panelarrow

Jaapani keisrikojast ja suhetest Eestiga

| 0 comments

Detsember on Jaapanis alati pisut eriline kuu. Tulemas on aastavahetus ja sellega kaasnevad pikad aastavahetuse pühadepäevad, mil ollakse koos oma lähedastega ning on antud aeg rahus mõelda olnule ja teha plaane tulevikuks. Selle aastalõpu rahuaja juhatab sisse keiser Akihito sünnipäev 23. detsembril, mis sobib ideaalselt antud õhustikku.

Ja nii juba kaks aastakümmet. Novembris tähistati Jaapanis laialdaselt keisri troonile asumise 20ndat aastapäeva. Ja kui siia lisada veel, et aprillis täitus keisripaaril 50 aastat abielus olemist, siis võib julgesti öelda, et tänavune aasta on olnud keisri perekonnale väga eriline ja tähelepanuväärne.

Olgugi, et Jaapanis on kalendriaasta sees palju erinevaid pühadepäevi, on keisri sünnipäev siiski ainuke, mida Jaapan rahvusvaheliselt tähistab. Kõikjal üle maailma toimuvad detsembri teisel poolel keisri sündimise päevale pühendatud üritused. Nii ka Eestis, alates aastast 1993, mil Jaapan avas oma saatkonna Tallinnas, oleme ka meie sellest traditsioonist osa saanud.

Võib ju küll kirtsutada nina ja väidelda, et mis olulisust sel tähtpäeval on, kui keisri tegelik võim riigi toimimisel suhteliselt piiratud on. Jah, see on õige, kuid alati pole ju kõige tähtsam see, mis paberil kirjalikult fikseeritud on ning olulisemat rolli etendavad hoopiski sajanditepikkused traditsioonid ja arusaamad, kombed ja rahva armastus oma keisripere vastu. Miks siis muidu on nii, et kui keiser mingil teemal arvamust avaldab, siis sellesse ei suhtuta kui vahelduvasse poliitilisse reaalsusesse, vaid sellest teeb ühiskond järeldusi ja sellest lähtutakse. Miks siis muidu kogunevad alati kümned tuhanded jaapanlased igal antud võimalusel keisriperele austust ja lugupidamist avaldama. Üks kindlamaid seisukohti inimeste seas on, et kui Jaapan teiseneb, muutub järjest rahvusvahelisemaks ja kaasaegsemaks, ning kõigel sind ümbritsevas pole kindlust, siis keiser on olnud Jaapani rahvaga läbi aastasadade. Ta on päriselt Jaapani oma, ta sümboliseerib Jaapani elustiili ja väärtusi, ning ta jääb alati oma rahvaga.

Pole ka Eesti selle Jaapani pärisosaga kokkupuutumisest ilma jäänud. Vanemast ajast saab üha kujukama näitena ära tuua eelmise keisri Hirohito kirja aastast 1938, milles ta kirjutab oma heale sõbrale Eesti Vabariigi presidendile, kuidas ta soovib Eestiga säilitada ja arendada häid suhteid ning seetõttu on ta otsustanud saata oma suursaadiku Eestisse. (Paraku jäi see suursaadik küll II maailmasõja puhkemise tõttu Eestisse saabumata).

Peale Eesti taasiseseisvumist on õnneks kõik keisri poolt ametisse nimetatud suursaadikud Eestisse kohale jõudnud, kuid hoopiski eriliseks on suhtluses kujunenud viimased aastad. 2007. aasta mais külastas keisripaar Eestit. Tegemist oli vaieldamatult kõrgeima mõeldava tasemega visiidiga Jaapanist. See oli unikaalne külaskäik, mis Eesti riigile osaks sai, arvestades ka asjaolu, et keiser väga harva lahkub riigist.

Õnneks ei ole see visiit kujunenud kontaktide lõppakordiks vaid sellele on ka lisa tulnud. Tänavu suvel sooritas tütarlastekoor Ellerhein pika kontsertturnee Jaapanis. 30. juulil Tokyos asetleidnud kontserti tuli nautima ka keisrinna. Sügava muusikahuvilisena on ta meeldivalt kursis Eesti koorilaulu traditsiooni ja tasemega.

Kontserdijärgses vestluses peadirigent Tiia-Ester Loitmega sõnas keisrinna, et ta mäletab väga selgesti maikuupäeva 2007, mil ta viibis Tallinnas Lauluväljakul ja kuulis Ellerheina esituses jaapani laulu „Sakura”. Sellest ajast peale on ta soovinud Ellerheinaga lähemalt kokku puutuda.

Nüüd jõulukuul 2009 – ühineme taaskord õnnitlustega keisripere aadressil. See tähtpäev annab võimaluse igapäevasest rohkem Jaapani peale mõelda. Kinnistame ladusaid suhteid ning loodame et loodud soodne pinnas lisab julgust ja tahet meile kõigile Jaapaniga lähemalt tutvust teha.

Peeter Miller
EV suursaadik Tokyos

*pildid keisripaari visiidist Eestisse 2007.a

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.