panelarrow

Marin Mõttus: Energia jäävuse seadusest Iisraeli näitel

| 0 comments

Nüüd on siinne saladus mulle ometi kord selge: energia jäävuse seadus sel maal ei kehti. 

Kirjutan shavuot’ ehk umbes nelipühade eelõhtul. Shavuoti peetakse juudi kalendri järgi Sivani kuu viiendal päeval, mil piibli järgi jumal Siinai mäel Moosesele kümme käsku andis. Sel päeval tähistatakse viljalõikuse lõppu ja oli  kombeks viia templisse ohvrianniks ühte seitsmest pühast viljast: otra, nisu, oliive, viinamarju, viigimarju, granaatõunu või datleid. Kaasaega ulatubki shavuot omamoodi lõikuspühana, kus au sees on kõik, mis seotud taimede, viljakasvatuse ja viljakusega, aga eriti piimatoidud ja juust.    

Mullu veetsin shavuoti oma Iisraeli sõprade juures maal. Tüdrukutel olid pärjad peas ja  meeleolu meenutas pisut Eesti jaanipäeva, ainult lõkke asemel oli traktorite vigursõit. Ega viimases midagi imelikku polegi: viiekümnendad olid Iisraelis ju romantiline oma riigi rajamise aeg ning küllap toonase kollektiivmajandi – kibbutzi – esimene traktor oli vägev sümbol, mis praegugi nostalgiat tekitab. Kuid tõsimeelse Jeruusalemma taustal oli see õhkkond ikkagi ootamatu – täiesti uus värv mu Iisraeli-pildil.  

Iisraeli elu eri tahkude õppimiseks sobib algajale suurepäraselt Amos Ozi  autobiograafiline romaan „Tale of Love and Darkness”. Minul vedas, sest kui siia tööle tulin, andis Välisministeeriumi toonane kantsler Matti Maasikas mulle selle Tallinnast lahkumiskingitusena kaasa. Dokumentaalfilmis „Amos Oz – Sraight into the Summer Sun” räägib Oz ise, et Iisraeli Riik on sündinud kui lihaks saanud unistus,  õigemini mitu eri unistust kokku. Kuid kuna unistustele teatavasti polevatki määratud reaalsuseks saada, siis olevat paljud tulemuses pisut pettunud. Eri kogukonnad unistasid erisugusest riigist ja praeguseni pole päris selgeks vaieldud, kas siin tuleks ehitada taas üles Saalomoni-aegne tempel, elada nagu kunagi Poola shtetl’is või hoopis rajada ideaalset kollektivistlikku korda Marxi õpetuse järgi. Oz ise kasvas üles neljakümnendatel Jeruusalemmas raamatuinimeste peres ning ta kirjeldab, et need eri kihistused olid lapsepõlves tallegi uudiseks: „Minu isa oli kõhetu ja töötas raamatukogus, aga kusagil kibbutzis elasid päevitunud, tugevad juudid, kes harisid põldu, ehitasid riiki ja kellel olid relvad käes; kusagil Tel Avivis elasid isegi juudid, kes ujusid meres! Juut, kes ujub – midagi sellist polnud ma Jeruusalemmas elades kunagi varem kuulnud…” 

Iisrael on värvikas, aga teadagi rahutuvõitu riik, kus raskel ajal leitakse hingepidet kultuurist. Küllap oli toeks seegi, et 2009.a. jaanuaris, kui Iisraeli sõjaline operatsioon Gazas pälvis teravat rahvusvahelist kriitikat, võitis just siinse režissööri Ari Folmani  sõjateemaline joonisfilm “Waltz with Bashir” Hollywoodis Kuldgloobuse auhinna. Ehk läheb siinmail edaspidi nii, et kui muusad kõnelevad, siis relvad vaikivad…  

Ah et kuidas on see mu siia-sinna hüplev jutt seotud energia jäävuse seadusega? Aga niimoodi, et eri unistused, keeled, viljad, maitsed ja lõhnad jne tekitavad põrkudes ja hõõrdudes lõpmatult energiat, mis ei allu mingitele füüsikaseadustele ja loob uskumatuid asju. Ja mu meelest teame me Eestis tegelikult hästi, mida see tähendab: oleme ju ka ise selline väike, piiripealne ja mitmevärviline maa, kus armastatakse unistada.    

*Pildil shavuoti lammas Tel Avivi kesklinnas

Marin Mõttus juhib EV erimissiooni Iisraeli

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.