panelarrow

Toomas Lukk: Täna Gruusias

| 0 comments

26. mail on Gruusia iseseisvuspäev, mille tähistamine ulatub tagasi 1918. aastasse. Gruusias on maikuu ja kevad tervikuna ilus aeg. Välistemperatuur ulatub kohati 30 soojakraadini, kõik rohetab ja õitseb.

Aasta eest oli ilm tõenäoliselt enam-vähem sama, nagu ka aasta enne seda. Ja nõnda edasi. Milliseks kujuneb aga poliitiline kliima riigis 2008. aastal, ei osanud toona keegi ette ennustada. Kuigi võib tunnistada, et juuli keskpaigaks oli Gruusia võimudele üsna selge, et karikas, mida täna teame Augustisõjana, tõenäoliselt neist mööda ei lähe. Seda näitasid mitmed märgid. Piisab, kui meenutada, et juba 2008. aasta kevadel alustas Venemaa sisuliselt Abhaasia okupeerimist, viies sinna sisse nii eri- kui raudteeväed. Küsimus ei olnud mitte kas, vaid millal?

Selle taustal kõlab väga irooniliselt hiljuti ühe kõrge Venemaa ametniku suust kõlanud lause, et “Venemaa roll on sundida Gruusia rahule!”. Tänagi on selgelt näha, kuidas Venemaa süüdistab Gruusiat kõikvõimalikes pattudes, mida ükski kohapeal viibiv rahvusvaheline organisatsioon ei kinnita. Jättes targu mainimata enda tegevuse Gruusia okupeeritud territooriumidel, Lõuna-Osseetias ja Abhaasias, näiteks kontrollimatu vägede liikumise või sõjalise infrastruktuuri rajamise. Oma tegevuse ebaseaduslikkust püütakse varjata viitega Sarkozy-Medvedevi vaherahulepingule, mida Venemaa reaalselt ei täida. Ainus käegakatsutav ja väga vajalik tulemus on relvarahu püsimine. Täna on rahvusvahelise üldsuse peamine eesmärk, vastupidiselt viidatud ametniku ütlusele, hoopiski Venemaad vaos hoida. „Gruusia ohuga” ähvardamine on lihtsalt naeruväärne.

Viimane iseseisvusaasta oli ehk üks kõige rängemaid Gruusiale. Selle jälgi ilmestavad üle kogu Gruusia „laiali pillutatud” uued põgenikeasundused. Viiendik riigi territooriumist on okupeeritud ja sinna grusiinidel ligipääs puudub. Majanduseski on keerulised ajad. Välisinvesteeringud kahanesid 2008. aasta kokkuvõttes oluliselt ning paljud investorid on täna pigem äraootaval seisukohal. Minimaalset, kuid positiivset majanduskasvu ootust 2009. aastal võiks kinnitada aasta esimeste kuude majandustegevus, mis paraku näitab pigem vastupidist trendi. Eelmise aasta lõpus doonorite konverentsil Gruusia abistamiseks kogutud abirahad aitavad majandusprobleeme kindlasti leevendada.

Möödunud aasta sündmused ja tänased sisepoliitilised ebakõlad on riigi kuvandit pärssinud. Aasta eest maailma reformija number 1 tiitliga pärjatud Gruusiast õhkub ettearvatamatust ja teadmatust. Samas tuleb tunnistada, et meediakuvand Gruusiast ei vasta tegelikkusele. Pigem tabab täna Gruusiasse rändajat positiivne üllatus, kui rahulik siin kõik on. Inimesed elavad oma igapäevast elu, toimetavad oma toimetusi. Riskid on tõsi-küll suuremad, mis on tingitud kas või faktist, et Vene väed asuvad Akhalogris, 30 kilomeetri kaugusel Gruusia pealinnast Thbilisist – fakt, mida ei saa tähelepanuta jätta.

Enam kui kuu aega kestnud tänavaprotestid viitavad selgelt olukorrale, et riigis on erimeelsusi. Olemasolevaid probleeme saavad lahendada siiski vaid Gruusia elanikud ise. See eeldab erinevate poliitiliste jõudude vahelist dialoogi, et selgitada välja valupunktid, mis viiks neid poliitilise lahenduseni. Nii soosivad kui Gruusia sõbrad riigi suhtes ka ei oleks, vastutab oma maa ja riigi käekäigu eest ennekõike Gruusia rahvas ise.

Siseriiklikult on seega oluline stabiilsuse ja julgeoleku suurendamine ja inimeste heaolu parandamine. Välispoliitiliselt integreerumine euro-atlantiliste struktuuridega ja selle kaudu regionaalse julgeoleku tugevdamine. Muid valikuid Gruusial niigi keerulise õhustikuga Lõuna-Kaukaasias lihtsalt pole.

Julgeolek on reformide teostamise oluline komponent. Seetõttu jääb julgeoleku tugevdamine Gruusiale oluliseks kui mitte olulisimaks eesmärgiks. Gruusia julgeolekut ei ole võimalik ehitada koloniaalse maiguga “mõjusfääride poliitikale”, vaid see peab tuginema tänase julgolekuarhitektuuri raamistikule. Midagi uut ei ole vaja välja mõelda. Pigem on vaja hästi tuntud printsiibid, nagu seda on piiride puutumatus, territoriaalne terviklikkus, riikide suveräänne otsustusõigus, üle korrata ja veenda kõiki nendest lähtuma.

Euroopa Liidu, sh Eesti huvi on selliseid arenguid toetada. Mõne nädala eest Prahas käivitunud Idapartnerluse projekt võimaldab Euroopa Liidul tihendada omavahelisi suhteid idapartneritega, sh Gruusiaga. See on partnerlus sellise arengu nimel, kuhu Eesti ise üheksa aasta vältel püüdles ja mis päädis Eesti jaoks Euroopa Liidu liikmelisusega. Ette ennustamata, kuhu Gruusia Euroopa Liidu ambitsioon lõpuks välja viib, on selge, et Rooside revolutsioonist alguse saanud reformiprotsess peab jätkuma – see on ennekõike vajalik Gruusiale endale. Gruusia püüdluste toetamise pikem eesmärk peitub lihtsas tõdemuses – jagada samu ideaale, väärtusi ja vabadusi, millele omal ajal rajati Euroopa Liit. Need eesmärgid ei ole geograafiliselt või territoriaalselt piiratud, vaid on universaalsed kõigile, kes soovivad nendest lähtuda. Gruusia selgelt soovib. Soovid tuleb kokku viia konkreetse tegevuskavaga, lähtuda sellest ja järjekindlalt ellu viia.

Üks asi on aga igale kevadele omane – kevad on lootuste ja tegude aeg! Täna vajab Gruusia nii üht kui teist. Me elame Gruusia arengutele kaasa. Kus saame, toetame; kus saame, nõustame. Sõbrad selleks ju ongi. 

Toomas Lukk on Eesti suursaadik Thbilisis

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.