panelarrow

Jaak Jõerüüt: Miks inimesed üldse kohtuvad?

| 0 comments

Olen kolme ja poole aasta jooksul Lätis elades ja töötades näinud ja kaasa teinud regiooni peaministrite kohtumisi sel määral, et tunnetuslikult tahaks ütelda – lõpmata hulgal. Bilateraalseid ja multilateraalseid, töisemaid ja pidulikumaid. Tegelikult oleks neid muidugi võimalik täpselt üle lugeda, aga mulje tasand on samuti huvitav.

Lätlastel on nö minu aja kolmas peaminister, Valdis Dombrovskis ja kokku neljas valitsus, leedulastel teine peaminister, Andrijus Kubilius, ja teine valitsus. Eestlastel sama peaminister, Andrus Ansip, ja teine valitsus.

Seekord kutsus kolleege mitteformaalsele kahepäevasele arutelule Mežotne vanasse, restaureeritud lossi, tunnipikkuse sõidu kaugusele Riiast, Läti peaminister. Läti on sel aastal teatavasti Balti riikide liidermaa, see teatepulk käib kolme vahel ringiratast.

Jätan tavalise info kohtumise kohta tavaliste infokanalite asjaks.

Mul on minu isiklikud muljed ja mõtted. Igal kohtumisel tekib neid, on korduvaid ja kattuvaid, aga on ka iga kord erinevaid.

Millest üldiselt räägitakse? Probleemidest ja koostööst. Probleemid on ju enamasti iga kord uued, või vähemalt on vana probleemisõnastuse kihi all uued faktid ja positsioonid. Või uued lootused. Aga me peame ikka ja jälle endalt küsima – kui kaua võib rääkida koostööst. Vastus on lakooniline – igavesti. Ning mitte ei või, vaid tuleb.

Peaministrid ning nende lähimad abilised ei ole siiski mitte midagi muud, kui inimesed, lihtsurelikud, kes teevad parajasti SEDA tööd. Aga suhted inimeste vahel otsustavad maailma saatuse. Ei vähem ega rohkem. Kuid tegu pole mingi igiliikujaga või mingi igavese akuga, mille võib alati riiulilt võtta, kui kusagile on vaja jälle svunki lisada.

Isiklikke suhteid, alates superriikide ülivalvatud riigipeade omadest ja lõpetades suhetega iga perekonna kõige nooremate vahel, neid tuleb alatasa värskendada ja siluda.

Kas me tunnetame tegelikult, kuidas viimase paarikümne aasta muudatused kommunikatsioonivahendite tehnoloogias, samuti mistahes info globaalne kättesaadavus ehk lihtsalt öeldes infouputus on meid kõiki muutnud? Sealhulgas meie suhtumisi ja suhteid meie vahel. Muutnud meie hoiakuid, käitumisharjumusi, ajajaotust, tähelepanuvõimet, enesekindlust või -kindlusetust, suurendanud või vähendanud kaitsetuse või kaitstuse tunnet?!

Kui poliitikute, sealhulgas peaministrite ajakava on pidevalt tihe, kui kohtumine järgneb kohtumisele, vestlus vestlusele, esinemine esinemisele, kas meie, kõrvaltjälgijad, mõtleme sageli sellele kui vajalik on lihtsalt inimlik sobiv keemia riike juhtivate inimeste vahel. Ja sellele, mida tuleks selle heaks teha kõigil, kes saavad kaasa aidata? Või teeme ma ainult oma palgatööd, mis on ametijuhendiga määratud? Ja lisaks vaatame vahel kella. Teatud põhjustel.

See kohtumine läks hästi. Sõbralikkus polnud formaalne ja asjalikkus ei olnud standardne. Eksperdid, kes olid kutsutud diskussioone elavdama, tegid oma tööd hästi.

Informaalsetel kohtumistel ei kirjutata alla dokumente. Informaalsetel kohtumistel avanetakse üksteisele. Mil määral keegi tahab või suudab. Selgitatakse oma otsuste tagamaid, oma retoorika taustu, oma plaane. Hõõrutakse maha teravnurki, kui neid juhtub olema. Analüüsitakse minevikku ja kombatakse tulevikku.

Surelike inimeste elu, kuid selliste surelike, kelle teod tahes-tahtmata pidevalt mõjutavad meie kõigi elu.
 
Jaak Jõerüüt on EV suursaadik Lätis

 

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.