panelarrow

Merle Pajula: Ajalugu täis aasta Soomes

2009. aasta oli Soomes ajalooline sõna otseses tähenduses, sest seda läbisid Rootsi kuningriigi alluvusest Vene keisririigi osaks saamise 200. aastapäeva tähistavad ettevõtmised. Uhkeimaks neist kujunes Porvoo maapäeva mälestusüritus 28. märtsil. Ajaloolises toomkirikus kohal viibinud presidendile, valitsusele, parlamendile ja külalistele etendus „Laul Soomele“. Publik rändas ajas 200 aastat tagasi ning sai osa tseremooniast, mille käigus Vene tsaar Aleksander I „tõstis Soome rahvusena rahvuste sekka“.

Ajaloolise ühtekuuluvuse märkimisel ei piirdutud üksnes kunsti ja (ajaloo)teaduse poolt pakutavate võimalustega, vaid kasutati kogu rahvusvahelise koostöö skaalat alates riigipeade vastastikustest visiitidest kuni Soome ja Rootsi valitsuste maikuise Hämeenlinna ühisistungi ning Vene ja Soome peaministri poolt Peterburis avatud Soome majani. Soomlased jälgisid põnevusega nii Vene president Dmitri Medvedjevi tegemisi Helsingis ja Porvoos kui ka Rootsi kuningapaari Turu-külastust. Meedias mõtiskleti alternatiivajaloolistel teemadel: mis saanuks Soomest Rootsi kuningriigi osana? Kas Vene keisrilt laialdase autonoomia saamine oli soomlaste kavala tegutsemise tulemus või geopoliitilistel põhjustel sülle langenud kingitus? Kohati lustakakski kiskunud mõttemängud ei eksitanud vaatlejaid siiski rahva jaoks peamist mõistmast:
1. Soome omariikluse juured ulatuvad 200 aasta taha,
2. tihedad kaasaegsed suhted endiste emamaadega on väga olulised ka tulevikus,
3. soomlased on sõbralikud, koostöötahtelised ja asjalikud naabrid.

Kokkuvõttes on märkimisväärne see, et Soome ühiskonnas tähistati juubeliaastat isegi silmapaistvama üritustereaga kui iseseisvuse 90. aastapäeva 2007. aastal. Et tähistamine on tähtis, tõdeb oma raamatus “
Porvoo. Tseremooniad ja pidustused” ka tänavuse Tieto-Finlandia (Soome ainekirjanduse aastaauhind) laureaat Henrika Tandefelt, sest see toob ammuse võidu tänasesse päeva.


Tänavu märgib Soome veel teistki väga olulist ajaloolist sündmust – 30. novembril möödus 70 aastat Talvesõja algusest. Iga aastaga on üha vähem elus neid mehi ja naisi, kes 1939. aasta talvel 100 päeva jooksul N.Liidu vägedele relvaga vastu seistes suutsid kaitsta Soome Vabariigi iseseisvust, järgmise ümmarguse aastapäeva tunnistajaiks on tõenäoliselt neist vaid üksikud. Seda liigutavam on näha veteranidele praegu osaks saavat avalikkuse tähelepanu ning tänu. Sõjaveteranide Liidu poolt 30. novembril korraldatud pidulikul jumalateenistusel jagasid ürituse kavu hallides Lotta Svärdi (Soome naiskodukaitse enne II MS) vormides vanad naised – sõjaaegsed väike-lottad. Teenistuse muusikalist osas sisustas veteranide meeskoor, mille liikmed üksteist ettevaatlikult toetades poodiumilt maha astuda aitasid, mälestustalitusest said osa sajad inimesed, teiste seas president Tarja Halonen.

Talvesõjast räägitakse avalikkuses palju, varasemast teadaolevale on Venemaa arhiividest lisa leitud. Dokumentalist Arvo Tuomineni 29. novembril esilinastunud film “Võiduta sõda” (Sota ilman voittoa) esitab mõlema poole nägemused sõja puhkemise põhjustest ja esimest korda möönavad ka intervjueeritud Vene ajaloolased, et N.Liit kasutas rünnates Molotovi-Ribbentropi paktis antud mõjusfääri-õigust. Teiseks oluliseks täienduseks senisele Talvesõja käsitlusele on pilt nn kodurindel toimunust, sellest, mis jäi naiste, laste ja Karjala loovutatud aladelt evakueeritute osaks, teadmine, et sõjal pole ebaolulisi ohvreid. Sellesse konteksti asetub ka novembri alguses Helsingis, Brüsselis ja Tallinnas esilinastunud Imbi Paju värske dokumentaalfilm “Soome lahe õed”.

Ajalugu on kõikjal me ümber, kalender pakub tohutult võimalusi. Soomlased valisid 2009. aastale omariikluse pikki tugevaid juuri ning ennastsalgavat kaitsetahet rõhutava telje. See on tulevikku suunatud valik.

Foto: Endine naiskodukaitsja Helmi Visnapuu (paremal) ja endine Soome
lotta Ulla-Marita Rajakaltio dokumentaalfilmis “Soome lahe õed” (rež. Imbi Paju, 2009)

Merle Pajula,
EV suursaadik Helsingis

FacebooktwittermailFacebooktwittermail