panelarrow

Suviseid killukesi Rootsimaalt

Rootsis jääb peale jaanipäeva elu tavaliselt seisma. Kahe erandiga: 2009. aastal 1. juulil algas Rootsi eesistumine Euroopa Liidus ja toimus iga-aastane Almedaleni poliitikanädal Gotlandil, Visbys.

Euroopa eesistumise avamine 1.juulil Skanseni vabaõhumuuseumis oli lihtne, südamlik ja rahvalähedane. Rootsil on põhjust rõõmustada – nagu peaminister Reinfeldt oma peokõnes rõhutas, juhib Rootsi sel poolaastal tervet Euroopa Liitu. Ees seisab raske ja vastutusrikas poolaasta, mil tuleb lahendada maailmamajanduse probleeme ja valmistada ette Euroopa Liitu uuele, Lissaboni lepingule üleminekul. Samal päeval tähistati ka 18 aasta möödumist Rootsi liitumisavalduse esitamisest Euroopa Liidule.

Avamisel Skansenis osalesid Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf, kuninganna Silvia ja printsess Madeleine, Rootsi peaminister Fredrik Reinfeldt ja valitsus, Euroopa Komisjoni president José ManuelBarroso ja teised volinikud, diplomaadid ja tuhanded pealtvaatajad. Peeti kõnesid ja nauditi kontserti ning ilusat suvist õhtupoolikut. Vaatamata sellele, et Rootsi eesistumise töögraafik on juba esimestest tööpäevadest ülimalt tihe ja lahendamist vajavad Euroopa jaoks olulised küsimused, oli avakontserti meeleolu helge ja lõõgastav. Rahvas nautis mitmekesist ja kõrgetasemelist kunsti, valik sisaldas etteasteid alates kammer- ja ooperimuusikast ja etnodžazzist kuni rahvatantsu ja tsirkuseni. Eriti läks inimestele hinge Sofia Jannoki saamikeelne laul ja ooperilaulja Barbara Hendricksi esinemine ning muidugi Astrid Lindgreni laulud, mis olid kontserdi kulminatsiooniks.

Visby poliitikanädala kohta võib ehk väikese liialdusega öelda, et kui sind pole Almedalenil, pole sind ka Rootsi poliitikas, suhtekorralduses, ettevõtluses, reklaamiäris, ajakirjanduses. Poliitikute suvelaager, mis algselt oli mõeldud omavahelisteks ja parteiülesteks mõttevahetusteks vabas õhkkonnas, on oma esialgsetest raamidest ammu välja kasvanud ja omandanud mingi üldrahvaliku Gymnichi formaadi, kui nii vähegi sobib öelda. Nendel seitsmel päeval Visby keskaegse vanalinna tänatavatel kõndimine on omaette elamus – imekaunis, rohelusse uppuv linnake sumiseb elurõõmsalt, on justkui ennast kõigile avanud. Tundub nagu oleksid kõik uksed valla; mistahes pimedast kangialusest läbi ronides satud taas ootamatult mõnele siseõuele, töötoale või muruplatsile keset roosipõõsaid, kus suurem või väiksem, häälekam või tasakaalukam seltskond maailmaprobleeme lahkab või Riksdagi saalides poolelijäänud vaidlust endise tulise hooga jätkab. Lühikestes pükstes ja t-särkides kindralid, ülikonnavabad ministrid, keskkonnaaktivistid, Amnesty International’i värbajad, (kuri)kuulsate pankade juhid – you name it. Hõivatud on arvukad kunstnike ja käsitööliste töökojad, sadamasse rajatud ökolinnak, mille paarikümnele kuulajale mõeldud ajutisi putkasid võiks eemalt pidada ehitajate soojakuteks, kuid millest igaüks on lähemal vaatlusel varustatud tehnika viimase sõna kohase esitlustehnikaga, rääkimata ellujäämispaketist – kohv ja kaneelisaiad, mis on Rootsist ja rootslastest lahutamatud. Konkurents on mõistagi äge, Kuressaare mõõtu ja õhustikuga linnakeses toimub nädala jooksul üle tuhande seminari (!) kümnete tuhandete osalejatega ja populaarsemate esinejate üle peetakse arvestust õige omapärasel viisil: keskväljakul on üleval tabel kihlveopanustega.

Mis on Almedaleni võlu? Pärast seminari pole kellelgi kiire tagasi ministritoolile, parlamendikomisjoni istungile, aktsionäride koosolekule või Brüsselisse, kus närviliselt ootavad tagasimääramist Euroopa komisjoni volinikud ja veelgi närvilisemalt nende kabinetid. Võetakse ühe käega VIP-l nööbist, teise käega klaas õlut ja justkui iseenesest veerebki juba vestlus õhtuse söögikoha valikule – asju aetakse põhjamaise kombe kohaselt aegamisi ja haruldast suveilma nautides.

Ainsana ruttab vastu õhtut tagasi Stockholmi Läänemere julgeolekupoliitika paneelis koos Rootsi kaitseministri ja Soome saadikuga osalenud Eesti saadik. Põhjus? Almedaleni poliitikanädala ajal tuleb ööbimine Visbys broneerida umbes aasta, mitte kuu aega enne üritust …

Augustikuuks on poliitilised suvelaagrid peetud ja ka Euroopa Liit puhkab. Enne kui uus hooaeg hoogu sisse hakkab saama võtavad rootslased endale aega hellitada oma maitsemeeli eriliste mereandidega. Erinevad vähilised, mida rootslased augusti kuus suurtes kogustes naudivad, viivad keele alla loomulikult paljudel. Selle kõrval aga eksisteerib ka üks eestlase maitsemeele jaoks ehk mitte nii meelepärane „delikatess”, nimelt surströmming ehk kääritamise teel konserveeritud räim. Eestlaste seas tuntud ka kui haisukala nimetuse all, on see kindlasti eluks meeldejääv kogemus. 1979. aasta regulatsiooni kohaselt antakse avalöök surströmmingu hooajale augustikuu kolmandal neljapäeval. Tegemist on Põhja-Rootsist pärineva väga vana traditsiooniga, mille austamise muudab kindlasti kergemaks pits või kaks (ja ehk ka pesulõks, mis takistaks selle kala „lõhna” sattumist ninasõõrmetesse). Aga nagu öeldakse, maitse üle ei vaielda… Selge on aga see, et delikatessidega turgutamist vajavad rootslased sel aastal väga, sest ees ootab töine ja keeruline hooaeg, eelkõige silmas pidades rootslaste ambitsioonikat Euroopa Liidu eesistumisprogrammi.

Eesti saatkond Stockholmis, autorite kollektiiv, juuli 2009.

FacebooktwittermailFacebooktwittermail