panelarrow

Lembit Uibo: Suhkrutrahvist

| 0 comments

Eesti valitsus on otsustanud edasi kaevata oktoobri alguses tehtud Euroopa esimese astme kohtu otsuse nn “suhkrutrahvi” asjas. Miks siis? Nagu ajakirjandusest ikka aeg-ajalt kuuleb, siis on ju selle suhkruteemaga seoses tulnud ainult palju jama…

Siinkohal oleks paslik kõigepealt selle kohtuasja põhijooned välja tuua. Kõigepealt, vaidlus ei käi mitte kogu üleliigse suhkruvaru (91 000 tonni), vaid ainult selle osa üle, mis kodumajapidamistes hoiul (43 000 tonni). Kuigi aeg-ajalt kostub ka kriitikanooli sellel suunal, et kes seda moosikeetmise juttu ikka usub, siis näiteks hagi esitamise ajal oli Eestis 96% tarbitud moosidest ja 92% tarbitud kompottidest isevalmistatud. Kõiki neid moose ja kompotte ühendab aga toorainena kasutatav suhkur. Kui lisada siia suur suhkru ostupalavik tavatarbijate hulgas, mis suhkruhinna tõusu hirmus mõni kuu enne liitumist maad võttis, siis ei olegi vast väga imelik, et kodumajapidamised endale paraja koguse suhkrut varusid.

Vähetähtis ei ole siinkohal ka asjaolu, et umbes 90% Eesti suhkruimpordist tuli ju Euroopa Liidust ja seega oli Euroopa suhkrutootja juba oma kauba eest ka korralikult tasutud saanud. Eesti valitsus leidiski hagis, et sellistel asjaoludel kogutud kodumajapidamiste suhkrut ei peaks üleliigse laovaru hulka arvama. Muuseas tundub, et soodsat suhkrut on tavatarbija ka praegu valmis väga innukalt kokku ostma – nagu näitas hiljutine sooduskampaania ühes poes, kus esimese 20 minutiga osteti kokku neli tonni suhkrut.

Toonitasime hagis seda, et eelnevate liitumiste puhul ei ole kordagi kodumajapidamiste suhkrut hõlmatud, veelgi enam, näiteks 1995. ja 1986. aastal toimunud ühinemiste ajal arvestati ülemääraste varude hulka üksnes 3000 kg ületavad suhkrukogused. Muuhulgas olid hagis Eesti etteheidete hulgas ka see, et komisjoni rakendusmäärus ei näinud ette mittemingisugustki mehhanismi kodumajapidamiste varude arvestamiseks. Samuti ka see, et komisjon volitas sellise olulise otsuse tegemise, kas hõlmata kodumajapidamiste suhkur, volinik Boelile ega otsustanud vastavuses kollegiaalsuse põhimõttega selle üle kolleegiumina.

Oktoobri alguses tehtud esimese astme kohtu otsus ei ole meie hinnangul hästi põhjendatud ja sisaldab hulganisti vastuolusid. Kui alustada kollegiaalsuse põhimõttega, siis on kohus väga imelikult leidnud, et mingit kodumajapidamiste varude üle otsustamist volinikule ei delegeeritudki. Ja seda vaatamata asjaolule, et komisjoni koosoleku protokoll delegeerib selgesõnaliselt volinikku arvesse võtma „mahtu, millises ulatuses tuleks hõlmata kodumajapidamiste varud“. Selline tõendite valikuline arvestamine kvalifitseerub Eesti hinnangul aga tõendite moonutamisena.

Edasi on kohus sisuliselt kõik Eesti arvukatest argumentidest tagasi lükanud, lähtudes ainult ühest aspektist – vastavate ühinemisakti üleminekumeetmete ja rakendusmääruse eesmärgipärasest tõlgendusest. Kohus on nende eesmärgi sisustanud nõnda, et pärast liitumist ei tohiks ühenduse suhkruturul olla mitte kõige pisemaidki häireid. Kuivõrd Eesti kodumajapidamised tänu varutud suhkrule pärast ühinemist niipalju suhkrut ühenduse turult enam ei ostaks, siis leiab kohus, et see ohustab suhkruturu tasakaalu ning on vastuolus ühise suhkruturu eesmärkidega, eriti sellega, et tagada ühenduse suhkrutootjate töö ja elatustasemega seotud vajaliku tagatised.

Eesti ei ole veendunud, et vaidlusalusele regulatsioonile tuleks anda sellise ulatusega eesmärk. Kohtu tõlgendus ei ole veenev muuhulgas järgmistel alustel. Kõigepealt vaatab kohus sisuliselt mööda sellest, et täpselt samasuguse eesmärgiga meetmete puhul eelmiste ühinemiste ajal ei olnud alla 3000 kg koguste väljajätmine justkui mingikski ohuks. Teisalt saadab kohus ka ise segaseid signaale, väites, et selline kahjulik mõju suhkruturule peaks olema oluline. Kui aga silmas pidada seda, et aastal 2004/2005 pidi ühenduste sekkumisamet suhkruturu häirete tõttu kokku ostma 1 000 000 tonni suhkrut, siis näeb vägagi selgelt, et Eesti kodamajapidamiste valduses olev 43 000 tonni on selles kontekstis ikkagi väga väikene kogus, mille puhul mingist olulisest mõjust ühenduse suhkruturule kindlasti rääkida ei saa.

Pealegi läks kohus oma eesmärgipärase tõlgendusega nii kaugele, et leiutas riigile ka mehhanismi kodumajapidamistes hoitava varu kõrvaldamiseks. Sellise, mida kuskil ühinemisaktis ega ka rakendusmääruses kirjas ei olegi: nimelt oleks riik kohtu sõnul võinud kodumajapidamistes hoitava varu jagu suhkrut ise kokku osta ja siis selle turult kõrvaldada. Kuigi määrus nägi ette erinevad meetodid, mille abil ülemääraseid koguseid turult kõrvaldada, puudutasid need ainult ettevõtjaid ja nende valduses olevaid suhkrukoguseid. Leiame, et kohus on eksinud, kirjutades Eestile ette kohustuse, mida seadusandja ei pidanud vajalikuks kehtestada.


Lembit Uibo
EL kohtu büroo direktor

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.