panelarrow

Marika mälestuseks

Nii me siis tiirutamegi välisteenistuse karusellil üle kogu ilma Eesti-nimelist õhulossi ehitades. Materjaliks oleme ise: me hulgas on nii silmapaistvaid vägevaid rahne kui ka märkamatuid ümaraid munakaid, on graniiti, paasi ja marmoritki.

Ometi võiks me ehitis suvalisel hetkel vormituks kuhjaks vajuda, kui müüre ei seoks „mörtinimesed“, kes oma igapäevase isetu ja märkamatu tööga hoiavad käimas protsesse siis, kui neist uudsuse võlu lahtudes on saanud igapäevae rutiin. Riigi majandusarengute väsimatu välispartneritele selgitamine, Eesti positsioonipaberite detailitundlik koostamine, tähelepanelikkus ja reageerimisvalmidus EL koordinatsioonikoosolekutel, järjekindlus ÜRO komisjonide ning komiteede läbirääkimistel, leidlikkus välispoliitika avalikkusele tutvustamisel ning kõrge aukandja visiidi programmis mistahes üllatuslikult rebenenud augu katmine on välisteenistuse toimimiseks täiesti vältimatult vajalikud, kuid ei loo mingeid eeldusi tegija nime ajalooõpikusse jõudmiseks. Rividiplomaadi hästi tehtud taustatööd oskavad vääriliselt hinnata üksnes need, kes temast vahetult sõltuvad, sest sõnumi terviklikkuse huvides ei tohi taust silmatorkav olla.

Eesti välisteenistus on noor, lõviosa meist, teenistujaist, keskealised ja seetõttu jääb igast manalateele läinud kolleegist ehmatav ning väga raskesti kinni kasvav haav. Tuntud kolleegi lahkumisele – rahnu varisemisele – kajab kaasa avalikkus, vähemtuntut – sidujat, ühendajat – leiname isekeskis. Kaotuse suurus ei ole mõõdetav, see on alati absoluutne.

Marika Kuznetsovat, lähedast kolleegi New Yorgi esindusest, mälestades

Merle Pajula

FacebooktwittermailFacebooktwittermail