panelarrow

Jõululaupäev valvediplomaadina


Eeldusel, et jõulud on aeg, mil inimestel on kombeks teha oma argistes tegemistes tilluke paus, võimaldades selle kena žestiga ka teistel hinge tõmmata, soostusin olema jõululaupäeval konsulaarvalves. Võtsin kaasa konsulaarabitelefoni – telefoni, mis on mõeldud välisriigis hättasattunud kaasmaalastele. Mõistan, et mõnel inimesel võib hädaolukorrana tunduda ka olukord, kus mõnes võõras linnas ei leita üles õiget hotelli või ei saada aru, kuidas peab reserveerima restoranis lauda, kuid konsulaarvalvetelefonile sedalaadi kõnede tegemist ma siiski ei arvanud. On ju valvetelefon isikutele, kes on välisriigis viibides langenud kuriteo ohvriks, sattunud liiklusõnnetusse, kaotanud raha ja dokumendid jmt, see tähendab neile, kes vajaksid hädasti infot, mida võõras riigis ühes või teises olukorras peale hakata.

23. detsembri tööpäeva lõpuks oli ministeerium vaikseks jäänud, viimased kolleegid seadsid korda töölauad. Ülemus soovis leebelt kõigile häid ja rahulikke jõule ning minule naljatades, et “valvetelefon mul pihus põleks”.
Valve algusest olid möödunud vaid mõned minutid kui telefon helises. Helistajaks oli lõbus tegelane Kasahstanist, kes soovis täpsustada, kas ta soomlastelt saadud Schengeni viisaga võiks otse Eestisse sõita. Kuigi tegu ei olnud teemaga, mida hädaabi telefonil arutada, selgitasin kannatlikult, et esimene riik, kuhu tal tuleks sõita on Soome. Kui reisi eesmärk on Eesti, tulnuks viisat taotleda Läti saatkonnast, kes esindab Eestit viisade andmisel Kasahstanis viisaesinduslepingu alusel. Kinnitasin samas, et Soome kaudu tasub Eestisse juba seetõttu tulla, et Helsingi ja Tallinna vahel käivad uued uhked laevad, mis on omaette elamus. “Jaa-jaa ma tean. Olen nendega sõitnud. Ilusad laevad, ilusad inimesed” lausus helistaja lõpetuseks.

Mõne hetke pärast helistas huviline tagasi ning uuris, kas välismaalane saab Eestis korterit osta. Olin pisut kimbatuses, kuid julgustasin teda otse korterimüüjatega ühendust võtma, avaldades lootust, et nemad on kindlasti palju enam informeeritud kui mina. Helistaja ei jaganud minu arvamust ning leidis, et müüja on nõus ükskõik, mida kokku jahvatama, peaasi, et korter ära ostetaks.
“No meil siin vormistatakse ostu müügitehingud notariaalselt, mistõttu selline sullerdamine on välistatud”, julgustasin helistajat siiski usaldama müüjat ning notareid.
“Jah, aga teie notarite juurde on pikad järjekorrad”, jätkas helistaja. “Aga kui ma ostan Eestisse korteri, kas saan siis kohe elamisloa ka. Mulle väga meeldib Eesti. Mul on eesti sõnastikud. Ma õpin eesti keelt. Ilus tüdruk, I love You”, jätkas ta lõbusalt.
Häid reisielamusi ning saabuvaid pühi soovides, lõpetasin kõne.

Mõne minuti pärast helises telefon taas ning uuriti, kuidas saada kiiresti viisat, kui Eesti esindus on pühade tõttu suletud? Hea küsimus! Samas meenus mulle, et olin unustanud koju kohvi osta. Kuidas muretseda kohvi, kui pood on juba suletud!? Pidin helistajat kurvastama ning selgitama, et viisaküsimused ei kvalifitseeru konsulaarabina, mille korral peaks konsul tööle tulema. Soovitasin pöörduda Piirivalveametisse uurimaks, kas erandkorras on võimalik viisat piiril taotleda.
Möödub kümmekond minutit ning nõudlik meeshääl nõuab informatsiooni selle kohta, kas Tadžikistanis on olemas Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja esindus. Selgitasin viisakalt, et ta helistab konsulaarabinumbril ning mitte infotelefonil. Helistajat selline vastus ei rahuldanud ning ta jätkas tungivalt teda huvitava informatsiooni nõudmist. Peale mõneminutilist selgitamist soovitasin helistajal uurida asjakohast infot täiendavalt netist või helistada pühadejärgsel tööpäeval Kaubandus- ja Tööstuskotta, kes oskaks kindlasti selgitada, kuidas on võimalik Tadžikistanis äriasju korraldada.

Paarikümne minuti pärast helistas naisterahvas ning soovis informatsiooni, kuidas taotleda Moskvast Eesti viisat. Andes lühidalt teada, mida on vaja viisa taotlemiseks, soovitasin proual tutvuda asjakohase informatsiooniga ka saatkonna kodulehel, kus viisainformatsioon on vene keeles ja kergesti leitav. Pealegi on pühade ajal meie esindusteski töögraafikus muudatusi. Helistaja antud soovitusega rahule ei jäänud. Proua oli veendumusel, et konsulaarabitelefonilt peaks saama vastuseid kõikidele küsimustele. Püüdsin veel kord lahkesti selgitada, et tegu on konsulaarabi, st telefoniga hädaolukordadeks. Ei teagi, kas suutsin prouale selgitada, miks ei peaks viisainfo küsimiseks telefoniliini kaua kinni pidama.
Kuid küsimusi oli ka terveks jõululaupäevaks. Tunti huvi, kuidas saab ühte või teise riiki reisida, kas viisaga või viisata, kuidas näiteks reisida Ameerikasse ilma biomeetrilise passita jne.
Vastupidiselt ootustele kujunes jõulupühade algus küllaltki toimekaks.
Õnneks pääsesid liinile ka need kodanikud, kes olid jõululaupäeval hättasattunud Itaalias ja Saksamaal. Mul on hea meel, et meie kaasmaalastele on loodud selline konsulaarabitelefon, sest keegi ei tea kunagi ette, millal võib välisriigis hätta sattudes vaja minna telefoninumbrit +372 5301 9999.

Viktoria Tuulas
Valvediplomaat 23ndal ja 24ndal detsembril

FacebooktwittermailFacebooktwittermail