panelarrow

Iluuisutamise EMi korraldades

Kui eelnevad blogisissekanded käsitlevad meie mitmeid töiseid tegemisi ja muljeid, siis järgnev postitus kirjeldab üht puhkust, mis kujunes toredalt töiseks, Tallinnas toimunud Euroopa Iluuisutamise Meistrivõistlused 2010 korraldusmeeskonna liikmena.

Soovi võistluste korraldamisel kaasa lüüa ajendas nii lapsepõlvest pärit armastus iluuisutamise vastu, kui võimalus kaasa aidata seni Eestis toimunud suurima spordisündmuse läbiviimisele. Kohalolemise ja osasaamise tunne ehk oligi kõige erilisem ja meeldejäävam ning usun, et seda ühtviisi nii pealtvaatajate, vabatahtlike kui korraldajate jaoks.

Võistluste ajal küsiti mult mitmeid kordi „kuidas läheb?“. Mõnikord tekkis kiire vastuse andmisel kõhklus, mitte seepärast, et midagi oleks halvasti olnud, vaid ühtaegu oli toimumas niivõrd palju ning kõigest korraga ülevaadet omada pea võimatu. Ümberringi toimuv meenutas justkui sipelgapesa, kus kõigil on oma teekond ja ülesanded. Samal ajal, kui publiku silmad jälgisid saalis või teleri vahendusel võistlejate sooritusi, olid kümned inimesed ametis rahvusvahelise telepildi tootmisega, täie hooga töötas pressikeskus, kust jõudsid muljed võistlustest üle maailma, lava taga valmistati ette medalitseremooniat, kõrval jäähallis toimusid treeningud sportlastele, kellel võistlused alles ees, hotellis saabusid või lahkusid uued delegatsioonid. Ja see ei ole kindlasti kõik.

Nüüd julgen kõigile küsijatele kindlalt öelda – läks hästi, isegi väga hästi. Tagasi „tavaellu“ pöördudes oli tore kuulda, ka välisministeeriumi kolleegidelt, et uisupisik on nakatanud paljusid ning võimalus vahetult võistlustele kaasa elada, jätnud ereda mulje. Ka väliskülaliste tagasiside oli väga positiivne. Jäi ühtviisi meelde nii meie kaunis ja karge talveilm kui soe vastuvõtt. Usun, et Eesti kinnistas oma mainet tubli väikeriigina, kus meile usaldatud sündmused edukalt läbi viiakse.

Lisaks väärtuslikule kogemusele rahvusvahelise suurürituse korraldamisest, andsid positiivset energiat ka ümbritsevad toredad inimesed. Võistluste õnnestumise eelduseks oli kindlasti tugev meeskond. Hea oli näha, kuidas omavahelise pikaajalise koostöökogemuseta kokku tulnud inimesed sulandusid kiiresti ühtseks meeskonnaks, keda ühendas ühine eesmärk ja kahtlemata ka pikad koosveedetud päevad. Kuueteisttunnised ja pikemad tööpäevad kujunesid võistluste eel ja ajal reegliks ning koju magama jõudis vaid loetud tundideks.

Pühapäeval, võistluste lõpugala järgselt, valitsesid korraldusmeeskonna toas vastakad tunded – rõõm ja kergendus korda läinud üritusest, sekka natuke väsimust möödunud pikkadest päevadest ning kerge nukrus teadmisest, et nüüd ongi selleks korraks kõik läbi. Lühikese ajaga oli Saku Suurhall saanud koduseks ning ümbritsevate inimestega koostegutsemine harjumuspäraseks. Kõlama jäi lootus, et mitte väga kauges tulevikus saab Eesti võõrustada juba uut uisutamise tippvõistlust. Loodan minagi.

Renna Unt,

Avaliku diplomaatia osakonna diplomaat

*foto: Jaanus Ree

FacebooktwittermailFacebooktwittermail