vastuvõttude korraldamiseks igati mõnusam kui esmaspäev või reede näiteks. Lisaks veinile-suupistetele saatkonnaruumides rõõmustame aasta-aastalt Eesti riigi sünnipäevale tulnuid ka kohase kultuurisündmusega. Kahe aasta eest oli selleks muusikaline kingitus Soomele – Helena Tulve viiulikontsert – ning Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri ja teiste Eesti nüüdisheliloojate kontsert Tallinna Kammerorkestri esituses Finlandiatalos. Möödunud aastal andis Tallinna Linnateater Temppeliaukio kiriku täissaalile silma ja kõrva rõõmustava etenduse „Eesti teatri laulud“.

Sel aastal otsustasime tuua Helsingisse Eesti nüüdistantsu – siinmail on (moodsa) tantsu kultuur teadagi hinnatud ja rahvusvaheliselt kõrgel tasemel, ja seda sugugi mitte ainult humppa või jenkka näol! Võtsime ühendust Sõltumatu Tantsu Ühendusega Eestist ning peagi oli kõhklusteta selge, et koreograafide Mari Mägi ja Kaja Lindali ning muusika autori Monika Mattieseni loodud „Opus Tempus“ on just see, mis Helsingiski pilku püüab.

Järgnesid üheaegsed läbirääkimised lavastajatega, etendusepaiga ja rahastajate otsimine. Muidugi ei läinud kõik konarusteta. Teatrisaalid on ju otse loomulikult juba aasta-kaks ette broneeritud, seda eriti Helsingis. Savoy teatris, mis meile tarvilikul kuupäeval vaba, põrkusime aga ootamatu riskiga – teatri pisut publiku suunas kalduv lava ei pruugi antud lavastuseks sobida, kuna selles liiguvad koos tantsijatega lauad, sirmid, muusikariistad… Lavastajad otsustasid kohale tulla ja asja kontrollida, kaasas rula moodi asjandus, mis asetati kontrolliks lavale – hetk ärevust ja siis suur kergendus: ei veere! Ei veerenud ka siis mitte, kui raskused peale pandi. Olime ülimalt rõõmsad, sest sama head, äsja kapitaalremondist tulnud, kvaliteetse ning moodsa heli- ja valgustussüsteemidega saali me poleks enam leidnud.

Aeg lendas, ettevalmistused sujusid ja oligi käes 25. veebruar. Vastuvõtt saatkonnas kulges harjumuspärase ladususega, suursaadik Merle Pajula ja kaitseatašee Peeter Läns kätlesid küll kokku kaks korda vähem külalisi kui president Ilves päev varem Tartus, ent ega enam poleks meie esindusruumid võimaldanudki. Nagu ikka, pabistasime enam teatripubliku pärast – Savoys on kokku 700 istekohta, neist 200 rõdul, ja olnuks kurb, kui vaatajaid ainult hõredad read. Etendusele said kutse kõik saatkonda vastuvõtule kutsutud ja lisaks veel suur hulk Eesti kultuuri austajaid ja meie sõpru, kuid rusikareegel ütleb, et kutsututest tulevad kohale pooled.

Nii ei saanud sedagi küsimust päris saatuse hooleks jätta, mistarvis võtsime kontakti kohaliku häälekandja ja arvamusliidri Helsingi Sõnumitega. Lahke vihje healt sõbralt juhatas moodsast tantsust huvitatud kultuuritoimetajani, kes päev enne etendust julgustas lisaks meie poolt üles pandud lühiinfole teatri- ja tantsuhuvilist lugejat „Opus Tempust“ vaatama. Viisakalt oli ta artiklisse lisanud ka saatkonna infonumbri. See, mis järgnes, oli äge: ausalt öeldes ei ole me ammu nii suurt hulka toredaid põnevil kõnesid vastu võtnud ja mis eriti vahva – võisime kõigile helistajatele öelda, et nad on lahkelt etendusele oodatud.

Juba eelmisel õhtul saabunud tantsijad, kunstnikud ja tehnikud ning etendusepäeva hommikul tulnud muusikud toimetasid kogu päeva teatrimajas, tarvilikud klavessiin ja harf said laenatud Helsingist. Saatkonna autojuhil jagus närvi ja võhma nii muusikariistu, esinejaid kui oma maja rahvast õigel ajal õigesse kohta toimetada. Samal ajal kui osa kolleege veel saatkonnas viimaseid vastuvõtult lahkujaid teele saatsid, olime teistega juba varakult teatris valmis – sest Soome tava kohaselt tullakse pigem tunnike kutsutust varem kui veerand hiljem. Ja külalisi tuli… ja tuli… kuni saal sai täis.

Tegijad nimetavad ise „Opus Tempust“ sürreaalseks värvide ja vormide mänguks, kus muusikud tantsivad ning tantsijad musitseerivad ja kõik on pea peale pööratud. Kõik oligi täpselt nii, sõna otseses mõttes, tantsijad ja muusikud moodustasid põneva sulami, mida oli kaunis vaadata. Samal arvamusel oli ka Helsingi Sõnumite ajakirjanik Jussi Tossavainen, kes päev hiljem kirjutas: Viehättävät näyt ovat kuin Avarasta luonnosta sykkivine merivuokkoineen ja eriskummallisine alkueläimineen. Näyttämökuva on kaiken aikaa tavattoman esteettinen olematta silti tippaakaan äitelä. Se on paikoin silkkaa dadaa.

Liisa Ojaveer ja Andry Ruumet

EV saatkond Helsingis

Fotod: Toomas Dettenborn

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.