panelarrow

Kadri Jõgi: Miks on idamaine Egiptus meile nii tuttav ja samas igavesti kauge?

| 0 comments

Tuhanded eestlased valivad oma talvepuhkuse sihtriigiks ikka Egiptuse. Nii on see olnud juba aastaid. Meid tõmbavad kuum päike, soe merevesi ja naeratavad egiptlased. Kõik on äraproovitud ja tuttav ning mitmed meist ütlevad end juba päris koduselt vaaraode maal tundvat. Kuid siiski ühel päeval selgub, et mitte päris, miks?

Põhjuseid on mitmeid. Arvame ju, et nad on meist nii erinevad religiooni, kultuuri jms poolest. Tegelikult tuleks ilmselt siiski alustada egiptlase hinge vaatamisega. Paraku pole see alati avatud, seda varjutab igavene külalislahkus ja naljasoon, mille tagust me ei pruugi aduda. Egiptlased on ju oma kandi parimad koomikud, nende ütlustest on kirjutatud raamatuid ning lõpuks, kui ei jää enam midagi üle, siis viskavad nad ise enda üle nalja.

Samas, kui kõigele vaatamata soovime ja püüame sügavuti minna ja neid mõista, võiksime näiteks teada, et Egiptus on 7000-aastase ajalooga riik, mille kodanike jaoks on aja kulg aeglane ja pidev, kuid mitte kunagi järske liigutusi ja äkilisi otsuseid endas kätkev ning endale lubav. Tuleb olla kannatlik. Kui me soov ei täitu täna, siis ehk homme või hiljem. Igal juhul nagu araabia keeles öeldakse – ühel neist päevadest. 

Egiptlased on väga külalislahked, seega esimese kontakti loomiseks ei tasu iial ära öelda pakutavast tassist teest või kohvist ja juttu jätkub kauemaks. Samas ei räägita iial oma nais(t)est, religioonist (usu kohta küsitakse, kuid detailidesse ei laskuta). Oma kodu ja naisi araablased (ka tänapäeva egiptlased käivad ju nende hulka) varjavad ja valvavad kiivalt. Vaatamata vahepeal toimunud riigipööretele on ikka veel maksev au mõiste ja selle riivamine, mis võib kalliks maksma minna. Naiste loore, mida nii tihti tänapäeva Egiptuses näeme, ei tasu iial hukka mõista, sest selle alla peidetu on vaid koduseks vaatamiseks ja mitte (nagu meil tavaks) väljanäitamiseks ja võõraste ees uhkustamiseks. 

Ka päevakajalistest poliitilistest sündmustest kõnelemine pole soovitav. Kui satute siiski sellisesse dispuuti, muutub egiptlane tihti ettevaatlikuks ja isegi teinekord sõnaahtraks. Suure tõenäosusega selgitatakse teile kohe algusest peale, et araablased on Lähis-Ida rahuprotsessis, vaatamata aastakümneid kestnud aruteludele, ohvrid. Teilt oodatakse sellega nõustumist, vastupidise tõestamine on suhteliselt mõttetu ning võimalik, et ka kohatu. 

Egiptlane armastab väga nalja ja naeru, kuid samas tõlgendatakse liig kõva häälega naeru ja kohatuid nalju kui ebaviisakust ning ei pruugi mõjuda positiivselt rajatavale uuele tutvusele. Kindlasti mõjub hinnatud ja uksevõtmena kasutatavat isiklikku kontakti edendavalt vestlus Egiptuse ajaloost, mille üle egiptlased tunnevad suurt uhkust ning enamasti omavad siiski ka suhteliselt detailset infot. Ja kuigi see info ei ühti Eestis kooliõpikus õpetatuga, siis hea külalegendi saab sellest ikka. 

Iga egiptlane tahab olla giidiks omal maal, näidata seda iidset vaaraode kuningriiki ning selgitada selle kangelaslikku ajalugu. Vaidlusesse laskudes on aga soovitav teada, et egiptlaste aktiivsete argumentide taga on alati vajadus oma nahk päästa. Seega ei tasu naerda absurdsete põhjenduste üle, sest viimane sõna ja oma naha päästmine on kultuurist tulenev vajadus ilma milleta ükski dispuut lõppeda ei saa.

Kes kord on joonud Niiluse vett, tuleb igavesti Egiptusesse tagasi!

Kadri Jõgi on EV Egiptuse erimissiooni juht

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.